Lugupeetud kuulajad – alustuseks õnnitlen korraldajaid konverentsi 10. juubeli puhul ning tänan au eest tänast juubelikonverentsi sisse juhatada.

Esimese majandusjulgeoleku konverentsi toimumise ajaks oli möödunud pea aasta Krimmi annekteerimisest ning Venemaa marionett-vabariikide ülesseadmisest Ida-Ukrainas. See oli esimene äratuskell, millele kahjuks Euroopa ei reageerinud.
Peagi jätkus kõik, business as usual. Kõik need riskid, mille osas Euroopa 2014. aastale järgnenud aastatel peagi uuesti uinus, on tänaseks realiseerunud. Me ei tohi uuesti suikuda.

Me ei tohi uuesti suikuda ka selles mõttes, et käsitleme Eesti julgeolekut ka tulevikus nii nagu siiani – väga kitsalt sõjalise riigikaitse mõttes. Julgeolek on oluliselt laiem ning selle olulised sambad on ka näiteks elanikkonnakaitse, mis tagab kriisis meie riigi toimimise ja kaitsetahte; energiajulgeolek ning olulisel määral sellel põhinev laiem majandusjulgeolek.
Sõda Ukrainas, järjest pingestuvad suhted Hiinaga, Venemaa püüdlused destabiliseerida Euroopat läbi Aafrika, Aasia, ränderünded piiridel, sekkumised vaba maailma valimistesse ja poliitikasse sulgevad tarneahelaid ja turge, suurendavad ettevõtlusriske ning panevad riike järjest rohkem kaitsma oma enda majandust.

Ühtlasi ei tea me täna, mis võiksid olla järgmise USA presidendi poliitikate mõjud Euroopa majandusele – kas näiteks Trumpi kehtestatud tariifid EL-ile võivad naasta?

Minu hinnangul on majandusjulgeolekul 3 tugisammast.
Esiteks – meie majanduse ja ettevõtete sõltumatus meile vaenulike või ebademokraatlike ja ebakindlate kaubandus- ja majanduspartnerite kontrollitud tarneahelatest, turgudest ja finantsidest.
Teiseks – meie ettevõtete võimekus ja ettevalmistus säilitada töö- ja konkurentsivõime ka kriisiolukorras. Ühtlasi ettevõtete teadlikkus sellest, milline oleks mingis kriisis nende võimalik roll.
Kolmandaks – riik, mis suudab rahuajal suunata läbi poliitikate majanduskeskkonda nii, et tagatud oleks ettevõtete konkurentsivõime ning samas avada järjest uusi, turvalisi turge ja koostöösuhteid meile sõbralike ja ühist väärtusruumi jagavate riikidega. Kriisiajal seevastu peab riik olema võimeline oma ettevõtteid ja kriitilisi sektoreid toetama.

Ja siit ehk ongi olulisim erinevus võrreldes 10 aasta tagusega, mida peame mõistma. Tänases maailmas eeldab majandusjulgeoleku tagamine aktiivsemalt juhtrolli võtvat riiki. Eelnevat kolme eeldust pole võimalik täita, kui riik on jätkuvalt passiivses pealtvaataja rollis, mis riskide ennetamise ja vältimise asemel hilinedes, vaevaliselt ning tihti tagajärgedega tegeleb.
Ettevõtete arengu ja konkurentsivõime ning seeläbi Eesti elanike heaolu kaitsmine on vastutus, millega ei saa toime tulla passiivne ja pealtvaatav riik. Tänases maailmas on edukas majandusmudel selline, kus riik teadlikult osaleb majanduselu suunamisel ühiskondlike väljakutsete ületamiseks.

Riik ei saa enam pealt vaadata, kuidas „nähtamatu käsi“ toimetab, sest diktaatorite, sõjaohtude ja protektsionismi kontekstis meil enam seda ideaalset vaba turgu pole.

