Mustamäe vajab töökohtade-teenuste hoidmist, aga ka intiimset-lokaalset mõõdet, kus on kohta mitmekesisusel, aktivismil, eri identiteetidel ja linnaloodusel, kirjutas Karin Paulus Sirbis.
Tallinna linn tähistab kuuekümneseks saava Mustamäe sünnipäeva mitmel viisil. Tänu telele on väga paljud üles leidnud Kaja kultuurikeskuses – mis ühtlasi on linnaosavalitsuse hoone – oleva lavastusliku näituse „Minu esimene korter Mustamäel“. Kitsast pilust saab enese litsuda näidiskorterisse, mis on mõtteliselt paigutatud Akadeemia tee 60 majja. Stiilipuhta interjööri puhul on ilmselt snitti võetud vabaõhumuuseumi kolhoosimajast ja nii pole peljatud ei musti nõusid kraanikausis ega käimlas ajalehepaberit taguotsa pühkimiseks. Kõlab estraadimuusika ja kööki täidab ehk liiga kauaks lauale unustatud sprottide tugev lõhn. Tolle aja tundjale ehk uudisväärtust väljapanekus polegi, ent lasnamäelased käivad siin külas otsekui heal tuttaval või nooremad saavad üsna tervikliku pildi Nõukogude perioodi tüüpsevõitu kodude disainist. Kuna etikette ja muud selgitavat pole, siis loodetavasti antakse soovijatele edaspidi väljapaneku kohta ka veidi asjakohast infot. Näituse menukus osutab hästi ka sellele, et meie kultuurielu (ja sealhulgas muuseumid) on suuresti koondunud kesklinna ning selle ümbrusesse ning Mustamäelgi igatsetakse mitmekesisemate sündmuste järele. Männi pargis lindi lõikamisest kõigile ei piisa, sest erisugust rahvast on palju: 1. mai 2022 seisuga 66 101.
Põlvkonnaprojekt
Üldiselt on Mustamäes palju head. Nii on suurepäraseks omaduseks elanike paiksus. Nimelt pole Mustamäe praegu erinevalt näiteks Viimsist mingi magala, vaid nagu Lasnamäelgi, nii on kohalikele kõige levinum sihtkoht (kooli, tööle jm) nende oma linnaosa. Seega töötab algne kontseptsioon, kõik on käe-jala juures, väga hästi. Nõukogude linnaehituses tehti totaalseid komplekse, sest maa polnud eraomand ning peale elamute rajati kohe ka kõige sobilikumasse kohta teed, kauplused, koolid, lasteaiad ja tootmisettevõtted. Mõrult võib lisada, et ilmselt pärsib suuremat pendeldamist ka väiksem sissetulek.
Mustamäe on olnud ning ka jäänud mõneti põlvkonnaprojektiks: uutesse majadesse said toona korteri paljud spetsialistid ehk nooremapoolsed inimesed. Et elutingimused olid tolle aja kohta suurepärased ja teenused samuti, siis ära kolima ei kiirustatud. Edaspidi ei tekkinud paljudel enam ka võimalust, sest erinevalt Nõmme või Pirita majast ei ole Mustamäe pärast taasiseseisvumist enam kõige popim linnaosa. Esimese põlvkonna korterisaanute lapsed on, veidi utreeritult, kodukandist suure rõõmuga lahkunud ja nii oli 2021. aastal 75+ inimesi 13 protsenti elanikkonnast, mis teeb Mustamäest kõige eakama linnaosa.
1958. aastal toimus võistlus, mille tulemusel liiguti Mart Pordi ümber koondunud noorte arhitektide lahendusega edasi. „Tollal noori arhitekte palju polnud. Mart Port kutsus kampa. Tema, Tippel ja mina käisimegi õhtuti Mustamäed tegemas Mardi juures. Siis kui see lõpp oli, siis Mardil oli õnnelik juhus pääseda sotsmaale. Me lõpetasime Tippeliga, ega me mingeid põhimõttelisi muudatusi ei teinud. Mäletan, kui tööd ära viisime, oli suur kerge makett, Pordi vend Jaan Port hoidis ühest otsast, mina teisest ja lidusime Pika tänava poole. Tollal oli kombeks, et kõik võistlejad, kes on töö ära andnud, jäävad sinna passima, et kes on see tola, kel läheb minut või kaks üle kella,” on meenutanud 2007. aastal Mustamäe esialgse detailplaneeringu üks autoreid Toivo Kallas. „See kuulus sellesse aega, mis oli suhteliselt vaene. Inimesed elasid tervete peredega ühes toas ka Eestimaal, mitte ainult Leningradis. Maju ju polnud, kõik olid hävinud. Tollal lähtusime ikka ideaalidest, et majad, lasteaiad, koolid, puud vahel.“ Port on rõhutanud 2007. aasta intervjuus, et tüüpsuse eelistamise põhjused olid mõistetavad: linnad kasvasid, sõjapurustused olid suured, enne sõda elas kaks kolmandikku inimestest maal, pärast sõda oli see vastupidi. Tagantjärele nägi ta Nõukogude aja norme nii piiraja kui ka kohati vajaliku suunajana: „Igasse korterisse pidi päike paistma minimaalselt kolm tundi, praegu see nõue näiteks puudub. Öeldakse, et need on külaliskorterid.“ Snitti võtsid autorid mitte ainult Moskva uutest linnaosadest, vaid muidugi ka Põhjamaadest, kellest eristuti viletsama ehituskvaliteedi, väiksemate korterite ja korralikult välja ehitamata keskuse poolest.
