Viimased pool aastat on olnud pinevaks teemaks eelarvepuudujääk ning sellega seoses ka maksutõusud. Viimasel ajal, eriti pankade hiigelkasumite taustal, on seejuures kerkinud ka küsimus mingisugusest täiendavast maksust neile, kes praegustel rasketel aegadel kasu lõikavad, analoogselt Leedu plaanitava solidaarsusmaksuga. Ettevõtjate ja eriti muidugi pankurite reaktsioon sellele on olnud ootuspärane – see on halb idee, kuna see vähendab Eesti konkurentsivõimet.

Nende lugu on umbes järgmine: Eesti on tillukene turg Euroopa ääremaal, millest iga ratsionaalselt mõtlev investor hoiab pigem nagunii eemale, eriti meie idanaabri võimaliku ohu tõttu. Peaksime pigem püüdma hoida neid, kes meil on, ja meelitama uusi juurde. Juba praegu maksavad näiteks pangad palju makse ning peavad selle arvelt koomale tõmbama oma investeeringuid arendustegevusse. Veelgi enam, ettevõtted on juba selgelt kahjustada saanud sellest, et on langetatud kiireloomulisi maksuotsuseid. Ettevõtted vajavad võimalikult palju vabadust (vähe regulatsioone) ja madalat maksutaset, et oma investeeringust kasu lõigata – ning kui kummaski tajutakse, et neid pole, siis hääletavad nad jalgadega. See on, mida tähendab konkurentsivõime ja selle kaotus.

See lugu vastab kindlasti tõele: ettevõtjad võtavad oma investeeringutega riske ning kindlasti ei ole nende perspektiivist olukord ammugi ideaalne. Samas on see ainult üks külg ühiskonna konkurentsivõime mündist, sest vaatab konkurentsivõimet ainult ettevõtete ehk kapitali seisukohast. Majandus ei põhine aga ainult kapitalil, vaid olulisemgi on teine “tootmistegur” – tööjõud ehk inimesed. Neil on vaja seadusi, mis neid kaitseksid (täpselt nagu ettevõtetelgi), kvaliteetseid ja kättesaadavaid avalikke teenuseid ja tagatisi, nagu haridus, tervishoid, sotsiaalkaitse, julgeolek, transport ja taristu jne ning “ostujõudu” ehk pidevat kindlust, et oma sissetulek (ja selle kasv) mitte ainult ei taga hindadega (ja nende kasvuga) toimetulekut, vaid sellega elab hästi ära. Kui ühiskond pole selles mõttes konkurentsivõimeline, siis võivad ka inimesed hääletada ühel hetkel jalgadega ning kolida konkurentsivõimelisemale välismaale või kui selleks pole piisavalt palju “stardikapitali”, julgust või isamaatust, siis lihtsalt hoiduda täiendavatest püsiväljaminekutest, eriti laste saamisest.

Sellest vaatenurgast on praegu inimeste perspektiivist ühiskonna konkurentsivõime tunduvalt ebakindlamas seisus kui suurettevõtete oma. Aina enam tundub, et seaduste kaitse on vaid rikaste privileeg, olgu siis kas kõrgete õigusabikulude tõttu või seetõttu, et järelevalvet nende üle teostatakse parimal juhul pisteliselt; avalikul sektoril on avalike teenuste ja tagatiste pakkumiseks ressursse puudu praktiliselt igas valdkonnas ning vaatamata vanale usule, et turg on parem peremees palkade ja hindade üle otsustama kui riik, inimeste ostujõud järjepidevalt langeb, kuna palgakasv ei suuda hinnatõusuga sammu pidada.

Vastus sellele kriisile on muidugi ilmselgelt maksutõusud – ilma täiendavate tuluallikateta ei ole riik võimeline oma rolli “vabaduse, õigluse ja õiguse” tagajana ning pandina “praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus” täitma, rääkimata eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamisest läbi aegade. Ka maksutõusude jaotus ei ole ühemõtteline – siin peab see ühest küljest “võtma sealt, kust võtta on” ning teisest küljest tagama mingisuguse tasakaalu inimeste ja ettevõtete maksukoormuse vahel. Igal juhul on aga võimatu ehitada üles tüüpilise Skandinaavia ühiskonna heaolutaset, mida hiljuti taas eeskujuks toodi, ilma Skandinaavia maksutasemeta – ja see on üks OECD kõrgemaid.

