Jaanuari eelviimasel päeval kehastus Jüri Ratase valitsuses välisministri ametit pidav Urmas Reinsalu korraks president Kersti Kaljulaidi kaitseingliks, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna riigikogu fraktsiooni aseesimees Kalvi Kõva Eesti Päevalehes.
„Jätke president rahule, ärge terroriseerige teda oma kirjakestega. Küll president teeb sõltumatult oma otsuseid, tal on see pädevus oma arusaamise järgi hinnata põhiseaduslikke küsimusi,” ütles Reinsalu valitsuse pressikonverentsil. Reinsalu võttis parasjagu manitseda sotsiaaldemokraate, kes olid just juhtinud presidendi tähelepanu sellele, et nad peavad päev varem riigikogus vastu võetud pensioniseadust põhiseadusega vastuolus olevaks.
Kindlasti ei olnud meie kiri mingilgi määral mõeldud surveavaldusena riigipeale. Usun, et president Kaljulaid on oma enam kui kolme ametiaasta jooksul sajakordselt tõestanud, et ta teeb oma otsuseid suveräänselt, et ta pole mõjutatav. President võib meeldida või mitte meeldida, aga küllap tunnistavad ka need inimesed, kes ei ole tema fännid, et Kersti Kaljulaid on sirgeselgne, põhimõttekindel ja julge riigijuht, kasvõi sisimas.
Otsatu silmakirjalikkus
Aga tagasi Reinsalu juurde, kes selle epistliga tõestas järjekordselt oma otsatut silmakirjalikkust. Kus oli Reinsalu siis, kui tema koalitsioonipartneri EKRE liidrid nõudsid avalikult presidendi tagasi astumist või ründasid teda valimatute sõnadega? Kas ta on viskunud riigipea kaitsele? Kaugel sellest.
Pruukis vaid paar päeva mööda minna, kui välisministri koduerakond Isamaa tegi 1. veebruaril avalduse, et president ei tohiks minna 9. mail Moskvasse. Selge, et ka siin oli mängus tema käsi. Juba novembris kuulutas Reinsalu, et tema kindel soovitus presidendile on mitte Moskvasse sõita. Kas sellised avaldused ei pane presidendi sõltumatust või pädevust kohatult kahtluse alla?
Riigipea otsus mitte kuulutada kogumispensionide seadus välja ja saata see riigikogule tagasi ajas aga Isamaa juhtpoliitiku lausa pööraseks. Oma Delfis ilmunud kirjatükis lubas välisminister endale selliseid väljendit, nagu „sisulist kriitikat ei kannata presidendi ükski argument.” Ühtlasi leidis viimase 17 aasta jooksul pikalt võimul olnud (kolm aastat opositsioonis) ja ka justiitsministri ametit pidanud Reinsalu, et kehtiva korra „intensiivne omandiõiguse piirang on tuhandekordselt põhiseadusevastane”! Huvitav, kas ta tuleb samade loosungitega välja ka siis, kui riigikohus peaks nähtavas tulevikus pensioni teist sammast lammutava seaduse põhiseadusvastaseks kuulutama? Ja kes ikkagi tegelikult presidenti terroriseerib?
Võistlus Martin Helmega
Ilmselgelt ei taha Reinsalu kuidagi maha jääda Martin Helmest, kes Kadriorust tulnud otsuse peale teatas, et president survestab ja politiseerib riigikohust. Edasi läks Helme veel uljamaks ja lajatas, et kui riigikohus peaks vale otsuse tegema, siis viib EKRE kohtureformi ellu ehk ähvardas Poolat teha. Selle asemel, et see õigusriiki sobimatu avaldas hukka mõista hakkas endine justiitsminister presidendi vaenamise kõrval ise kõrgeimat kohust kehastama. Tegu on viimase aasta jooksul korduvalt nähtud mustriga, kus Isamaa püüab EKRE väikese venna ja usina õpilasena EKREt üle trumbata.
Reinsalul on viimasel ajal kombeks enda kohta väita, et ta pole ennustaja, et ta on välisminister. Lisaks sellele, et ta pole ennustaja, pole ta kindlasti ka džentelmen. Ju see tema paari aasta tagune kanakarja kambaka jutt ja kahetsus, et ta naistevastase vägivalla hukka mõistis, polnud ikkagi õnnetult sõnastatud tekst, vaid pigem tõeline hoiak.
Välisministri tööd saab ja peab jälle märksa pühendunumalt tegema. Väljakutseid on siin kamaluga. Võtame kasvõi just teoks saanud Brexiti, mis on juba toonud Suurbritanniaga tihedamalt seotud inimestele ja seal elavatele Eesti kodanikele segadust ja peavalu. Igal juhul on senine selgitustöö puudulik. Kahepalgeliste avalduste asemel tuleks keskenduda tõhusamale Eesti huvide eest seismisele.