Mis juhtub, kui menstruatsioonitarbed pole kättesaadavad? Tüdrukud ei saa koolis käia, naised ei saa käia ei tööl ega ülikoolis. Põhimõtteliselt on see naiste isoleerimine ühiskonnast, kirjutab sotsiaaldemokraat Kristel Birgit Potsepp Eesti Päevalehes.
Alternatiiv sellele oleksid verised bussiistmed, verised toolid ja verised püksid, rääkimata ebamugavustundest ja hügieeniküsimusest. Taoline olukord poleks ebamugav mitte ainult naistele, vaid ka kõigile teistele.
Eesti ei ole üleöö pärast naispresidendi ning naispeaministri valimist võrdõiguslikkuse esirinnas. Kui Eesti tahab näida maailmapildis „progressiivse” riigina ja juhtida tähelepanu kõrvale kurikuulsalt suurelt palgalõhe protsendilt Euroopa Liidus, oleks heaks alguseks just menstruaaltarvikute käibemaksu kaotamine ning nende kättesaadavamaks tegemine.
10. novembril ilmnes, et riigikogu sotsiaalkomisjon ei toetanud üleskutset alandada hügieenisidemete ja tampoonide käibemaksu üheksa protsendini ning jagada neid tasuta koolides, rahvamajades, raamatukogudes, apteekides ja muude avalike ruumide tualettides. Menstruaaltarvikuid vajavad kõik menstrueerivad inimesed. Samas teame, et ka jõukamates riikides nagu Suurbritannia on iga kümnes tüdruk jätnud rahapuuduse tõttu menstruaaltarvikud ostmata.
Pole kuhugi minna
Viktor Vassiljev soovitas tüdrukutel minna noortekabinetti, aga kuna ta pole selle sihtgrupis, siis ilmselt pole ta teadlik, et noortekabinette väiksemates kohtades pole. Kuldres elav tüdruk ei sõida 40 kilomeetri kaugusele Võrru paki sidemete järele, ta võiks saada selle enda kodukoolist.
Ühiskonnas ei ole debatti, kas koolitualettides peaks olema tagatud seep ja tualettpaber. Sama peaks kehtima ka menstruaaltarvete kohta. Siinkohal on riigikogu sotsiaalkomisjoni otsus arusaamatu – tampoonid ja sidemed ei ole luksuskaup, vaid pooltele inimestele palju-palju aastaid korra kuus püsiv väljaminek, mis paneb menstrueerivad inimesed ebavõrdsesse olukorda.
Menstruatsioon on koolitüdrukutele niigi ebamugav ja piinlik kogemus, sest paraku on päevad (eriti noorte seas) endiselt nii-öelda tabuteema. Tasuta naiste hügeenitarbed koolis oleks lihtne, kuid efektiivne viis, kuidas päevasid tüdrukutele mugavamaks teha. Määrdunud pükstega ringi käimine on piisavalt ebameeldiv, kättesaadavad sidemed või tampoonid aitaks seda olukorda leevendada.
Mäletan isegi, kuidas kaheksandas klassis keset koolikoridori seistes märkasin, et inimesed jõllitavad mind mitte sellepärast, et oleksin tol päeval hea välja näinud, vaid valgetele pükstele ilmunud verepleki tõttu. Kui koolitualetis oleks olnud hügieenisidemed, oleks ma seal ilmselt vähem aega nutnud ja olukorra lahendatud saanud. Lisaks ei oleks see riigile ülemäära kulukas, samal ajal aga ühiskondlikult oluline samm.
Ette planeerimatu
Eesti elanikkonnast kannatab pea veerand palgavaesuse all. Naiste vaesusrisk on meeste omast suurem ning olukord, kus valida on toidu või hügieenisidemete vahel, ei ole paljudele naistele midagi võõrast. Menstruatsiooni ei saa ette planeerida ja see ei ole valik, vaid paratamatus.
Nii on poole elanikkonna väljaminekud aastas suuremad kui meeste omad. Rääkimata pink taxi kontseptsioonist, mille järgi on naiste tooted meeste omadest kallimad pelgalt nende disaini tõttu.
Ühe ühiskonnagrupi ebavõrdsesse olukorda panemine ei seisne mitte ainult selles, et menstruaaltarbed on kallid, vaid sinna juurde lisanduvad ka näiteks määrdunud pükste või aluspükste asendamine. Nii oleks madalam maks väike, aga vajalik vastutulek riigi poolt.
Probleem, et “soodustust saavad need, kes seda ei vaja”, ei ole põhjendatud – see justkui normaliseerib seda, et naised peavadki tasuma ‘karistusmaksu’ selle eest, et nad menstrueerivad. Kui suur kaotus on see riigile, et naistele on hügieenitarbed kättesaadavamad? Lisaks on see argument suuresti hüpoteetiline, sest erineva sotsiaalmajandusliku taustaga inimeste tarbimiskäitumine on erinev.
Kui restoranides, baarides, koolides, töökohtades ja raamatukogudes on tagatud tasuta tualettpaber ja seep, peaks avalikus ruumis olema tagatud ka sama elementaarsed hügieenitarbed naistele. Selline avaldus riigikogu sotsiaalkomisjoni (kus muide kümnest liikmest kuus on naised) poolt on lihtsalt ignorantne.
Kristel Birgit Potsepp: miks ei ole koolides tüdrukutele tasuta hügieenitarbeid?