Mind teeb murelikuks, kui riiki ja majandust kiputakse vastandama. Mina näen riiki ja majandust tervikliku tandemina – tervikuna, kus edu tagab rollide selge jaotus, aluseks koostöö. Majanduskeskkonna kujundab läbi turureeglite ja maksusüsteemi riik ning loodud raamistiku eesmärk peaks olema nii majanduses tekkiva väärtuse kui ka selle ühiskonda kandumise tagamine.
Seega, kui eeldame riigilt majandusjulgeolekut tagavaid otsuseid, ei saa need otsused alati olla ettevõtjatele mugavad. Räägime siis rahapesu tõkestamistest, välistööjõule kvootide seadmistest või rahvusvahelistest sanktsioonidest, mis mõne ettevõtte äritegevust võivad pärssida. Aga suures plaanis on ka nende eesmärk vastupidavama ja sõltumatuma majandusruumi loomine.
Võtkem lihtne näide – möödunud kümnenditel leidsid paljud ettevõtjad, et Venemaa turupotentsiaali ignoreerimine ning riikidevahelised jahedad suhted jätavad meid ilma piiritagustest pudrujõgedest ja piimamägedest, mis meid rikkaks võiks teha.
Valitsuse sõnum oli juba toona üks – äritegevus Venemaal on ettevõtja enda risk ning riik ei peaks seda kuidagi toetama ega pea ka häda korral appi tõttama. Nüüd, kaks verist sõja-aastat Ukrainas hiljem – kujutagem ette, et meie majandus ja töökohad oleks olnud Venemaast suuremas sõltuvuses?

Läinud aastal võtsime vastu uued julgeolekupoliitika alused, kus ühe fookussuunana on sees majandusjulgeolek. Majandusjulgeolek eeldab seda, et maandame oma sõltuvust igasugustest autoritaarsetest või agressorriikidest, kelle tegevus võib meid kas otseselt või ka kaudse osapoolena kahjustada.

Aga lihtne on öelda, et vähendame ja lõikame ära – mis on alternatiiv? Kust tuleb siis see uus majandusvõimekus ja kõrgema lisandväärtusega töökohad, mis meie inimestele elujärje ning riigi kestmise ja iseseisvuse tagavad?
Riigi ja valitsuse vaates ei peaks muidugi olema majanduskasv aga asi iseeneses. Ühiskonna mõistes vajame majandusarenguid selleks, et inimesed saaksid tervemalt, turvalisemalt, jõukamalt ja kauem elada,
Niisamuti ei peaks maksud olema vaid küsimus riigi rahandusest ning täiesti kindlasti ei ole rahanduspoliitika veel majanduspoliitika, vaid eelkõige vahend ühiskondlike arengute suunamiseks.

Ma pole nõus väidetega justkui oleks ettevõtjate pessimism see, mis meid vaeseks teeb. Ei. Majandusjulgeoleku oluline eeldus on see, et valitsus kuulab oma ettevõtjaid ja võtab nende muresid tõsiselt.
Nii olengi viimase poole aasta jooksul kohtunud süsteemselt ettevõtjate ja esindusorganisatsioonidega, et mõista paremini nende väljakutseid – alustades Lõuna-Eesti puidusektorist lõpetades pealinnas tegutsevate rahvusvaheliste iduettevõtetega.
Nende vestluste põhjal joonistub välja meie majandusjulgeoleku suurendamiseks 5 võtmeküsimuse suunda: haritud tööjõud, energeetika, säästlikum – ja seega sõltumatum tootmine, kriitilise tähtsusega sektorite võimekus.
Meie väärtuslikeim ressurss on meie inimesed. Ka siin ei tohi “raisata” ning riik peab tagama, et meie inimesed oleks haritud ning terved. See tagab kõrgema lisandväärtusega töö, pikema ja tervema tööstaaži, kvalifitseeritud tööjõu meie ettevõtetele.
Seepärast ei saagi näiteks maksusüsteemi muudatused või sõjalise riigikaitse kulud tulla meie haridussüsteemi ning teadus-arendustegevuse arvelt. See oleks kõige kallima intressiga laen meie tuleviku konkurentsivõime arvelt.
Me ei saa eeldada majandusest kõrgemat lisandväärtust, kui meil pole selleks vajalikku tööjõudu pakkuda. Ning sealjuures ärme mõtle ainult noortele, vaid panustame sellesse, et tänased töötajad oleksid motiveeritud järjest rohkem õppima ning tulevikus oma tööga suuremat lisandväärtust looma.

Majandusjulgeoleku võtmes võiksime sõnastada energeetika eesmärgi järgnevalt: roheline ja odavam elekter ning suurem energia väärindamine. Ühtpidi keskkond, aga teiseks annab rohelise energia kasutamine tootmises ja tööstuses meie ettevõtete toodangule-teenustele välisturgudel konkurentsieelise.

Roheenergia arendamisel peame täna silmas pidama seda, et energiasõltumatuse saavutamisega ei saa me oodata veel paarkümmend aastat, vaid peame esmajärjekorras edasi liikuma tootmis- ja salvestusvõimsustega, mis juba lähiajal meie energiasõltumatust tagaks.

