Tuletame meelde tänavuse aasta varakevadet. Kohtla-Järvel kerkis enne valimisi üles äge vaidlus, milline peab olema avatava riigigümnaasiumi õppekeel, kirjutab sotsiaaldemokraat, riigikogu liige Katri Raik Eesti Päevalehes.

Oli teada, et sinna asuvad õppima nii kohalikud eesti- kui ka venekeelsed noored. Ehkki haridusminister Mailis Reps on hiljem väitnud vastupidist, toetas just tema juhitav ministeerium pigem osaliselt venekeelset gümnaasiumit. Kohalik eestikeelne kogukond seisis kindlalt eestikeelse gümnaasiumi poolel ja võitis. Valija maksis aga valimispäeval oma lemmikule, Keskerakonnale kätte.

Ida-Virumaa köökide õhtustes vestlustes on Hendrik Agur olnud sel sügisel ilmselt üks kõige sagedasem eestlasest külaline ja seda mitte niivõrd riigikooli õppekeele pärast, vaid kooli teistsuguse meele ja meelsuse pärast. Eesti keele teema on kohaliku vene kogukonna poolt pigem alla neelatud. Tõsi, osa õpilasi on koolist lahkunud, õpilastel on keeruline, aga nad teevad koos kooliga suuri jõupingutusi eesti keele ära õppimiseks. Muidugi tulnuks seda teha varem, juba lasteaias ja algklassides. Õigluse huvides tuleb lisada, et ministeerium rahastab täiendavalt riigigümnaasiumi jõupingutusi.

Kevadest on läinud tublisti üle poole aasta mööda ja me räägime taas Ida-Viru eestikeelsest koolist ja selle püsimisest ning eesti keele ja eestikeelsest õppest kohalikele venekeelsetele lastele. Ida-Virumaal on täna koos Narva Eesti Gümnaasiumiga kaheksa eesti kooli, kus üle 25 protsendi õpilaste emakeeleks on vene keel.

Kaks vene kooli ohus

Alla selle piiri jääb venekeelsete õpilaste arv vaid kahes maakonna eestikeelses põhikoolis. Näiteks käib väikeses ja toredas Illuka mõisakoolis täna 39 vene last, kes moodustavad kooli õpilaskonnast pea poole. Nad on pärit Kohtla-Järvelt ja sõidavad iga päev üle 20 kilomeetri maale kooli. Koolil on hädasti vaja raha ühe lisaõpetaja palkamiseks klassi, kus on eriti palju lapsi, kelle emakeeleks ei ole eesti keel. Tugevdamist vajavad tugisüsteemid, mis tähendab sotsiaalpedagoogi ja logopeedi palkamist, aga ka olemasolevad õpetajad tahavad saada koolitust ja nõustamist.

Õiglane on küsida, kuidas on senini hakkama saadud? Suure tahtega ja ilmselt veidi ka teiste, eesti õpilaste arvelt. Kohalikud koolijuhid pöördusid lisaraha saamiseks haridus- ja teadusministri poole. Seitsme kooli peale loodeti 200 000 täiendavale eurole. See ei ole üüratu summa, mõistlikud koolijuhid ei ole laristajaid ning küsimus ise on tõsine olnud juba mitu viimast aastat.

Tuleb rõhutada, et seesama lisaraha ei ole toeks mitte ainult vene noortele, vaid ka kohalikule eestlaskonnale, et eesti kool säiliks ja areneks, et eesti laste haridus ei kannataks.

Ministri lühike mälu

Ministril tundub siinkohal olevat lühike mälu või siis on Ida-Virumaa Tallinnast ikka väga kaugel, et mõjutada suurt poliitikat. Ministeerium ütles esialgsele taotlusele ei, ehkki erinevatele eesti keele õppe projektidele nii lasteaedades kui koolides eraldatakse järgmisel aastal ekstra üle 8 miljoni euro. Ainuüksi kolmele Tallinna venekeelsele koolile jagatakse igaühele (!) 250 000 eurot eesti keele õppeks. Nende koolide puhul on tegemist pilootprojektiga, kus eesti keel plaanitakse kõrgtasemel ära õppida ilma eestikeelse õppeta. Kahjuks ei ole selle projekti edukuse kohta võimalik avalikest allikatest infot saada. Minister Reps on Riigikogus suusõnal küll kinnitanud, et kõik on parimas korras.

Minister on ise küll pidevalt rõhutanud, et lastevanematel peab olema valikuvabadus ja et kõigil peab olema võimalik eesti keelt õppida. On kindel, et need vene noored, kes lõpetavad eestikeelse põhikooli, saavad eestikeelses gümnaasiumis lahedasti hakkama. Samuti tööjõuturul, sest nad on eestikeelses keskkonnas ja eestikeelsete kaaslastega harjunud.

Koosõppiv kool

Nii sünnibki samm-sammult, entusiasmist ja pooleldi iseenesest ning vaatamata riikliku poliitika leigusele koosõppiv kool. Kui eestlased, venelased ja teised meie lapsed kohtuvad võimalikult varakult klassiruumis ja suhtlevad igapäevaselt, siis peagi selgub, et suurt integratsiooni väljakutset ühiskonnas polegi. Kui vaid leiduks see väike raha ja oleks head poliitilist tahet ning veidi paremat poliitilist mälu ja ettenägelikkust.

Kõige enam on vaja aga arusaama, et laste ja noorte tulevikuga ei ole ilus mängida. Eriti veel siin, Ida-Virus, kuhu just neil päevil hakkab üha selgemini kohale jõudma teadmine, et põlevkiviga võibki olla kõik ning piirkonna majandus tuleb täielikult ümber korraldada. Siin on Eesti riigil vähe teha, seda protsessi mõjutab maailma majandus ja üldine Euroopa suundumus kliimaneutraalsusele. Ilmselt viib see piirkonnast veelgi inimesi minema, ikka eestikeelsemasse keskkonda, kus riigikeelt on palju enam vaja.

Katri Raik: Ida-Viru eesti kool maksis Keskerakonnale valimisvõidu, aga kasu ei tühjagi