Juunis 1991 lõpetasin ma Tartu Ülikooli. Sain ajaloolase ja ajaloo ning ühiskonnaõpetuse õpetaja diplomi. Valisin aastal 1985, Gorbatšovi ajal, ühe kahest kõige populaarsemast erialast: murranguaegadel on ajalugu eriti populaarne ja oluline, kirjutab Katri Raik (SDE).
Teine valik oleks olnud õigusteadus. Ülikooli lõpetamise puhuks tegid vanemad mulle oma aja kohta kalli ja erilise kingituse – reisi Rootsi, muidugi “Nord Estoniaga”. Õigemini, ema loobus Tartu naisseltsi väljasõidust ja reisile sain minna mina. Mäletan esimest õhtusööki laeval, justkui oleks see olnud eile. Võtsin korraliku tüdrukuna kartulit ja lõhet. Üks elukogenum proua teatas distsiplineerivalt: kes siis Rootsi lauas kartulit sööb!
Murrangulistel augustipäevadel olime Uppsalas, kusagil päevakeskuses. Seal lülitati sisse televiisor, nii sain teada Eestis toimuvast. Oli hirmus. Meie reisigrupi enamus otsustas kohe Eestisse tagasi pöörduda. Rootslasest vastuvõtjad arvasid, et võiks jääda ja oodata asjaolude selgitamist. Keegi sosistas ka poliititse varjupaiga võimalusest. See ei tundu vaid tagantjärele nii, aga see oli mu ainus mõte: koju. Sinna, kus on kõik oluline. Saagu või hullem.
“Nord Estonia” oli pooltühi. Stockholmi sadamas suruti pihku kirjakesi, mis paluti Tallinnas edasi anda. Minu käes oli kaks kokkumurtud ruudulist paberlehte. Hommikune saabumine Eesti vetesse oli kõrvulukustavalt vaikne. Kahel pool meid olid üles tõusnud nõukogude allveelaevad. Kirjakesed üle antud, asusime teele Tartu poole. Mikrobussis. Sõitsime piki Nõukogude vägede tankikolonni. Sõjamasinad lagunesid. Kolonni tekkisid “augud”. Midagi tossas, autol oli ratas alt ära. Üks sõdur tulistas, tulistas põllu, mitte inimeste suunas. Oli 20. august 1991.
Jõudsin koju. Kodus olid näost üsna valged ema ja isa. Nii sai minu jaoks alguse iseseisev Eesti.
Kaks ja pool aastakümmet olen 20. augustit vastu võtnud Narvas. Olen vaikimisi imestanud, miks narvalastele see päev nii oluline, pidulik. Vahest olulisemgi kui 24. veebruar. Esialgu seostasin seda Edgar Savisaare ja tema kultusega. Tasapisi olen jõudnud mõistmiseni, et see päev muutis siinsete inimeste jaoks elu, muutis täielikult. Nad sattusid üleöö ühte teise riiki, kuhu nad kunagi polnud planeerinud tulla. Tõsi, Eesti Vabariik jõudis Narva tükiviisi, see võttis veel aastaid. Täna, 20. augustil 2024 on linn lipuehtes ja tervitus “Head pidupäeva! S prazdnikom!” võetakse vastu heatahtlikult. Eile õhtul käisin Narvas ilmselt oma elu esimesel siinsel kontserdil. Kus ei kõlanud ühtegi venekeelset laulu. Kõik on võimalik.
KATRI RAIK ⟩ Narvakate elu muutis 20. august täielikult: nad sattusid üleöö ühte teise riiki