Kas vajame veel ministrivahetusi, küsib sotsiaaldemokraat Karin Paulus Eesti Päevalehes.
Milline üllatus! tahaks olla irooniline. Seda, et Anneli Otti hoitakse kohal eelkõige võrumaiste häälte ja mitte unikaalse kompetentsuse pärast, teadsid ju kõik. Kuna oodatud saaki ei tulnud, siis otsitakse uut esindusnägu. Ometi oli ministri viimane sõnavõtt tema ametisoleku aja sisukaim ja osutas väga olulistele kitsaskohtadele.
Kuigi omakultuuri kaitse on justkui põhiseaduse mõte, siis tegelikkuses on kultuurivaldkonda reformierakondlikes valitsustes pidevalt marginaliseeritud. Jah, muidugi vajame sellises olukorras Otist jõulisemaid ministreid, kes suudaks kultuurirahvast esindada mitte ainult Cannes´is (mille eest teda kiidetakse), vaid ka rahaliste otsuste tegemisel. Nii ootame väga, et jõutaks lõpuks nii kaugele, et professionaalid ehk siis loomeliitudesse kuuluvad vabakutselised saaks ka lõpuks juurdepääsu arstiabile – ravikindlustuse. Ka laste arvelt koonderdamine – huvihariduse kärped ei kõlba mitte kui kuhugi!
Ott mainis ühe tagasiastumise põhjendusena, et valitsus otsustas, et enam ei pääse paljudesse kohtadesse vaktsineerimistõendita. Tõepoolest viib see piirang ilmselt rohkem rahvast süstima, ent paljud etendusasutused on siiski maininud, et negatiivne test võiks olla siiski alternatiiviks. Ilmselt siin head lahendust polegi, sest paratamatult kannatavad kas näiteks kinod-teatrid või väetima tervisega inimesed.
Kas vajame veel ministrivahetusi? Väga raske on siiski süüdistada näiteks Tanel Kiike ühiskonnasisestes vastuoludes, mis peegelduvad ka kesistes vaktsineerimisnumbrites. Demokraatlikus ühiskonnas ei pea olema minister sinu papa või mamma, kes sulle piimasuppi või midagi muud ebameeldivat peale surub. Äkki vajab Eesti hoopis uut peaministrit, kes näitaks üles hoolivust ning dialoogivõimekust?