Kunagi, kui veel põhikoolis ja gümnaasiumis käisin, ei meeldinud mulle kool üldse. Pea iga minuti mu päevast oli keegi tundide ja kodutöödega täitnud erilise huvita, mida ma ise sellega teha oleksin tahtnud.
Seda meeldivam oli üllatus, kui vastse tudengina avastasin, et see pole üldsegi nagu kool. Iseseisev elu ja 90 minutit kestvad loengud 45 minutit väldanud koolitundide asemel nõudsid küll harjumist. Aga avanesid ka silmad sellele, milline võiks üks koolikogemus olla.
Mitte kõik pole muidugi ühest teise üle kantav, aga mõnd mõtet tahaksin jagada, mida üldhariduskool võiks ülikoolilt õppida.
Esiteks võiks valikuvabadus omaenda õpiraja kujundamisel olla suurem. Meenutades kooliaega, tundub see tagantjärele olevat suuresti torukujuline: ühest otsast lähed sisse, teisest välja ning vahepeal erilisi valikuvõimalusi pole.
Eks mingil määral ole see iga õppekavaga paratamatu. Õppekava eesmärk on ju, et õpilane omandaks selle õpiväljundid ning sestap tuleb tagada, et teatud ained teatud mahus oleksid läbitud.
Teisalt ei ole valikained üldhariduskoolis midagi ennekuulmatut – läbisin gümnaasiumiski kaks.
Võrreldes gümnaasiumiga on ülikoolis aga valik- ja vabaained (ehk kas õppekavaga määratud õppeained, mille seast peab valima, või vabalt valitavad õppeained) märksa suurema osakaaluga (bakalaureuseõppes kümnendik kõigist ainetest) ning valikuvõimalus mitu korda suurem.
Ülikooli õppekavade enamiku puhul saab valida ka, kas õppida just sel semestril natuke rohkem või vähem, nii on ülikoolis tunduvalt tugevam tunne, et oled iseenda ja oma aja peremees.
Et ka põhikoolis ja gümnaasiumis oleks õpilastel suurem kontroll oma elu üle, soovivad sotsiaaldemokraadid rakendada individuaalsete õpiradade kontseptsiooni ja pakkuda õpilastele senisest mitmekesisemaid võimalusi valikõppeainete õppimiseks.
Teiseks, paljudes koolides teostavad õpilased oma õigust omavalitsusele õpilasesinduste kaudu.
Paljude nende organisatsioonide peamiseks rolliks on vabaajategevuste – laadad, näitused, spordivõistlused, peod – korraldamine. See ongi tähtis.
Kooli kogukond võib olla liialt väike, et moodustada teisi õpilasühendusi. Teame, et ülikoolide juurde on tekkinud kümneid üliõpilasseltse ja -korporatsioone, lisaks muud tudengiühendused. Õpilasesinduseta oleks õpilaselu palju vaesem.
Samas on õpilasesindusel veel ülesandeid. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest loeme, et peamine neist on õpilaste esindamine kooli neid puudutavate otsuste juures, «lähtudes õpilaste huvidest, vajadustest, õigustest ja kohustustest».
Sama mõte kehtib ka üliõpilasesinduste kohta. Tartu ülikoolis peavad igast otsustuskogust moodustama viiendiku üliõpilased, esinduse juhid on kaasatud rektoraadi ja selle komisjonide töösse ning tulemuseks on otsused, mis arvestavad peale õppejõudude vaatepunkti ka üliõpilaste oma.
Kaugeltki mitte kõigis üldhariduskoolides ei ole aga olukord nii hea. See pole aga isegi ainult õpilasesinduste endi, vaid peaasjalikult kooli juhtkonna vastutus, et õpilaste esindajad oleksid kaasatud otsustesse mitte ainult kooli hoolekogus, vaid ka näiteks juhtkonna või erialaõpetajate koosolekutele, kui arutelu all on ka neid puudutavad teemad.
Ainult õpilasi otsuste langetamisse kaasates on võimalik täita seaduse eesmärki – et kool lähtuks oma tegevuses õpilase huvidest ja vajadustest.
Kolmandaks, õpetajate elu pole kerge ning neid peab tunnustama selle eest, et nad on valinud sellise ühiskondlikult asendamatult olulise, ent isiklikult ennastohverdava töö (ja poliitikute töö peaks olema suunatud sellele, et seda ohverdust minimeerida). Sellegipoolest vajavad inimesed oma ametis enese täiendamiseks ka tagasisidet neilt, kellele nende töö on suunatud.
Nagu õpilased vajavad tagasisidet, et õppida, vajavad õpetajad seda, et paremini õpetada. Mäletan enda kooliajast ainult paari õpetajat, kes päriselt küsisid ka õpilastelt arvamust, mida võiks teisiti teha. Pigem oli klassiruum midagi õpetaja vürstiriigi sarnast, kus tema sõna on seadus – ning kes julgekski sellises keskkonnas midagi öelda, kui vürst ongi paljas?
Ülikoolis avastasin aga, et õppejõududele tagasiside andmine on tavaline praktika: iga semestri lõpus saavad üliõpilased digitaalselt ja isikustamata vastata küsimustele läbitud õppeainete kohta peegeldamaks oma kogemust. Üliõpilane peab vaid oma tagasisides olema aus, viisakas ja konstruktiivne ning õppejõud avatud meelega.
Kui sama teha ka üldhariduskoolides, oleks lõppkokkuvõttes parem kõigile: õpilane saab jagada oma arvamust ning õpetajal on lihtsam vältida samade vigade kordamist läbi aastate.