Riigikogus oli kolmapäeva hilisõhtul vaatluse all „Teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava 2021–2035.“ Sotsiaaldemokraatide nimel sõna võtnud Eduard Odinets juhtis muuseas tähelepanu kõrghariduse alarahastamisele ja tasulise kõrghariduse hiilivale tulekule, mis vähendab kõrghariduse kättesaadavust. Eduardi kõne saab lugeda siit: 

On väga hea meel, et meie teaduse rahastamine on avaliku sektori puhul jõudnud 1%-ni SKT-st ning on plaanis seda sellisena hoida. Sotsiaaldemokraadid on jätkuvalt kindlal seisukohal, et teaduse rahastamise protsent peab olema seadusesse kirja pandud, mis peaks olema vähemalt 1%. Murelikuks teeb aga erasektori panus, mis on oluliselt väiksem Euroopa Liidu keskmisest, kuid loodetavasti uue arengukavaga sätestatud meetmete abil saavutatakse ka siin läbimurre.

Murelikuks teeb ka doktorantide, noorte teadlaste temaatika. Me näeme siin pidevat langust. Kui kaitstud doktoritööde arv langeb ka edasi samas proportsioonis, siis mõne aasta pärast ei ole meil üldse teadust. Arengukava seab eesmärgiks jätkata doktoriõppe tõhususe ja atraktiivsuse kasvatamisega, loodetavasti annab see ka tulemusi. Sotsiaaldemokraatide seisukoht on, et doktoranditoetus peaks olema vähemalt Eesti keskmise palga suurune, et noori tuleks juurde ja kraadid ei jääks kaitsmata.

Murelikuks teeb ka Eesti humanitaarteaduste tulevik ja nende rahastamine.Eesti kultuuri ja keele säilitamine läbi aegade on üks kõrgemaid eesmärke. Seda tsiteeritakse pajudes teistes riiklikes strateegiates ja dokumentides, nagu näiteks Eesti 2035.

Humanitaarteadused uurivad seda, mis teeb meid Eesti riigiks, Eesti ühiskonnaks ja eestlasteks. Selle kohta ütleb Tallina Ülikooli, minu alma materi vastne rektor Tõnu Viik: „Kultuur on suurte inimkoosluste eluviis, maailmavaade, elu- ja ühiskonnakorraldus ning kõik nende vaimusaavutused. Eesti põhiseaduse preambul mainib kultuuri selles tähenduses.“ Tõnu Viik ütleb ka seda, et küsimus ei ole rahva suuruses, vaid tema võimekuses oma kultuuri ja keelt arendada.

TAIE eelnõu sätestab õigesti, et humanitaarteaduste uuringud ongi olulised Eesti riigi, ühiskonna, rahvuse ja keele arenguks, sh ühiskonna toimimismudelite uurimiseks, ühiskonna arenguvajaduste lahendamiseks ning globaalsete arengusuundumustega kohanemise toetamiseks. Seda valdkonda on oluline arendada ka siis, kui sel puudub otsene majanduslik väärtus ja potentsiaal.

Aga kuidas on sellisel juhul võimalik, et Eesti riigis, kus peetakse emakeele ja kultuuri säilitamist põhiseaduslikuks väärtuseks, on humanitaarteaduste rahastamine võrreldes teiste teadusharudega oluliselt väiksem? Selle retoorilise küsimust jätan ma hetkel õhku.

TAIE ütleb: „Elujõulise Eest ühiskonna, keele ja kultuuriruumi valdkonna tegevused on eelduseks ja aluseks teiste fookusvaldkondade sihtide saavutamisele“. Rakendamine ei seisne ainult eesti keele, ajaloo ja kultuuri uuringute toetamises või keeletehnoloogia arendamises. Näiteks nutikas spetsialiseerumine, ringmajandus, turism osana elamusmajandusest on seotud humanitaarteadustega. Ja meie e-valitsuse ja e-riigi edulugu on kindlasti seotud Eesti vaimse kultuuripärandiga (tõekspidamised, hoiakud, väärtused, töötamise praktikad jne).

Ettevõtluse ja innovatsiooni kontekstis sooviksin eraldi teemana tuua välja loomemajanduse. Pidasin sellel teemal pikema kõne Euroopa Liidu vahendite teemalisel arutelul siin saalis, kuid hetkel tuletaksin meelde, et loomemajanduse edendamisel on viimase seitsme aasta jooksul lähtutud Eesti ettevõtluse kasvustrateegiast, mis just lõpetas oma kehtivuse, kus vastavad valdkondlikud väljakutsed ja tegevused olid kirjeldatud konkurentsipositsiooni peatükis. TAIE eelnõu lugedes saab vaid eeldada ja oletada, kuhu loomemajanduse edendamine võiks sobituda. Tekib küsimus, miks ei käsitleta kultuuri- ja loomesektorit TAIE raames majandusvaldkonnana, mis väärindab intellektuaalset omandit, loob heaolu ja töökohti ning pakub loovust kui kompetentsi ühiskonna väljakutsete lahendamiseks.

Loomemajandus on osa targast ja teadmistepõhisest majandusest. Kultuuri- ja loomesektor on osa elamusmajandusest, kasvatades Eesti tuntust ning panustades turismi ja piirkondade konkurentsivõime arengusse. Loomemajanduse arenguga seonduvat on mainitud kõigest arengukava lisamaterjaliks oleval teemalehel.

Ja lõpetuseks tegelikult kõige olulisem teema. Olukord kõrghariduses ja tasa hiiliv tasuline kõrgharidus, millega väheneb ligipääs kõrgharidusele.

Head kolleegid! Kui olukord kõrghariduse rahastamisega, kõrgharidusse panustamisega kiireimas korras ei parane, ei ole meil mõne aasta pärast ei teadust, arendust, innovatsiooni ega ettevõtlust. Olukord on viidud juba nii kaugele, et ülikoolide rektorid on nõus kasvõi tasulise kõrghariduse sisse viima, et oleks tagatud jätkusuutlikus.

Eesti suurimate haridus- ja teadussektori eestkosteorganisatsioonide äsja sõlmitud ühise haridusleppe kohaselt, mida sotsiaaldemokraadid toetavad, tuleks kõrghariduse riigipoolset rahastamist suurendada vähemalt 1,5%-ni SKP-st ning tagada sellise rahastuse edasine hoidmine vähemalt samal tasemel. Loodan, et ka teised erakonnad ühinevad selle leppega ning sellest saab uus ühiskondlik kokkulepe. Muud varianti meil ei ole.

Soovin kõigile head teadust ja innovatsiooni!