Kui vaadatagi nende riikide maksustruktuuri, siis selle järgi peaks täiendavat maksukoormat kandma kohati kõik tulumaksu kaudu, aga märksa suuremal määral siiski jõukamad eraisikud ning ettevõtted. Probleem seisneb aga küsimuses, kas ettevõtted ja rikkamad on valmis solidaarsusest ühiskonna vajadustega arvestama ja kompromissile minema.

Skandinaavial oli siin eelis, kuna selle majanduskorraldus ja maksustruktuur kujunesid välja n-ö Bretton Woodsi süsteemi (1944-1971) ajal, mil kapitali rahvusvahelisele liikumisele olid ulatuslikud takistused ning seega ei olnud suurettevõtetel sedavõrd lihtne kolida ümber mujale, vaid nad pidid minema rohkem kompromissile tööjõu ja riigi esindajatega ning niiviisi panustama tänapäevase heaoluriigi ülesehitamisse. Ehkki see süsteem lagunes, siis mõju kultuurile jäi. Eesti, olles Euroopa Liidu liige ja osasaaja “neljast vabadusest”, sh kapitali vabast liikumisest, ei ole kunagi olnud sellise süsteemi osa ning on küsimus (suur)ettevõtjatele endile, kas ka nemad on valmis kinni pidama skandinaavialikust kultuurist ning “püksirihma pingutama”, kui ühiskonna konkurentsivõime seda vajab.

Ma ise olen selle suhtes skeptiline ja seda päris fundamentaalsel põhjusel. Kui vaadata ükskõik millise OECD riigi maksustruktuuri, siis on selge, et kapitali maksustatakse mitu korda vähem kui näiteks tööjõudu või tarbimist. Põhjus selleks on lihtne: kui tegemist pole just sotsiaalse ettevõttega, siis ühiskonna hüvang jääb ettevõtete kaalukausil alati alla nende kasumijanule ja saamahimule – pigem olla “kasumipõgenik” kui panustada oma võimete kohaselt ühiskondlike murede leevendamisse. Viimase aja suurettevõtjate esindajate sõnavõtud sel teemal mu meelest ainult kinnitavad seda hinnangut.

Samas võiksid suurettevõtted oma ühiskondlikku rolli märksa enam siiski tunnistada ja omaks võtta. Ajal, mil pangad olid kriisis, oli enamikus lääneriikidest ühiskondlik kokkulepe need päästa maksumaksja rahaga (enamjaolt täiendava maksukoormuse arvelt), ehkki nii paljudegi kokkukukkumine oleks olnud turuloogika mõistes lihtsalt tavapärane riskide realiseerumine. Too bail-out on nüüdseks muutunud vaikevalikuks igasuguse potentsiaalse majanduskriisi ilmnedes ning selle taustal tunduks aus, kui ka suurettevõtted panustaksid omalt poolt rohkem sellise turvavõrgu ülalpidamisse ning ka ülejäänud ühiskonda mõjutavate kriiside ületamisse, isegi kui see vähendab nende kasumeid. Lõpuks on see siiski solidaarsus, mis muudab ühiskonna vastupidavaks ja konkurentsivõimeliseks.

Igal juhul, ehkki makromajanduslikust vaatenurgast oleme me niisiis paljuski suurettevõtete meelevallas ning sõltume nende kultuurilistest hoiakutest riigi otsustele kas reageerida arvestavalt või jalgadega, on siiski kaks asja, mida ka tavakodanik saab teha. Esiteks, et turgu korrale kutsuda, kas või enda kitsas lõigus, tuleks liituda ametiühinguga ning nõuda, et enda ettevõtte kasum väljenduks proportsionaalselt ka töötajate palkades ja üldises kindlustunde kasvus – ja kui tundub, et selline organiseerumine paneb su liiga ohtlikusse olukorda, siis nõudma seaduste muutmist ja jõustamist nii, et see põhiseaduslik õigus oleks tagatud.

Teiseks, valimistel tuleks hääletada kooskõlaliselt: kas nende poolt, kes lubavad madalamaid makse koos väiksema riigiga (ehk raskemini kättesaadavama ja kehvema hariduse, tervishoiu, sotsiaalkaitse, õiguskaitse, julgeoleku ja muu taolisega), või nende poolt, kes lubavad suuremat riiki (ehk paremat ja kättesaadavamat haridust, tervishoidu, sotsiaalkaitset, õiguskaitset, julgeolekut jne), aga ka kõrgemaid makse. Kus need kaks on omavahel vastuolus, ei ole enam tegemist valimislubaduse, vaid petmisega.