Mustamäe rajati varem olnud aiamaade ja väikeelamute piirkonda. Esimeses mikrorajoonis läks suuremaks ehituseks lahti 1962. aastal, sest 1961. aastal hakkas tegutsema Tallinna majaehituskombinaat, kus toodeti nii nagu paljudes teistes Nõukogude Liidus asutatud üksustes Prantsuse inseneri Raymond Camus’ firmas välja töötatud betoonelemente. Kui esiti rakendati tüüpprojekti 1-317, siis peagi tõrjus selle välja piirkonnale näo andnud Giprostroiindustrija projekti 1-464 kohaldus. Neid iseloomustas veelgi ratsionaalsem, aga esteetiliselt tundlikum käsitlus, mis avaldub paneelide puistekrohviga viimistluses, lamedates katustes, avade tasakaalustatud rütmides ja kelmikalt üles kaarduvates varikatustes. Modernismi asjalik ilu ja omamoodi miinusvõtete kasutamine muudab tähenduslikuks kõik üksikud detailid – isegi rõdupiirete viimistluse variatsioonid. Aeg oli veel vaene ning viiekorruseliste majade korterid olid tibatillukesed, hoonetes ei olnud ka lifti. Siiski tähendas tol ajal mugavustega omaette korter, kus peale sooja vee ja keskkütte oli ka rõdu, enamiku jaoks midagi kadestusväärset.
Elamispind paljudele
Mustamäe paneelmaja näitas väga selgelt liikumist anonüümsuse poole, kus isikupära ning autori ja kasutaja egoistliku enesekehtestamise asemel on keskmes hoopis tulemus: elamispind paljudele.
Hiljem lisandus ka teistsuguseid tüüpelamuid. VI mikrorajooni 1966. aastal projekteeritud ning alates 1970. aastast valminud kahe ja viie sektsiooniga üheksakorruselised kortermajad hakkavad silma suurepäraste proportsioonide ning hea kompositsioonitaju poolest. Võib täheldada, et põhiliselt ajalooliste linnaasumite puumajadest või maalt madalatest taredest tulnute silmis oli tegu vaat et pilvelõhkujatega. Kui enamik Mustamäe uutest majadest ehitati suurpaneelidest, siis Raine Karbi kavandatud hooned olid tellistest. „Ses polnud tegelikult midagi eksperimentaalset. Seal oli lihtsalt väga primitiivne probleem, et paneelivabrik ei suutnud täita seda elamispinnaruutmeetrite plaani, mida meie parteijuhid olid võtnud kohustuseks suure Vene impeeriumi hüvanguks ehitada ja ta ei suutnud seda täita. Ja siis tuli lihtsalt tellistest maju kõrvale ehitada,” on Karp avameelselt ja irooniliselt majade taustast kõnelnud. Vilde tee korrusmajades oli 54 mugavustega ehk siis keskkütte, sooja vee, kanalisatsiooni, liftide ja prügišahtidega varustatud korterit. Erinevalt viimaste kümnendite sageli ebapraktilistest põhiplaanidest oli tol ajal kodul meie kliimas vägagi vajalik väike esik, eraldi köök ning omaette sissepääsuga toad. Korteri suurus ja tubade arv lähtus tolle aja normidest arvestusega, et inimese kohta oleks ligi 15 ruutmeetrit elamispinda. Nii oli kahetoalise korteri suurus 29,6, kolmetoalisel 41,7 ja neljatoalisel 63,4 ruutmeetrit. Tellise ja puidu vastandlikkus, ristkülikute-triipude rütmid ning teatud karmus mõjusid isegi pisut jaapanlikult.
