1. septembril läheb Eestis kooli ligikaudu 155 000 õpilast, kelle seas on 14 200 esimese klassi last. Üldhariduskoolide õpetajatena teenib meil leiba ligi 15 800 inimest. Kogu sellele suurele väele on septembri algus teiseks uusaastaks, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Katri Raik Põhjarannikus.
Palju õnne teile, samuti kutseõppe õpilastele ja õpetajatele ning üliõpilastele ja õppejõududele!
Kooliaasta algus ei jäta samas kedagi ükskõikseks, meenuvad oma koolilood ja on suur soov kinkida 1. septembril kellelegi üks koduste astrite kimp, nagu kooliajal oma õpetajale.
Sel aastal tuleb sügis teistmoodi. Koolijuht muretseb, kas tal ikka on kõik õpetajad olemas − piirkondlik ja kindlate õppeainete õpetajate puudus on Eesti hariduse suurim mure. Tänavu muretseb ta ka viiruseohu pärast. Kas kõik kolleegid on ikka valmis klassi ette minema või loobub veel mõni õpetaja viimasel hetkel õpetajatööst?
Eriti siis, kui klassid on pearahapõhise rahastuse tõttu liiga suured ja klassiruumid kitsad ning terendab võimalus, et õpilased peavad koolis käima vahetuste kaupa. See võib tähendada näiteks seda, et pool klassi on koolis ühel nädalal ja pool teisel nädalal. Kõik need karmid ennustused loodetavasti ei täitu, ent ometi peab koolirahvas ka nii mõtlema.
Üks on selge: kui taas tekib keeruline olukord ja õpetajate koormus kasvab, siis ei tohi meie valitsus pumbata raha riigifirmadesse, vaid peab hoidma oma silmatera, meie õpetajat, ning maksma õpetaja kriisiaja lisatöö kinni.
Muidu põlevad meie õpetajad päriselt läbi. Tuleb arvestada ka sellega, et kõike pole võimalik rahaga tasa teha: õpetajal võib olla endal mitu last ja haige ema, kes tema aega vajavad.
Möödunud kevad andis meile kõigile õppetunni, mida me tagasi ei taha. Suvise puhkuse järel on sellele helgem tagasi mõelda. Koolirahval, ka õpilastel, on mitmesuguseid kogemusi, nii häid kui halbu. Kindlasti saime me kõik targemaks ja paindlikumaks, õpetajad õppisid juurdegi.
Mulle meeldis väga üks koroonaaja lõpu arutelu Narva muusikakooli õpetajaga, kes ütles, et tema palus oma pilliõpilastel saata endale muusikapalaga video. Õpilased tahtsid, et see igati hästi kõlaks, ja nii pididki nad pala üheksa korda läbi mängima, mis oli õpetaja unistus. Raskest olukorrast võib ka tublisti võita.
Just mõned päevad tagasi rääkisin ühe ajalooõpetajaga − minagi olen hariduselt ajalooõpetaja ja püüan ka klassi ette jõuda −, kuidas viia sel sügisel ajalooõpetust läbi nii, et mitte jääda kitsasse klassiruumi kinni. Eesti linnad ja alevid on erinevad, aga igaühes neist on midagi ajaloolist, mida saab kooliprogrammiga siduda. Ja lõpuks algabki just kodust ja kodukohast meie identiteet ja ajalugu. Sel sügisel ei tohi õuesõpet karta.
Ühe õppetunni saime kevadest veel. Paljudki lastevanemad avasid esimest korda õpiku ja töövihiku.
Nähti paljut, mida kritiseerida. Oleme nüüd ühte meelt selles, et õppevahendite koostamise taga peaks seisma suurem meeskond. Samuti ei ole nüüd enam Eestis lapsevanemat, kellel poleks kooliõpetaja kogemust. Ka seda teavad nüüd kõik, et tegu on raske, aga väga tänuväärse tööga. Loodetavasti hindame me õpetaja tööd edaspidi rohkem.
Õpetajaameti prestiiži tõusust on ju räägitud aastakümneid ja see ei sõltu ainuüksi palgast. Et õpetaja elukutsesse suhtumine on tõusuteel, seda näitab asjaolu, et sel aastal tegi hoopis rohkem noori ülikoolides valiku õpetajaõpingute kasuks.
Kooliaasta algul tuleb kirjutada ka digiõppest ja selle võimalustest. Kindlasti õpetas möödunud kevad nii õpetajaid kui õpilasi arvutit või nutiseadet paremini kasutama. Kriisiolukorras õpib inimene kiiresti ning tihti sattusid osavamad noored oma õpetajaid õpetama.
On väga hea, et õpetaja ja õpilane koos õpivad. Siin ei tohi peatuda, vaid digiõpet ja -õppevara tuleb edasi arendada. Paljudele sobib just selline õppeviis. Ideaalne õppimismaailm ongi selline, kus igaüks saab valida oma tee, kuidas eesmärgini jõuda.
Me ei ela aga ideaalmaailmas ega ideaalses Eestis. Vähemalt igal neljandal perel oli koroonaajal keeruline lubada endale piisavalt kiiret internetiühendust ning nutiseadet või arvutit. Ma ei usu, et me peaksime käivitama programmi “Igale lapsele riigi kulul arvuti”. Küll aga peaksime seda tegema vajadust mööda.