Normaalne oleks, kui õpilased tuleksid kooli iseseisvalt jala või ühistranspordiga, aga miks mitte hoopis jalgrattaga. Selle kõige taustal on vähene liikumine ja sellest tulenev rasvumine ühiskonnas üha süvenev probleem.

Võib-olla on need mõnikümmend minutit autos teekonnal kodust kooli juurde lapse ja vanema jaoks kvaliteetaeg, mil neil võimalik omavahel juttu ajada? Või muretsevad vanemad turvalisuse pärast ja seetõttu ei lubata lapsel iseseisvalt kooli minna?

Hommikul unisena morni näoga kooli vändates või vantsides võib küll tunduda, et autoga oleks parem, aga pärast kooli koos sõpradega koju sõita on hulka põnevam. Rääkimata sellest, et kerge kehaline aktiivsus enne tundide algust aitab noorel koolipäeva reipana alustada ning mõjub positiivselt keskendumisele ning seeläbi ka õpitulemustele.

Mure turvalisuse pärast on muidugi mõistetav, sest kui vaadata statistikat, siis 2021. aastal toimus Eestis 295 liiklusõnnetust, kus sai vigastada jalgrattur. Neist Tallinnas juhtus 105. Üle-eestiliselt moodustasid alaealistega sellised õnnetused 22 protsenti, omavalitsuste kohta eraldi protsentuaalseid andmeid vanusegruppide lõikes ei õnnestunud leida.

Möönan, et meie liikluskultuur jätab mõnikord soovida ning liiklejad ei kipu alati üksteisega arvestama. Samuti on probleemiks puudulik ratta- ja kõnniteede võrgustik. Kuna koolide lähiümbruses on kõige rohkem erinevate liikumisviiside kokkusaamist, tuleb seal oluliselt parandada linnakeskkonda. Samuti peaks tänavavalgustus lähtuma jalakäijast ja kergliiklejast, sest meil on pimedat aega võrdlemisi palju.

Pakun, et suures plaanis on kolm aspekti, mis pärsivad rattaga koolis käimist. Ratta hoiutingimused nii kodu kui kooli juures, turvalisus teekonnal ja ilm. Kahe esimese puhul saab kohalik omavalitsus palju ära teha ning Tallinn on selles suunas alustanud tõsiste sammudega.

Näiteks Nõmme linnaosa koolide juures on rattahoidjaid palju, aga tihtipeale on need täis ja ratas kinnitatakse piirdeaia või mõne puu najale. Samas on pealinnas hulgaliselt koole, kus nende puudumine on tõsiseks probleemiks. Tuleks küll rattaga, aga seda pole kuskile panna.

Olemasolevate rattahoidjate miinuseks on, et need ei kaitse ilmastiku eest. Kui tundide ajal juhtub sadama, siis pärast on sadul ligunenud ja märg. Tänavuses linnaeelarves on ette nähtud vahendid koolide ümbruses turvalisuse tõstmiseks, lisaks rajab linn täiendavaid rattahoidlaid.

Sel suvel käivitus ka programm „Rattaga kooli“, mille raames saavad 10-15-aastased jalgratturi juhiloaga noored linnalt 100 eurot toetust jalgratta ostmiseks. Samuti on linnal toetusmeede korteriühistutele rattamajade rajamiseks.

Ilm on pigem ettekääne. Pea igapäevase jalgratturina võin kinnitada, et rattasõitu häirivat ilma on pigem vähe. Näiteks spetsiaalset vihmajopet, mis mul küll iga päev igaks juhuks kaasas on, pole sel aastal veel kordagi vaja läinud. Kuigi tuleb tunnistada, et kui porilaudu pole, siis võib selja ikkagi poriseks pritsida.

Mida linn veel teha saaks? Rattalubade ja -koolituse küsimus tuleks ülelinnaliselt lahendada, et huvilised saaksid soovi korral lihtsalt ja mugavalt need oma kooli juures teha. Praegu sõltub see valdavalt aktiivsest klassijuhatajast või kooli edumeelsest juhtkonnast. Väike võistlusmoment ka koolide ja klasside vahel, kes on kõige keskkonnasõbralikuma liikumisviisiga, aitaks kindlasti rattakasutusele kaasa.

Rattaparklate ja -hoidlate rajamist tuleb jätkata, et ratta parkimine kodu või kooli juures oleks päriselt turvaline ja lapsevanem ei pea muretsema selle pärast, et mõni pikanäpumees selle ära virutab. Aga rattaparklad on ka mujal probleemiks.

Näiteks oleme Nõmmel aastate jooksul korduvalt pöördunud kahe linnaosa kaubanduskeskuse poole ettepanekuga, et nende juurde külastajatele korralikud rattaparklad rajaksid. Kahjuks pole seda seni vajalikuks peetud. Ka linnal pole selleks paraku keskuste kõrval sobivat maad.

Kaasava eelarve raames on elanikud samuti väljendanud soovi, et linnaruumis oleks rohkem turvalisi rattahoiustamisvõimalusi. Üle viie aasta tagasi rajati küll jaamade juurde hoiuvõimalused, kuid pikemalt sinna rattaid jätta keegi ei julge, sest pole kindel, kas pärast rongi pealt maha astudes ratas ikka alles on.

Selles osas teeb Nõmme linnaosa valitsus esimesed sammud juba sel sügisel ning paigaldab Pääsküla jaama juurde ja Männikule sotsiaalmaja hoovi kiipkaardilukustuse ning videovalvega rattamajad. Tasuks kaaluda ka riikliku rattaregistri loomist või mõnel muul viisil võimalike varguste toimumist ennetada.

Loomulikult on olukordi, kui õpilasel polegi võimalik igal pool rattaga käia. Näiteks laps elab kesklinnas, käib koolis Kadriorus ja peale tunde peab kohe jõudma Mustamäele laulma ja õhtul pool üheksa kesklinna koju. No ei mängi see logistika rattaga välja ning sel juhul on sõiduauto täiesti omal kohal. Samuti käiakse koolis kaugemalt, kus polegi ehk paremat alternatiivi, kui ema või isa lapse autoga kooli toob.

Tõsiselt tasub muidugi ka pereringis arutada, et kas selline logistiline õudusunenägu on ikka parim valik. Võib-olla pakuvad kodulähedased huviringid samuti soovitud kvaliteeti või põnevust.

Aga äkki tuleks kasuks kogukondlik kokkulepe, et niisama üldse kooli lähedale autoga ei sõida ja laseks lapsel viimane jupike jala minna. Selline idee on Nõmmel sügisest tegevust alustaval Püha Johannese Koolil plaanis ellu rakendada.

Kaalunud on seda ka teiste piirkonna koolide hoolekogud. Soovi korral saab muudatusi läbi viia ka ilma suurte taristuinvesteeringute ning pikka ajalise raamistikuta. Kogukondlikud kokkulepped võivad mõtteviisis paradigma nihkeid esile kutsuda.