Nagu teisi uuslinnaosi, kavandati Mustamäed – vähemalt paberi peal – kui tarka tervikut ehk siis elamute kõrvale pidid tulema koolid, lasteaiad ja kõikvõimalikke teenuseid pakkuvad keskused. Neid nimetati ABCdeks, mis viitas kenasti, et sealt saadi kätte nii hädavajalikud kaubad (A) kui ka muu vajalik (B ja C). Nii olid lisaks toidu- ja tööstuskaupadele sama katuse all näiteks kulinaaria, juuksuritöökoda, selvepesula, keemiline puhastus, aga ka raamatukogu, korrakaitsepunkt, vehklemissaal ja restoran. Legendaarne Kännu Kuke restoraniga ABC-5 (valmis järkude kaupa aastaks 1970, juhtiv arhitekt Peep Jänes), mis nägi eriti šikk välja, kuna mängiti oskuslikult maastikuga ning loodi noobel paviljonidega modernistlik omamaailm, mis meenutas Saksamaa ja Põhjamaade uute keskuste lahendusi, kus pakuti vaid jalakäijatele mõeldud sõbralikku ruumi, mis kutsus poodlema ja vaba aega veetma. Nagu paljudes teistes mikrorajoonides, oli sealne kaubandus- ja teeninduskeskus piirkonna identiteedi alustala. Sellega anti ühemõtteliselt teada, et kommunismi ehitamine on kaotatud illusioon ning võimudel on lihtsam kodanikke heaoluga ära osta. Mugavdudes pöördusid aga inimesed üha rohkem endasse ning kasvas individualism. Nii sovetiseerus ühiskond rööbiti läänestumisega: Nõukogude kord funktsioneeris kui pealisehitis, mis rudimendina mõjuva retoorikaga ei põhjustanud isegi erilist protesti.
Praegu
Kuuskümmend aastat hiljem ootab Mustamäe selgemat linnaehituslikku ja poliitilist visiooni. Linnaosa ja sellega orgaaniliselt seotud Kristiinet tihendatakse hoolega. Üks terviklikumaid on Mustika keskuse külje all olev Sipelga elurajoon (2008, Andres Siim, Jan Skolimowski, Kristel Ausing). Praegu on käimas kunagise Kadaka aiandi kandis Uus-Mustamäeks tituleeritud, umbes 750 korterit pakkuv arendusprojekt (Karina Niinepuu ja Indrek Mikk). Hindade mõttes võiks tegu olla paljudele peredele esimese päris oma koduga.
Siiski pole linn suutnud end väga kehtestada. Ehitatakse üksikuid maju, mitte elukeskkonda kui tervikut. Kiirakäära kulgevad teerajad ning majadevaheline haljastus on linlase poolt vaadatuna väheambitsioonikas.
Suuresti tuginetakse Nõukogude ajal loodule, kuhu tehakse üksikuid täiendusi. Kaubanduskeskuste-poodide kõrval on piirkonna arengu seisukohalt märgiline ikka veel pooleli, veel mitte päris valmis Maarja Magdaleena kirik (arhitektid Risto Parve, Kai Süda, Martin Kinks, Margit Valma, arhitektuuriteadlane Mait Väljas). Väliruumi kvaliteeti tõstab hiljuti uuendatud Männi park (maastikuarhitektid Lidia Zarudnaja, Kersti Lootus, Kadri Uusen, Liivi Mäekallas).
Hoonete poolest on tohutult kasvanud tehnikaülikool. Samal ajal on linnak aina enam isoleerunud ja sellega koos ka marginaliseerunud. Ometi võiks ülikool olla protsesside käivitaja (ma ei mõtle iseliikuvat bussi) ning külalislahke võõrustaja.
Mustamäe on väga roheline. Kuna elanikke on palju ja autode saaste suur, siis on sealsed pargid, näiteks Parditiigi ja Lepistiku park, räsitud, kuid ometi armastatud. Väga meeleolukas on jalutada sealsamas Kaja keskuse taga olevas Kadaka metsatukas või suusatada Mustamäe-Nõmme vahel. On näha, et kohalikud seda armastavad ning nõnda on liivases metsaaluses kevadest sügiseni arvukalt lõkkeasemeid. Ei saa pahaks panna, et korrusmaja elanikud eelistavad kallistele lokaalidele vabas õhus aja viitmist.
Kuigi Mustamäed on kohe ehitatud nii, et põhilised tuiksooned, nt Sõpruse, Mustamäe, Ehitajate, Tammsaare tee, on laiad, on see ka suur miinus. Mustamäed on hea kasutada läbisõiduks, mis toob paratamatult kaasa müra ja heitgaasid, s.t pärsib kohaliku elaniku õnne. Üldiselt on jäänud mulje, et sarnaselt lasna- ja õismäelasega on mustamäelane vähenõudlik ja allaheitlik ning talle piisab vähesest. Nii on majade vahel pea kogu linnaosas autostumise, aga ka lume, prahi, porilompide, teeaukude pärast ebameeldiv olla. Seega eelistavad jalakäijad algsetele suure ringiga kulgemistele turvalisemaid-kiiremaid otselõikamisi. See näitab aga, et ruumi planeerimisel on prioriteedid mujal kui keskkonnasõbralikel liikumisviisidel.
Nõnda võib summeerida, et linna tasandil tuleb õppida paremini köitma eri vanuses inimesi. Strateegiakeskuse oskuslikult sõnastatud sihid ja ka rohepealinna tiitel ei vääri ilma reaalsusepuuteta mingit tähelepanu. Mustamäe vajab töökohtade-teenuste hoidmist, aga ka intiimset-lokaalset mõõdet, kus on kohta mitmekesisusel, aktivismil, eri identiteetidel ja linnaloodusel.