Meie ühiskonda rõhub üks suur mure. Selle nimi on viha. Viha erinevuste, muu hulgas LGBT+ inimeste suhtes. Me näeme täna, kuidas viha on kulgenud läbi eri eluvaldkondade ja jõudnud poliitikasse.
Viha väljendub selles, et Eestis on hulk inimesi, kes tahavad röövida ühelt inimgrupilt inimõiguseid ja piirata põhiõigusi, mis neil endil on olemas. Selle nimel on need inimesed tänavuste kohalike valimiste vankri ette seadnud nii kooseluseaduse tühistamise kui ka kogunemisvabaduse keelamise LGBT+ kogukonnale. Selliseid arenguid vaadates võib väita, et viha ja kiusamine on saavutanud poliitikas täiesti uue taseme ning saanud eluõiguse hoopis kõrgemal tasandil.
Poliitiline tegevus, mis on suunatud meie enda inimeste kiusamisele, ei saa olla jätkusuutlik ega viia riiki edasi. Sellise tegevuse eesmärk ei saa olla kaasav ühiskond ega ka tugev majandus. Ka samasugust poliitilist kultuuri esindav kohalik omavalitsus ei saa olla jätkusuutlik, sest seab halba olukorda arvestatava osa oma elanikkonnast.
Teen ühe lihtsa matemaatilise tehte. Ühiskonnas on umbes neli protsenti LGBT+ inimesi. See tähendab, et Tallinnas, kus elab 445 480 inimest, on 17 819 LGBT+ inimest. See tähendab tuhandeid inimesi, kes võiksid ja peaksid panustama oma kodukanti maksude ja annetuste näol, aga ka vabatahtliku, kodaniku või lihtsalt inimesena. Kui nad aga ei tunne end oma kodus turvaliselt, siis võib juhtuda, et nad ei soovi seda teha või lähevad üleüldse minema. Ja seeläbi lahkub ka arvestatav osa inimressursist, sest inimesed ei esinda iial vaid oma seksuaalset või soolist identiteeti, vaid nad on samaaegselt näiteks arstid, õpetajad, ehitajad ja pensionifondi täitjad – ühesõnaga kõik need, kes tagavad meie ühiskonna toimimise.
Tugevaks läbi nõrgemate
Meie riik ja kohalikud omavalitsused on täpselt nii tugevad, kui tugevad on nende nõrgimad lülid. Mida rohkem me end haavatavatest gruppidest taandada püüame, seda nõrgemaks me ühiskonna muudame. Nõrga ühiskonna peale on aga võimatu miskit ehitada. Sellele ei saa rajada tugevat majandust, sotsiaalset heaolu, kogukonnatunnet, kiusamisvaba haridust, turvalist koduteed või tervet elukaart. Nõrgale ühiskonnale ei saa rajada ei rahu ega õnne.
Pealegi, viha sünnitab viha, mis võib viimaks kergesti väljuda inimese enda kontrolli alt. Iial pole teada, kuhu, kuidas ja kelle suunas viha oma näo pöörab. Nõrgas ühiskonnas ei tunne end enam keegi lõpuks turvaliselt. Sest mitte miski ei garanteeri, et ühel hetkel pole just sina see, kes mõnele teisele grupile ette jääb.
Meil tuleb näha end osana tervikust, ükskõik millised on meie eripärad. Sest praegusel vihasel ajal kukub välja nii, et meie enda inimesed kiusavad meie enda inimesi. Selle asemel, et oleks rohkem küünarnukitunnet.
Meie ümber on palju erinevaid inimesi, kellest keegi pole ebaolulisem ega õigem. Ühe grupi kaasamine ei peaks tähendama vastandumist teistele gruppidele. Avatud ja kõiki inimesi kaasav ühiskond on meile kasulik. Ka mitmed uuringud on kinnitanud, et näiteks mitmekesisusega arvestamine töökeskkonnas mõjutab positiivselt organisatsiooni tulemuslikkust. Pealegi on tugev majandus alati seotud hooliva, sidusa ühiskonnaga. Sellest räägib ka statistika Põhja-Euroopast, millega Eesti end sageli samastada soovib.
Mida ma ise tahan?
Pean oluliseks, et LGBT+ kogukond ja nende lähedased julgeksid olla avalikult esindatud, võimestatud igas eluvaldkonnas ning terve elukaare ulatuses. See tähendab, et LGBT+ inimeste huvide kaitsmine peab olema laiahaardeline, muu hulgas nähtav poliitikas ja erinevaid vanusegruppe kaasav.
Kogukonna liikmena olen vägagi teadlik selle haavatava grupi olukorrast Eestis. Tean nende inimeste probleeme mitmel tasandil, sest olen ligi viis aastat töötanud LGBT+ kogukonnaga koos, selle sees ja selle jaoks. Usun, et aeg on küps, et LGBT+ kogukond ja nende lähedased oleks osana Eesti ühiskonnast poliitikasse kaasatud.
LGBT+ kogukonda esindava Eesti naisena soovin ma, et meie linnaruum oleks kõigile turvaline. Sõltumata soost, vanusest, seksuaalsest identiteedist. Mitte keegi ei tohiks tunda Tallinnas hirmu. LGBT+ kogukond, ka mina ise ja mu tuttavad on korduvalt kogenud oma kodulinnas erinevaid vägivalla vorme, näiteks tänaval verbaalset solvamist, aga ka füüsilist vägivalda. Tahan, et see muutuks ning soovin sellesse muutusesse panustada enda ja LGBT+ kogukonna teadmiste-kogemustega.
Sama vajalikuks pean tegelemist koolikiusamisega läbi LGBT+ noorte ja nende perede perspektiivi. LGBT+ teemade kaasamine varakult eri eluvaldkondadesse aitab muuhulgas ennetada noorte riskikäitumist. Oluline on, et kõik Eesti noored tunneksid end turvaliselt ning teaksid, et neist hoolitakse ja neid väärtustatakse, sest terved ja õnnelikud noored tagavad meile terve ja õnneliku tuleviku.
Ma ei usu, et Eesti inimesed on loomult vihased ja sallimatud. Viha ja sallimatus on vaid kaks tunnet, millega oleme õppinud reageerima mingitele olukordadele. Nende tunnete taga on suuresti teadmatus.
Usun, et teavitustöö avardab silmaringi ja annab maad hoopis teistele tunnetele, mis meid tegelikult edasi viivad – hoolimisele, üksteise toetamisele, abivalmidusele.