Eks muutustega kohanemine ja nende vajalikkuse selgitamine nõuabki aega, sest inimeste ilumeel on aastaid harjunud kauniks pidama ainult nudiks pügatud muru. Nõmmel saime esimestel aastatel niitmata alade pärast sõna otseses mõttes sõimata. Nüüd aga tuleb ka tänusõnu, kiidetakse niidutaimede värvirikkust. See ongi oluline põhimõtteline muudatus, mis rikastab elukeskkonda ja teeb linna elamisväärseks, eriti suvise leitsakuga. Loosung «Linn peab kuuluma inimestele» saab seega hoopis uue mõõtme: lilleniidud aitavad kaitsta maapinda kuivamise eest ning toimivad ühtlasi ka pinnase jahutajana. Sellises linnaruumis on ka inimestel palavaga oluliselt mõnusam olla.

Suvised kuumalained muutuvad üha sagedasemaks, oleme seda omal nahal kogenud ka siin Eestis. Seetõttu on järjest rohkem hakatud mõtlema sellele, kuidas palavusega toime tulla. Ei ole ühtegi imelahendust, millega saaks suvekuumust mõne pügala võrra madalamaks keerata või nupuvajutusega jahutavat vihma tellida. Lahendused peituvad paljudes väikestes sammudes, mis üksteist toetavad. Neid samme tuleb meil endil astuda. Üks selline on linnas rohealade osakaalu suurendamine, aga ka olemasolevatel haljasaladel niitmissageduse vähendamine. Põhjamaades on see ju täiesti tavaline praktika, et iga mururiba ära ei nudita.

Kui varem võisid haljasalal pikaks kasvanud niidutaimed jätta mulje sööti jäetud heinamaast, siis järjest rohkem on neid, kes on avastanud hoopis selles mitmekesisuses ilu.

Kui varem võisid haljasalal pikaks kasvanud niidutaimed jätta mulje sööti jäetud heinamaast, siis järjest rohkem on neid, kes on avastanud hoopis selles mitmekesisuses ilu. Vähetähtis pole ka elurikkuse aspekt, sest seal elavad mitmesugused putukad, kes tolmeldavad taimi ning on toiduahelast lähtudes lindude kõhutäide. Soovimata kuidagi prügikastidest toitu otsivaid kajakaid ja vareseid alavääristada, meeldib mulle linnas näha ja kuulda ka teisi tiivulisi.