Töötasust rääkimine ei ole Eestis jätkuvalt lihtne ega mugav teema. Tööandjad ei ütle seda hea meelega välja ja kolleegidel on keeruline sellest omavahel rääkida.

See tekitab omakorda erinevaid probleeme – näiteks ei ole noortel töötasu saladuseks jäämisel võimalik hinnata, missugust palka enda teadmiste ja ettenähtud tööülesannete puhul küsida.

Kõige tähtsam on aga see, et igaüks võib oma töötasust alati rääkida ja seda ei saa töölepinguga piirata ega seda ärisaladuse alla arvata. Euroopa Parlament võttis märtsis vastu ka direktiivi, mis kohustab firmasid palkasid avalikustama. See lihtsustab töötasu võrdlemist ja aitab kaotada soolist palgalõhet. Tundub justkui, et see teema on nüüd lahendatud ja tööturg võib hakata tööle võimsamini kui kunagi varem! Aga päris nii lihtne see ju ei ole.

Raha on kapitalistlikus ühiskonnas üks parimaid sotsiaalse staatuse näitajaid ja palga suurus on sellega vägagi seotud. Eksisteerib arusaam: „Kui minul on madalam palk kui temal, siis ta ei võta mind nii tõsiselt.“ Nüüd tuleb vaadata peeglisse ja küsida endalt: kas sa ise hindad ka inimesi palganumbri järgi? Kas sa lõpetaks huvitava inimesega rääkimise, kui saad teada, et ta ei teeni midagi? Loomulikult vaatame alt üles inimestele, kes teenivad palju raha, sest meil on illusioon, et nad elavad meist paremini. Ma elan sinust paremini, mu tööandja on minust veel paremas olukorras ja tema omakorda kadestab finantsvabaduse saavutanud miljonäri jne.

Mulle ei meeldi suhelda

Minu isiklik hirm on see, et kui ma viriseva tooniga oma majanduslikust olukorrast räägin, siis küsitakse: „Aga miks sa juurde ei küsi?“ Ma vihkan seda küsimust ennekõike sellepärast, et inimestega suhtlemine on minu jaoks ärevust tekitav. Palgatõusu saamiseks pean justkui ära moosima kellegi, kelle huvides on kulutuste minimeerimine iga hinnaga. Ja mida ma siis teen, kui ta endast välja läheb? Äkki õnnestub mul kogu vestlus ära rikkuda ja töökohast veel ilma jääda? Ühesõnaga on palgatõusu küsimine otse ülemuselt mulle väga vastukarva tegevus, sest ma tean, et ka talle ei meeldi see teema.

Miks ei meeldi tööandjale palgast ja palgatõusust rääkida? Nii lühike kui ka pikk vastus on eelnevatest lõikudest tuletatavad, aga läheme järjest. Lühike vastus on, et kui töötasust rääkimist ei toimu, siis töötaja töötasu ei tõuse, tööjõukulud on väiksemad ja ettevõttel jääb rohkem raha kätte.

„Jäägu see meie vahele“

Paljude tööandjate huvides on see, et kõrgema sissetulekuga töötajad vaikivad, sest nii tudengid kui värskelt tööturule astujad ei tea, kui suure augu nad endale selle töölepinguga kaevavad. Olen kuulnud, et tööandjad ütlevad peale palgatõusu andmist töötajale „See jääb meie vahele,“ et tekitada illusioon kõrgest palgast ja vältida palganumbrite „lekkimist“. Ausalt öeldes kõlab see pigem ähvardusena ja ma ei mõista, miks seda tolereeritakse.

Mõistagi on sissetulek isiklik teema ja igaühel on õigus sellest mitte rääkida. Aga miks on see kasulik, kui teame teineteise sissetulekuid? Aastaid tagasi tööturule astuva tudengina polnud mul mingisugust aimu, kui suure palgaga ma peaks leppima. Mul oli bakalaureusekraad küpsetamisel ja ma tundsin, et oskan täpselt kõike ja mitte midagi. Keskmine brutopalk oli siis vist umbes 1300 eurot ja ma kindlasti ei julgenud keskmist küsida. Veel vedas, kui töökuulutustel oli mingi palgavahemik mainitud, kuid pigem väärtustati rohkem „töötajasõbralikku keskkonda“ või muud sellist arusaamatut nähtust.

Kui me teaks, mida teenivad meie tulevased kolleegid või isegi mida teenib minu kaastudeng, siis me ei paneks end veidrasse olukorda, milles võidakse ühelt poolt anda lepinguga ebareaalselt madal töötasu ja teiselt poolt kandidatuurist ära öelda, märkides põhjuseks „liiga nõudlik“. Me suudaks juba katseajal vältida tööturul läbikukkuja tunnet, kui me teaks, millise töötasuga on otstarbekas leppida ja millisega me tunneme end tööandja juures võrdselt väärtustatuna.

Küsige nüüd teised juurde

Nüüd, kui ma teenin 2500-eurost brutokuupalka ja olen kaheaastase töökogemusega IT-spetsialist, on mul järjest suurem huvi tekkinud majandusliku ebavõrdsuse vastu. Jah, mu enda töötasu on mõne jaoks naeruväärne, aga see on mõõdukalt üle mediaanpalga. See tähendab, et minu töötasu on enamiku jaoks suurem ja see on enamiku huvides küsida juurde, sest „see poiss seal ütles nii“.

Loodame, et töökuulutustel hakatakse näitama arusaadavaid palgavahemikke, et töökoha vahetamisega ei kaasneks nii suur risk ja et tööturule sisenejad saaksid paremini aimu oma võimalustest. Nii võidaks igaüks ka ajas – kui palk on teada, siis ei pea töötaja läbima mitme kuu pikkust kandideerimisprotsessi, et alles siis näha mõnd pettumust valmistavat palganumbrit. Loodame, et suudame kollektiivselt oma hirmudest üle saada ja aidata nõrgemaid sellega, et anname neile mingisuguse lati – kui mitte üle hüppamiseks, siis vähemalt kinni haaramiseks.