Mõistliku hinnaga ning tagatud varustuskindlusega elekter on igasuguse majandusjuleoleku alus – nii täna tegutsevatele ettevõtetele nende ekspordivõimekuse suurendamisel, aga see on ka eelduseks, et Eestisse tuleks justnimelt energiat väärindavaid energiaintensiivseid tööstuseid.

Kohaliku tooraine maksimaalselt tõhus kasutamine tähendab sisuliselt vähem raiskamist ning kasutades maksimaalselt ära seda, mis meil siin on, oleme sellevõrra ka sõltumatumad. Meil on ette näidata tugevaid tulemusi toiduainetööstuses ja maailma tipptasemel puidu väärindamine, kuid suures pildis oleme sellel teel alles alguses.

Vastupidiselt paljude eksiarvamusele ei ole Euroopa Liidu ringmajanduse eesmärkide põhjus ainult rohepoliitika, vaid sõltuvuse vähendamine välisturgudest ning konkurentsivõime tõstmine. Tuleviku majandusloogikas on edukam see, kes vajab vähem materjali maapõuest ja suudab juba kasutuses olevaga hakkama saada.

Laiema majandusjulgeoleku tagavad kriitilised sektorid, mille tähtsus riigile pole vaid majanduslik tulu, aga ka huvid laiemalt. Energeetika kõrval on minu hinnangul meie tänast olukorda vaadates vähemalt 2 olulist sektorit, mille arengud on riigile kriiside kontekstis olulised.

Esiteks kaitsetööstuse edendamine on vajalik pidades silmas nii meie enda riigikaitset, aga ka vaadates laiemaid trende Euroopas. Ukraina sõda on näidanud, et riikide rahalise riigikaitse panuse kõrval peame tagama, et me suudaks ise ka siin midagi toota.
Ukraina sõja taustal on need rattad hakanud veerema ning kogu Euroopa võtab riigikaitset tõsisemalt, sealjuures ka kaitsetööstust. Selles võrrandis on oluline, et Eesti ei jääks pelgalt tarbijaks, vaid suudaks ka ise endale ja ülejäänud Euroopale vajalikke kaitsetehnoloogiaid arendada ja toota.

Teiseks toiduainetööstus kui osa majandusjulgeolekust. Järjest enam riike maailmas mõtlevad sellele, et kas sõjalise konflikti, pandeemia, tarneraskuste – mistahes muu kriisi või vapustuse korral on riigis piisavalt võimekas toiduainetööstus, et ära hoida toiduainete kriis – või koguni näljahäda.

Sellises kontekstis on iga väikseim piimafarm ja kartulikasvataja sama oluline kui suurtööstus. Paratamatult aga sõltub ka toidutootja tavatingimustes turumõjudest ning olukorrad kus näiteks tingimused suurtes kaubanduskettides vahetavad Eesti tooted tugevate maailmabrändide vastu on küll turuloogikas ja kasumieesmärgil õiged aga julgeoleku kontekstis peab siin riik reageerima.

Elekter, relv ja täis kõht ükski siiski kaitsetahet ei taga. Siin on oluline sarnasus erasektori ja riigi vahel – tööd teha ja lisandväärtust tahab luua motiveeritud inimene. Kõrge kaitsetahe on inimesel, kes tunneb, et teda selles ühiskonnas väärtustatakse.

Riigi ning selle majanduse julgeolek eeldab inimesi, kes on nii motiveeritud oma tööd tegema kui ka riiki kaitsma.
Üks tuntud ärimees avaldas möödunud nädala intervjuus oma plaani Eestist konflikti korral helikopteriga põgeneda. Ma ei usu – tähendab, ma tean – et tegu on pigem erandiga ning enamus Eesti ettevõtjaid kindlasti nii ei mõtle. Me ei jäta ummisjalu põgenedes vaenlasele kõike, mida oleme siin ühes ehitanud ning oleme valmis seda riiki kaitsma.
Aga et “kaitsetahe” ei jääks lihtsalt sõnaks pusal, peame tagama selle, et kõigil Eesti elanikel oleks, mida kaitsta.
Mäletan pahameeletormi, mis kaasnes miinimumpalga tõstmisega, aga palun tõstke siin saalis käsi – kes oleks motiveeritud vähem kui 800 eurose palgaga tööd tegema ning sealjuures veel panustama riigikaitsesse riigis, mis talle sellist elujärge pakub?
Kui täistööajaga töökoht ei võimalda oma pere üleval pidada, pole tal ka motivatsiooni kaitsta rindel või tagalas seda riiki ja ühiskonda.

