Narva aktiivsed inimesed olid neljapäeval koos, et arutada riigigümnaasiumi loomist piirilinna, kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu liige ja poliitkolumnist Katri Raik Eesti Päevalehes.
Narva uue koolihoone väliskuju selgub uuel nädalal, koolidirektorit hakatakse ilmselt peagi otsima. Uus riigigümnaasium avab plaani kohaselt uksed aastal 2022. Tõsi, see arutelu toimus ilma ministeeriumi ja linnavõimu esindajateta. Külaliseks oli Kohtla-Järve riigigümnaasiumi juht Hendrik Agur.
Möödunud nädalal vaadati üle Eesti palju Kohtla-Järve suunas, nagu ka valimiste eelsel ajal. Toona võtsid kõik erakonnad seisukoha, millises keeles see kool peab töötama. Võitis Reformierakonna ja Isamaa seisukoht: olgu üks gümnaasium, mis on 100 protsenti eestikeelne ja kus kõik õpilased on koos ja nii on.
Kümnendik lahkunud
Tänaseks on kooli veidi enam kui 300 õpilasest lahkunud 27 ja kõigi pilgud, paljuski süüdistavad on pöördunud koolidirektor Hendrik Agurile. Ma loodan, et Hendrik ei loe venekeelseid netikommentaare ja saab seetõttu öösel rahulikult magada.
Üsna keeruline on erutunud lugejale ja kuulajale seletada, et enamus lahkujaid on mitte 10. klassist, mis õpib läbivalt eesti keeles, vaid hoopis 11. klassist. Nemad õpivad direktori sõnul edasi samal viisil, nagu oma koolis, 60 protsendi ulatuses eesti keeles ja 40 protsendi ulatuses vene keeles. Ja see on õpilase vastu aus: nad tulid gümnaasiumisse ühtede eeldustega ning peavad nii ka kooli lõpetama. Seega ei ole küsimus õppekeeles.
Aga suurem küsimus on ilmselt milleski muus. Kohtla-Järvel loodud kool on teistmoodi kui kohalike omavalitsuste poolt Ida-Virumaal hallatavad koolid. Vahest kõige olulisem erinevus on see, et kõige tähtsam ei ole hinne „5″ e-koolis ja medal lõpuaktusel, vaid õppeprotsess, õppima õppimine.
Koolist väljalangemisele hinnanguid jagades peab olema aus ja vaatama andmeid väljapool riigikooli. Gümnaasiumi pooleli jätjaid ja kooli vahetajaid on igal pool.
Seega on kindlasti vale ja vara ütelda, et direktor Hendrik Aguri Gustav Adolfi Gümnaasiumile sarnane lähenemine – juht ju kooli vahetades oma kõige olulisemaid põhimõtteid ei muuda – ei tööta Kohtla-Järve gümnaasiumis, kuhu õpilasi ei valitud.
Keelest ei saa üle ega ümber
Tagasi Narvas peetud arutelu juurde. Kuidas iganes ei püüa debatti suunata õppesuundadele ja õppijakesksele õpikäsitlusele, hüppavad küsimused kohe tagasi õppekeele juurde. Ja õigupoolest ei küsita enam, kas eesti keeles on ikka võimalik õpetada.
Küsimuste tuumaks on, kuidas õppida eesti keel võimalikult vara ära, et selle mitteoskamine ei mõjutaks edasist õppimist. Narva noortel, kes asuvad vähem kui kolme aasta pärast õppima riigigümnaasiumisse, on piisavalt aega. Ja selleks, et esimesed gümnaasiumikuud ei kuluks eesti keele õppele, on parem õppida juba täna ja kindlasti ka gümnaasiumieelsel suvel. Kõrgkoolidesse astunud venekeelsete koolide noored vaevlevad täna oma esimesel õppeaastal. Ja pahatihti hoopis lahkuvad sealt ning pettumus on suur.
Mis veel aitab noori? Eelkõige peavad muutused toimuma kohaliku omavalitsuse hallatavates lasteaedades ja põhikoolides. Vaja on pärismuutusi, võimalik, et tuleb ka juhte välja vahetada. Kohalikul tasandil võib see olla ebapopulaarne otsus, aga tulevikku vaadates on ainuõige. Eesti hariduse edu taga on paljuski olnud tulevikku vaatavad koolijuhid ja nende vabadus koolielu korraldamisel.
Minnakse hoopis Tallinna
Seega peab kohaliku poliitika käsikähmlus koolidest kaugele jääma. Kui kohalik põhiharidus ei edene, lähevad edasipüüdlikud pered minema, reeglina Tallinnasse. Nad lähevad juba põhikooli eas lastega. Ning siis ei ole põhjust uue aasta alul, kui Statistikaamet kokkuvõtteid teeb, kurta, et Ida-Virumaal on jälle elanikke vähenenud. Eestis ollakse emakeelest sõltumata hariduse usku.
Samas ei saa kohalik omavalitsus riigigümnaasiumite loomisel oma käsi puhtaks pesta ja ütelda, et see on riigi asi. Väga sümpaatne on Kohtla-Järve linnapea lähenemine: need on ju meie lapsed.
Olen väga optimistlik selles osas, et ka Narvas on võimalik luua valdavalt eestikeelne gümnaasium, mille rüpes on oluline vaadata siinse väikese vähemuse, eestlaste haridust. Kas tõesti saab tõeks ennustus, et venekeelsel haridusel on kõige tugevamad juured Tallinnas? Õigemini Lasnamäel? Eesti keeleta ei saa Eestis elada täisväärtuslikku elu, ei saa korralikku kõrgharidust. Nii lihtsalt on.
Olgu lõpetuseks lisatud, et uutesse, valdavalt venekeelsetesse piirkondadesse rajatud riigigümnaasiumitesse tuleb panustada rahaliselt, õpilasi kõigiti toetada, arvestada mitmekultuurilise õpilaskonnaga ja õpetada vene keelt emakeelena. Ülitähtis on heade õpetajate leidmine. Kohtla-Järve riigigümnaasiumi õpetajate keskmine vanus on 32, Eestis tervikuna ligi 50. Hendrik Agur suutis Kohtla-Järvele õpetajad leida. Narva riigigümnaaasiumi tulevane direktor, kes ei saa olla nõrgem tegija, leiab ka. Sest me oleme ju otsustanud, Narva on järgmine ja Narva võidab.
“Poliitkolumnist” on sari, kus võtavad laupäeviti sõna erakondade naispoliitikud.