«Kas te olete seal Nõmmel lolliks läinud?» küsis kevadel nii mõnigi, kui kuulis plaanist hakata taastama Pääsküla raba. Ühismeediaski võib kohata arvamusi seinast seina. Üks kahtlustab, et see on kaval ettekääne, mille varjus kaitsealal metsamajandamisega tegeleda. Teine külvab paanikat, kuidas suurte ja raskete masinatega armsaks saanud maastik üles songitakse. Kolmas leiab, et linnas ei peaks soomülkaid üldse olema.

Tegelikult on asi palju proosalisem. Pääsküla raba kaitseala poleks ju enam vaja, kui raba, mille kaitsmiseks see loodi, lõplikult kaoks ja asenduks ühetüübilise kõdusoometsaga ning senine elurikkus väheneks. Etteruttavalt ütlen juba, et taastada on kavas ainult osa rabast, kus veel säilinud rabale iseloomulikku maastikku. Samuti ei kaoks pealinlastel sellega olemasolevad võimalused metsikust loodusest osa saada. Laudteede võrgustikku on kavas korrastada ja uuendada, et need oleksid kevadest sügiseni kasutatavad nii jalgsi, lapsevankri kui ratastooliga. 15 aastat tagasi kahe viimasega laudteede rajamise puhul ei arvestatud.

Pääsküla rabana tuntud roheala on väga populaarne vaba aja veetmise paik mitte ainult nõmmekate seas, vaid loodushuvilised leiavad tee sinna kaugemaltki. 2007. aastal hakkas Nõmme linnaosa valitsus rajama sinna õpperada, mis valmis mõni aasta hiljem. See suurendas ala populaarsust veelgi, sest paljud varem läbimatud kohad olid tänu laudteele ja purretele muutunud ligipääsetavaks.

Kuigi kunagisest rabast oli intensiivse inimtegevuse tõttu – kuivendamine, turba kaevandamine – üsna vähe säilinud, otsustas Tallinna linnavolikogu võtta 2013. aastal Pääsküla raba pealinna piiresse jääva osa kohaliku kaitse alla. Selle eesmärk oli (ja on siiani) kaitsta väärtuslikku rabamaastikku, kaitsealuseid liike ja nende elupaiku.