Ootamatuid kriise võivad lisaks sõjaohule tekitada ka loodusjõud: tormid, üleujutused, suvised kuumalained. Kas oleme valmis, kui mingil põhjusel läheb mitmeks päevaks elekter ära või katkeb veevarustus, küsib Tallinna Nõmme linnaosa vanem (SDE)
Ootamatult tekkinud harjumuspäratu olukord on inimestele tõsine väljakutse. Kas meil on kodus piisav varu toiduaineid, joogivett ning vahendid toidu valmistamiseks, et mõni päev hakkama saada ilma elektri või gaasita?
Venemaa korraldatud «erioperatsiooni» taustal Ukrainas on need teemad esile kerkinud eelkõige sõjalises kontekstis, aga uskuge või mitte, Eestis on veel hulgaliselt majapidamisi, mis pärast tormi peavad pikalt ootama, et elektrivarustus taastuks. Mõned aastad tagasi oli ühes pealinna lähedal asuvas vallakeskuses olukord, kus terve piirkond oli päevi elektrita. Majapidamisi tuli vooluga varustada generaatorite abil, et sügavkülmades toiduvaru ei rikneks.
Teavitus ja inimeste teadlikkuse tõstmine on võtmetähtsusega. Oskus erakorralises olukorras hakkama saada tuleb kasuks igale inimesele. Mida rohkem teadlikke kogukonnaliikmeid, seda lihtsam on kriisiga toime tulla ka omavalitsustel ja riigil.
Kõige alus on planeerimine. Alustada võiks kõige lihtsamast. Näiteks päästeametil on taas algamas kampaania elanikkonna valmisoleku tõstmiseks, naiskodukaitse on juba mitmed aastad propageerinud mobiilirakendust «Ole valmis!». Tasuks ehk see alla laadida ja pakutud soovitustega tutvuda, et siis oma igapäevane elu läbi mõelda.
Ukraina sõda on sundinud omavalitsuste valmisolekut värske pilguga üle vaatama. Koostöös päästeametiga on märgistatud varjenditeks sobivad hooned ja rajatised. Tallinna linn korraldas korteriühistutele mitu kriisiks valmistumise seminari. Koolidele ja lasteaedadele anti juhiseid, mis võiks olla varutud, et toime tulla mitmepäevase elektrikatkestusega.
Sarnaselt kaitsekuludega peaks ka elanikkonnakaitse arendamisega seotud investeeringud olema kõigi Eesti poliitiliste jõudude ühine huvi ja soov.
Jagan seisukohta, et sarnaselt kaitsekuludega peaks ka elanikkonnakaitse arendamisega seotud investeeringud olema kõigi Eesti poliitiliste jõudude ühine huvi ja soov. Raha selleks oleks soovi korral ju kohe olemas. Ehk oleks aeg päriselt loobuda nn katuserahadest? Seni, kuni leitakse püsirahastuse võimalused, võiks katuserahadest vabaneva ressursi suunata ühiselt hoopis elanikkonnakaitsesse.
Aga see on ainult üks tahk. Kõrged elektri- ja küttehinnad valmistavad raskusi suurtele ja edukatelegi ettevõtetele, eraisikutest rääkimata.
Fakt on see, et abivajajate arv on kasvanud. Riigi või omavalitsuse tuge võime erinevates eluetappides vajada me kõik. Seejuures ei tohi toetuste taotlemine võtta inimeselt väärikust. Reeglina püütakse viimase piirini ise toime tulla ja hakkama saada. Abi taotlemine ei saa muutuda palaganiks või alandavaks kadalipuks erinevate ametkondade vahel. Abivajaja ei tohi end märgistatuna tunda.
Kui vaadata riiki tervikuna, siis pealkirjas toodud väide võib küll kõlada loosunglikult, aga inimeste igapäevane toimetulek on väga oluline julgeolekupoliitiline aspekt. Pettunud ja oma hädadega üksi jäetud inimene on võib-olla vastuvõtlikum radikaalsetele ideedele ning altim riigist eemalduma.
Oma riiki on kallis pidada, eriti nii väikest kui Eesti. Seetõttu on tahke, kus ei saa läbinisti kasumi-kahjumi võtmes mõelda ja Exceli tabelist näpuga järge ajada. Eriti oluline on see riigi äärealadel. Võib-olla pole majanduslikult otstarbekas teenuseid pakkuda, aga kui teenused kaovad, siis kaob ka inimestel tihti võimalus enda koju elama jääda. Kui pannakse kinni haigla, kool, lasteaed ja viimasena külapood, siis on raske igapäevast elu korraldada ning üsna kiiresti kaovad ka elanikud. Toimetulek peab olema tagatud igas regioonis, nii suurtes keskustes kui ka pisikestes külades. Tühjad külad on otsene julgeolekurisk, mida tuleb vältida.
KARMO KURI ⟩ Katuseraha võiks suunata hoopis elanikkonnakaitsesse