Palju on viimasel ajal küsitud, et kas me ise ei kahjusta oma majandust ja välisinvesteeringuid kui räägime Eestit varitsevast vahetust sõjalise konflikti ohust? Nõustun, et siinkohal peame olema sõnumites selgelt arusaadavad.
On oluline vahe: kas me ainult nendime ohtu või näitame tegudes ja sõnades, et teeme kõik endast oleneva, et tänases julgeolekuolukorras muutuda veel kindlamaks ja usaldusväärsemaks.
Meenub briti päritolu e-resident, kes ühes intervjuus ütles, et pärast Ukraina sõda tundub talle, et Eesti on ehk kõige turvalisem riik üldse, sest me võtame oma julgeolekut ülimalt tõsiselt. See on see sõnum, mida me peame maailmale kuvama. Me panustame nii oma riigikaitsesse, aga ka näiteks elanikkonnakaitsesse.

Eesti kaitsejõud on aastakümneid valmistunud õige ohuhinnangu järgi ning riigina oleme viimastel aastatel teinud märkimisväärseid investeeringuid sõjalisse riigikaitsesse ja teeme seda ka edaspidi. Kes aga on õppinud sõjakunsti, teab, et tagala määrab edu sama palju kui väljaõpe, relvastus või oskus lahinguid juhtida.
Seepärast peame ka majandusjulgeoleku kontekstis rääkima tagalast ehk elanikkonnakaitsest. Erinevalt sõjalisest riigikaitsest on siin meil kõigil võimalus lähiaastatel panustada – nii ettevõtete kui kodanikena.
Majandusjulgeoleku osa on, et meie majandus toimiks mistahes kriisi tingimustes, sealhulgas ka sõja ajal. Nagu suudavad Ukraina ettevõtted täna oma tööd jätkata, peame meiegi elanikkonnakaitsega tagama, et riigiteenuste kõrval oleks ka meie ettevõtete tegevus kriisiolukorras tagatud.
Ja siin saavad kõik ettevõtted ka ise panustada alustades sügisel algavate kriisikoolitustega kaasumisest, lõpetades varjumiskohtade ja muude ettevalmistustega. Samuti saab iga ettevõte mõelda läbi, milline oleks tema võimekus ja roll kriisitstsenaariumites.

Siit väike üleskutse-mõtteharjutus ettevõtjatele ja ettevõtete juhtidele publikus. Kas olete ettevõtte strateegilise juhtimise tasandil mõelnud: milline oleks teie ettevõtte roll või võimekused kriisolukorras? Kas ja kuidas saaksite tööd jätkata mõne kriisitsenaariumi korral, kuidas saaksite panustada eriolukorras riigi kriisivõimekustesse?
Tõenäosus, et kogeme ühiskonnana erinevaid kriise on suur. Kuidas ühiskonnana kriisist läbi tuleme, ei sõltu mitte ainult riigist või kohalikust omavalitsustest, vaid meist igaühest üksikisikuna. 15% inimestest vajavad otsustaval hetkel abi – eakad, puudega inimesed, väikelapsed.

Suurtes kriisides abiressurssi korraga kõigi inimeste jaoks ei jätku. Kas päästja või kaitseliitlane kriisis nende 15% jõuab, sõltub aga sellest kas meie, ülejäänud – terved ja võimekad inimesed oskame end ise aidata, või langeme samuti paanikasse, teadmatusse, abitusse.

See on oluline just ühiskondlikku tugevust silmas pidades – kui teame, et oleme kriisiks valmis, saame toetuda teineteisele ning riik saab esmajärjekorras jõuda nõrgemateni.

Nii oleme ühiskonnana tugevamad. Nii tagame ka kaitsetahte – et Eestis tahetakse elada, meie parimad töökäed püsivad kodus ja tippspetsialistid teistest riikidest soovivad siia tööle tulla – koos investeeringutega.
Majandusjulgeolek pole ainult riigi, ettevõtete või töötajate kanda – vaid kõigi ühine panus, millele loob aluse riigi selgem visioon prioriteetidest, riskidest ja suundadest ning riigi võimekus tagada ettevõtetele arenguks vajalik energia ja tark tööjõud. Ning mis seal salata – vajadusel majandust ka suunata – pakkudes vastutasuks kindlustunnet, et riik kriisis oma ettevõtteid ja inimesi päriselt ka aitab.