Osalesin keskkooli ajal õpilaste teadustööde konkursil ja mäletan, kuidas minu käest küsiti – tõsi, küsija oli mees – kas ma tean, mis vahe on meriseal ja naisteadlasel. Meriseal ei ole midagi ühist seaga ja naisteadlasel ei olevat midagi ühist teadusega, oli „õige” vastus. See ei takistanud mul omandamast doktorikraadi ega takista mul täna pidamast ajalooteadust oma hobiks, kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu liige Katri Raik Eesti Päevalehe rubriigis “Poliitkolumnist”.
Tänases Eestis on kombeks rääkida naist- ja meespoliitikutest, isegi emmedest ja issidest poliitikas. Naistel olla poliitikas raskem. Mina seda ei tunne. Naiseks olemine ei ole mul takistanud üles ehitamast ühte kõrgkooli, algatamast mitme hoone ehitamist, juhtimast sisekaitseakadeemiat ja Narva volikogu opositsiooni ning töötamast siseministrina. Kui keegi on mulle tulnud rääkima keerulist juttu, et kuidas sa küll vaeseke naisena meeste maailmas hakkama saad, olen alati öelnud üht: ma olengi rohkem mees kui enamus mehi. Mind kõnetanud on siis selle jututeema kiiresti katki jätnud. Mina ei ole vastates pidanud silmas mitte oma sugu, vaid stereotüüpi naistetöödest ja meestetöödest, otsustamise julgust ja vastutuse võtmist.
Rohkem isiklikke kommentaare
Muidugi on ühiskonnas rohkem silma paistvatel positsioonidel olevad naised meestest haavatavamad. Meeste kohta ei ole kombeks internetikommentaaris kirjutada, et ta on vana, ülekaaluline, et tal on killunev pealagi ja halvasti istuv ning kortsus ülikond. Naise soeng, kleit ja kehakaal, ka vanus, on jälle paljudel hambus. Ka mina olin haavunud, kui minu siseministri ametiaja esimese päeva esimese uudisloo esimene kommentaar teatas, et ma olen mammi. Läksin peegli ette, kehitasin õlgu, tegin grimassi ja asusin tööle. Pakun, et selle kommentaari võis kirjutada just eelkirjeldatud välimusega mees.
Kas Marina Kaljurand sai Euroopa Parlamendi valimistel enam kui poolteist korda rohkem hääli kui teisele kohale platseerunud Andrus Ansipi, on tõsiasi vaid selle pärast, et Marina on naine? Kas Raimond Kaljulaid kogus viimastel kohalikel valimistel Tallinnas paremuselt teise häältesaagi seepärast, et ta on mees? Ilmselgelt mitte. Poliitikas ei ole esmatähtis mitte inimese sugu, vaid tema ideed ja südikus oma ideede eest selgelt seista.
Julgus ja kiirus
Poliitiku relv ei ole blondid juuksed, punased prillid ega punane kleit. Poliitiku relv on ühiskondlik mõtteselgus, julgus ja üha enam ka kiirus. Kui tõsta esile ainult ühte omadust, siis mina pean selleks julgust. Poliitikul peab julguse jaoks olema kannatlik meel ja paks nahk. Kõigile ei ole võimalik ega vajalik meeldida. Kui olla arg ja vait, siis ei meeldi sa kindlasti kellelegi, ole sa poliitikas naine või mees. Samas on naiste solidaarsus oluline. Meesšovinist hakkab põlvkondade vahetusega Eestis välja surema, ent siiski tuleb kokku hoida, kui naisi nende soo pärast solvatakse. Ja ka vastu tuleb hakata koos, see mõjub.
Lõpetuseks Jürgen Ligist, keda alatasa tsiteeritakse, kui naistel poliitikas väidetavalt raske on. Just tema on naispoliitiku juttu nimetatud nii kana kaagutamiseks kui köögijutuks. Hiljuti palus mul üks sümpaatne Tallinna taksojuht Jürgenile edasi öelda: „Ära õienda!”, sest Jürgen õiendavat alati kõigiga. Ma ütlesin Jürgenile edasi ja midagi ei juhtunud. Minu meeles läks Jürgen näost veidi valgemaks või tahtsin ma seda nii näha. Enda eest peab seisma. Tsiteerides Euroopa üht mõjuvõimsamat poliitikut, kes juhtumisi on naine, Angela Merkelit: „Me saame hakkama!” Emmed ja issid on võrdsed peres ja poliitikas. Ei maksa end ise nõrgemaks mängida. Ja naeratust, sõbralikkust ja rahulikku hääletooni ei maksa samuti unustada.
“Poliitkolumnist” on sari, kus võtavad laupäeviti sõna erakondade naispoliitikud.