Miks eestlane kardab? Mida eestlane kardab? Eestlane kardab tundmatut, muutuseid, harjunud ja turvaliste mõttesõlmede lahtiharutamist. Kuid kas alati? Oleme tehnoloogias eesrindlikud, võtame mängleva kergusega kasutusele uusimaid IT-lahendusi. Kuid uusi lähenemisi inimlikele väärtustele, solidaarsust, humaansust – seda mitte nii lihtsalt. Miks?
Naisõiguslust alati saatnud stigma on raske kaduma, kui meedia aitab kaasa sellele, et anda inimõigustele pigem negatiivne kuvand. Feminismi ja võrdõiguslikkust põlgavaid mõtteavaldusi kuuleme ka tipp-poliitikute suust. See kõik kujundab üldsuse arvamust.

Marju Lauristin ütleb oma raamatus „Marjustini sajand”: „Ajakirjanduses ja poliitilises konkurentsis loeb kahetsusväärselt see, mis müüb, mitte see, mis on õiglane ja tõeline. Ja müüb ka demagoogiline ja halvustav suhtumine inimõiguste teemasse. Parastamise, viha pinnases kasvavad praegused poliitilised kurjalilled. Inimõigused seostuvad Eesti diskursuses pigem mineviku ülekohtuga.”

Ehk on üks seletus feminismikartusele see, et eestlane lihtsalt ei tea, mis seisab feminismi mõiste taga? Ei tunne seda, mida kardab. Ei tea, mis on selle sisu.

Feminismi on ehk keeruline mõista, sest feminismi liike on palju ja feministid ei ole ühesuguste mõttemudelitega. Eri lähenemised on nii reproduktiivõigustele kui ka pornograafiale, sookvootidele ja naise seksuaalsele vabadusele. Ka feministidel ja võrdõiguslastel endil on tihti keeruline selles mõiste- ja diskursustesüsteemis orienteeruda. Kuid see ei ole kõige määravam. Määrav on mõistmine, et inimestel peavad olema võrdsed õigused ja võimalused.

President Kersti Kaljulaid on riigipeana tõstatanud mitu korda soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise teemasid ja seisnud sirge seljaga vohava seksismi ja šovinismi vastu, andes avalikkusele selge sõnumi, et naistevastane viha on lubamatu.

See on nii kõrgelt tasandilt lootustandev ja värskendav areng meie pikalt sumbunud vaikuses. Riigipea sõnumid on ühiskonnale oluline signaal sellest, et maailm muutub ja muutused on vajalikud.

Eesti avalikkuses käsitletakse feminismi eri teemade kaudu. Näiteks sooline palgalõhe, mis on eriti aktuaalne igal aastal aprillis, ja kus Eesti on must plekk Euroopa kaardil.

Arutelu käib ka sookvootide üle poliitikas ja riigiettevõtete juhtkonnas. Naiste vähene osalus poliitikas on laialt tähelepanu saanud ja alles mõni nädal tagasi peeti riigikogus valimisseaduse muutmise üle mahlakate mõtteavaldustega arutelu. Marianne Mikko, kellele on avalikkuses antud suisa äärmusfeministi tiitel, seisis riigikogu puldis ning pidas parlamendišovinistide ja sooskeptikutega silmitsi seistes vapra lahingu kaitsmaks „triibuliste nimekirjade” eelnõu. On arusaadav, et mehi kannustab eelnõu vastu olema hirm võimupositsiooni kaotamise ees, kuid mis on selle taga, et naiste jõustamises on skeptilised naised ise? Toksiline tublidus? Hirm, et ajutine meede võib anda sõnumi, et naised vajavad erikohtlemist? Et naised ei saa ise hakkama?

Samuti on palgalõhega seoses jutuks sooline segregatsioon tööturul. Üha rohkem saab tähelepanu soopõhine, sh seksuaalse vägivalla probleem. Igapäevaseksismist räägitakse samuti palju.

Olen naine, kes neid teemasid üles võtab, igapäevatöös soonorme raputab ja seksuaalvägivalla probleemiga tegeleb, ja puutun tihti kokku sellega, kuidas arutelu algatades on kiiresti kohal valvešovinistid, kes kukuvad selgitama: see on pseudoteema, probleemi tegelikult ei ole, tegelik haavatav ühiskonnagrupp on mehed.

Kui saaks aga sellest tõkkest kuidagi üle, et feminism toob kasu ainult naistele! Feministina olen mures meeste vaimse ja füüsilise tervise ja varase suremuse pärast. Seisan isade õiguste ees oma lastega sama lähedast suhet saavutada nagu seda oodatakse ja eeldatakse emadelt. Seisan meeste tundeõiguste eest. Seisan pehmode eest. Seisan poiste ja meeste õiguste eest olla kastist väljaspool.

Seda sellepärast, et ideaalne ühiskond on võrdõiguslik ühiskond, milleni jõudmiseks on vaja võrdset stardipositsiooni. Selle aga saame siis, kui aitame kergemini haavataval grupil saavutada kindlamat sotsiaalset seisundit. Kuidas? Seda arutaks teiega juba Paides arvamusfestivalil selleteemalises vestlusringis.