Toetusmeetmetega on arusaamatu seis. Miks nende kinnitamine venib, miks määrused muutuvad, kirjutab ERR-i arvamusportaalis avaldatud kommentaaris riigikogu liige ja Sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimees Katri Raik.
Möödunud nädalal vastas peaminister Jüri Ratas riigikogu liikmete küsimustele Ida-Virumaa tuleviku kohta ehk kaitses õlitehase ideed. Muud ideed ju ei ole, vaatamata sellele, et kümne aasta jooksul on Ida-Virumaa kolmandat korda kriisis.
Valitsusjuht kasutas jõulisi kujundeid: Ida-Virumaa on rohkem andnud kui vastu saanud, Ida-Virumaa on võitluses koroonakriisiga tugevasti pihta saanud. Samuti kinnitas peaminister, et Ida-Virumaa on valitsuse jaoks “tugevas prioriteetsusastmes.”
Mõnevõrra varem, kaks nädalat tagasi, avaldas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium pressiteate, mis kirjeldas turismi toetusmeedet, mida jagatakse EAS-i ja KredExi kaudu. Jutt käis kokku 25 miljonist eurost, millest üks miljon nähti ette saartele ja üks miljon Ida-Virumaale.
Ida-Virumaa turismivaldkond rõõmustas: meid märgati, meid mõistetakse, meid peetakse meeles. Sama pressiteade rõhutas, et toetus ei tarvitse piirduda vaid ühe miljoniga. Kui taotlused on edukad, siis võivad summad olla ka suuremad.
Kohalikele turismiinimestele tundus see igati õiglane. Sest siinset elu mõjutab eelkõige Venemaa lähedus ja sealse turu mõju. 2019. aasta ööbimistest Ida-Virumaal moodustasid Vene turistid 26 protsenti, kes olid siin kokku 126 000 ööd. Pärnumaal, Eesti turismimekas, oli sama näitaja kaks protsenti, Tartus viis protsenti.
Ülejäänud Eestis oli Vene turistide suurim osakaal arusaadavalt Tallinnas koos Harjumaaga, kus see moodustas kaheksa protsenti kõigist ööbijatest.
Saame ju aru, et Vene turg taastub aeglasemalt kui Soome ja Läti vastavad turud, seda ainuüksi piiri pikema kinnioleku prognoosi tõttu. Soome ja Läti turistid on aga eelkõige abiks teistele Eesti piirkondadele.
“27. aprillil valitsuses heaks kinnitatud paketis enam Ida-Virumaa turismi nn erimiljonit ei leia.”
Vahepeal vahetus minister ja ilmselt muutus ka suhtumine. 27. aprillil valitsuses heaks kinnitatud paketis enam Ida-Virumaa turismi nn erimiljonit ei leia. Muidugi on õigus neil, kes ütlevad, et algselt oli 25 miljonit ja nüüd on 25 miljonit. Midagi ju ei muutunud.
Tõe huvides tuleb lisada, et Ida-Virumaa on eraldi ära märgitud teises alajaotuses, mis räägib väikeettevõtlusest laiemalt, näiteks lillepoest ja iluteenindusest. Sinna on maakonnale n-ö broneeritud 0,5 miljonit. Aga kohalikud turismiettevõtjad lootsid lubatud toetusele ja arvestasid, et valitsus peab sõna.
Eriti rumal on ootuseid üles kütta ja neid siis mitte täita. See on inimeste inetu lollitamine. Kohalikud inimesed võtavad sellist pööret väga tõsiselt, justkui viimase signaalina elu võimalikkusest Ida-Virumaal. Eriti peaministri jõuliste ja lootustandvate sõnade kõrval. Ja nii on ka arusaadav, miks siinsed inimesed õlitehase ideest nii tugevasti kinni hoiavad: see on midagi, mis on konkreetne, kergesti mõistetav ja rõhub kohalikule identiteedile.
Ent justkui vastukaaluks põlevkivile on viimase kümnekonna aastaga Ida-Viru turism jalad alla saanud. Kes siis ei oleks käinud Kiviõli suusamäel või Narva-Jõesuu rannas ja Kreenholmis. Ligi 60 protsenti siinse turismi ja sellega kaasneva teeninduse – tahan viimast eraldi rõhutada – mahust moodustavad Eesti inimesed. Nii tuleb ka praegu paluda ja kutsuda: tulge meile, tulge Ida-Virumaale, tulge Narva.
Üldiselt on toetusmeetmetega tervikuna arusaamatu seis. Miks nende kinnitamine venib, miks määrused muutuvad? Kas tõesti vaidlevad valitsusparteid omavahel nii tuliselt, kes saab raha ja kes mitte. Ootaja aeg on pikk, nii on praegu iga päev liiga pikk ka ootavale ettevõtjale, olgu siis Ida-Virus või mujal, olgu turismis või teistes sektorites.