Maksutulu õiglasem jagunemine annab paljudele omavalitsustele elujõudu juurde ning muudatused toovad kaasa selle, et omavalitsuste rahastamisel arvestatakse järjest rohkem pensioniealiste elanike arvuga.
Kohalike omavalitsuste rahastamises tüürisime 30 aastat kraavi poole veetud vankri lõpuks tagasi õigele teele. Kahjuks logiseb see vanker veel kõvasti, sest pidevalt kraavipervel sõitnud ja purunenud rattaid parandasime kiirete, aga ajutiste vahenditega.
Ent see on hea algus ning sügisel paneme paika juba pikaajalise plaani koos omavalitsusjuhtidega − et tulud jaguneks KOVide vahel õiglasemalt. Et kõikjal Eestis oleks tagatud teenused ja elu võimalikkus. 30 aastat ainult suurematesse keskustesse koondunud töökohad ja maksutulu ei ole kindlasti lahendus kogu Eesti jõukuse kasvatamiseks. Aga nagu öeldud, vanker liigub lõpuks ometi õiges suunas.
Olime tänavuseks aastaks jõudnud olukorda, kus väga paljud kohalikud omavalitsused vajasid erakorralist abi. Pea pooled neist on nii keerulises finantsolukorras, et kui riik appi ei tule, peaksid need KOVid minema ka elementaarsemate teenustega kokkuhoiurežiimile. Aga see tähendaks väljamaksmata sotsiaaltoetusi, maakoolide-lasteaedade, raamatukogude-kultuurimajade suletud uksi.
Selles, et kogu elu on paarikümne aastaga koondunud Tallinna või selle külje alla, pole Kagu- või Ida-Eestis asuvad omavalitsused süüdi. Lihtsalt tööealine elanikkond ongi aja jooksul liikunud vankumatult, sisuliselt ühegi erandita ennekõike Harjumaale ja vähemal määral Tartu linna ja Tartumaale. Samas sõltub kohalike omavalitsuste tulubaas eelkõige tööealiste elanike arvust ja sellest, kui palju nad omakorda maksavad tulumaksu. See ongi tekitanud Eestis meeletu ebavõrdsuse, mida tuleb lahendama hakata ning nüüd astusime sammu selles suunas.
Sellise ebavõrdsuse vähendamine on valus ka neile, kel hästi läheb. Aga need 14 omavalitsust, kes omakorda 64 omavalitsust hädast välja või nende raskusi leevendada aitavad, saavad suurepäraselt aru solidaarsuse vajalikkusest. Ja neist põhimõttelistest muutustest tuleb avatult rääkida. Sest kui kõigile Eestis on aastakümneid sisendatud, et edukus on vaid enda teha, peame vähemalt nüüd, üldise jõukuse kasvades (aga selle väga ebaühtlasel jagunemisel) seda mõtteviisi muutma.
Kõnekas võrdlus: Euroopa Liidu keskmisest sisemajanduse kogutoodangust moodustab Harjumaa 120 protsenti ja ülejäänud Eesti piirkonnad on 50 protsendi juures. Palgatulu maksumaksja kohta on Viimsis kaks korda suurem kui Narvas. Jõukamatel omavalitsustel kasvavad tulumaksulaekumised aastas 15 protsenti ja teistel piirkondadel jääb kasv ca 5-7% juurde. See on kolmekordne vahe Eesti eri piirkondades, mis asuvad füüsiliselt üksteisest mitte rohkem kui paarisaja kilomeetri kaugusel, aga toimetuleku mõttes valgusaastate kaugusel.
Seadusemuudatusega jaguneb omavalitsuste vahel ümber 8,3 miljonit eurot
- 2024. aasta 1. jaanuarist suurendatakse iga pensionäri pealt eraldatavat tulumaksumäära 2,5 protsendile.
- Samal ajal vähendatakse üksikisiku tulumaksumäära 11,89 protsendile.
- Muudatusega suurendatakse omavalitsuste tulumaksu laekumisi riiklikult pensionilt 16,3 miljonit eurot ja vähendatakse muudelt tuludelt tulumaksu 24,7 miljonit eurot. Sellest jääv vahe suunatakse tasandusfondi.
Nüüd jagame tulumaksumuudatuste vastuvõtmisel riigikogus veel sel aastal ümber 8,3 miljonit eurot tasandusfondi kaudu. Kasu saavad eelkõige väiksema kasvuga omavalitsused, kus elanikkond on ennekõike tööealiste elanike arvelt vähenenud.
See ei ole mingi “vaesuse ümberjagamine”, kui 15protsendilise aastakasvuga vallalt võtame 1% tuludest ja aitame väiksema laekumisega linna või valla elu taas käima tõmmata. Oluline on ka mõista, et 8,3 miljonile lisandub 3 miljoni eurone väikekoolide toetusmeede. See on vajalik, et väiksema õpilaste arvuga koolid, kes muidu on elujõulised, ei kannataks ühe puuga lööva hariduse rahastamise mudeli all. Kui miski on väike, ei tähenda, et see oleks automaatselt vähem elujõuline.
Ida-Virumaa on tulubaasi ümberkorralduste suurimaks võitjaks, pea kolmandik kogu rahast tuleb just siinsetele valdadele ja linnadele. Probleemid ja rahavajadus siin on ilmselged ja aastatega süvenenud täpselt eelkirjeldatud põhjustel − tööealised inimesed liiguvad mujale, Ida-Virust ära. Aga sotsiaalteenuseid on vaja ülal pidada, koolides võimalikult head haridust anda.
Aastaid pidevas rahahädas olnud Kohtla-Järve saab juurde 780 000 eurot, Narva lausa 1,2 miljonit. Kui omavalitsus suudab oma teenuseid ja kohustusi katta sellega nii, et kellegi vanaema saab paremat arstiabi või kasvõi mõned pered ei koli ära või − veel parem − inimesed tulevad sinna (tagasi) tööle-kooli, on meie ümberkorraldused asja ette läinud.
Omavalitsuste raha ümberjagamine on vaid esimene ja hädapärane samm. Regionaalminister Madis Kallas on kõiki omavalitsusi koostööle kutsunud, et esitada novembriks põhjalikumad ettepanekud KOVide rahastamiseks. See puudutab nii üksikisiku tulumaksu, juriidilise isiku tulumaksu, maamaksuautonoomia suurendamist, uusi kohalikke makse, tasandusfondi valemi muutmist ja mitmeid teisi sisendeid. Kõik need mõtted on juba praegu tulnud kohalikelt omavalitsustelt endilt. Arutelud avame kohe augusti alguses, et oleks piisav aeg need läbi rääkida ja töösse panna.