Viimasel ajal on võimalik seda seisukohta toetada mitmete erinevate uuringufirmade tulemustega, mis näitavad, et opositsioonerakondade toetus on ületanud koalitsiooni oma.

Paraku jätavad ajakirjanikud Martin Helmelt küsimata ühe olulise küsimuse – kes paneks kokku järgmise koalitsiooni ning miks peaks tulevikus opositsiooni jäävad erakonnad käituma teisiti? Ja mis juhtub siis, kui ka järgmise koalitsiooni moodustamisel jääb EKRE taas varumeeste pingile platsile pääsemiseks paremat võimalust ootama ja trenni tegema?

Kas siis on jälle kavas kasutada dopingut ning obstruktsiooni toel enda poliitilist lihast pumbata? Sama küsimuse võiks loomulikult esitada ka teiste erakondade esimeestele, et mõista, millist rolli võib obstruktsioon tulevikus parlamendis mängida. Kas Eestist saabki väike kiuslik rehepappide riik, kus peamine põhimõte on, et kui ise ei saa, siis ei lase ka teistel?

Üpris naiivne on arvata, et järgnevad valitsused saavad keskenduda ainult pehmetele ja leebetele teemadele, mis kõigile meeldivad ning maailmavaatelisi vastuolusid koalitsiooni ja opositsiooni vahel ei teki. Erinevad maksumuudatused ja valitsuse poliitikad võivad meeldida, jätta ükskõikseks või ajada närvi. Selline olukord, kus üks võistkond räägib pidevalt, et kõik teised teevad sohki ja et võistlused toimusid üldse valel ajal, ei tohiks aga kedagi külmaks jätta.

Kuidas siis edasi minna? Kas mäng peaks jätkuma kokkulepitud ja üldtunnustatud reeglite järgi või võib iga väljakule sattunud mängumees või isegi tribüünidel seisev kodumeeskonna toetaja hüüda: „Viga!“, sõimata kohtunikke, solvata vastaseid, nõuda mängu peatamist ning uute võistkondade koosseisude loosimist?

Karmo Kuri: Martin Helme, erakorralised valimised ei päästa Eestit obstruktsioonist