„Kas see on tõesti Euroopa Komisjoni asepresidendi tase?“
Kahtlemata ei olnud ma ainus, kes küsis nii pärast seda, kui oli nädalavahetusel lugenud, kuidas Andrus Ansip valas tuld ja tõrva valitsuse suunas. Ennekõike tekitas masendust Rimi seminaril üles astunud eurovoliniku stiil. Euroopa poliitilisse eliiti kuuluv mees kasutas isegi pressiteates vandesõnu ja võttis endale voli vihjata talle mitte meelepäraste poliitikute riigist küüditamisele. Raevukaid, tigedusest tulvil ning oponente mõnitavaid sõnavõtte on Ansip lubanud endale viimastel kuudel korduvalt. Eurovolinik oleks nagu kurjast vaimust vaevatud, kirjutab sotsiaaldemokraatide peasekretär Kalvi Kõva.
Poliitika lahutamatu osa on oma ideoloogiliste vastaste ideede ja tegude arvustamine ning konkurentide kritiseerimine, mida sageli tehakse võimendatult, pakse värve kasutades. Aga nendes vastasseisudes ei tohiks ületada hea maitse piiri. Liiati ei tohiks seda teha nii Euroopa Liidu institutsioonides nii kõrgel positsioonil olev ametiisik. Rääkimata sellest, et oma koduriigi sisepoliitika ei ole eurovoliniku rida. On sügavalt kahju, et Ansip „kasutab oma sõnavabadust” selleks, et Eestis käiksid alla nii poliitilise väitluse kvaliteet kui poliitiline kultuur laiemalt. Tema eelkäija, kaheksa aastat Euroopa Komisjonis töötanud Siim Kallas hoidis igal juhul märksa soliidsemat joont.
Helmed eeskujuks
Miks ometi ületab kunagine peaminister ja Reformierakonna esimees oma sõnakasutuse räiguselt kohati isegi Mart ja Martin Helmet? Ju on Andrus Ansip mõistnud, et erinevalt Kallasest puudub tal šanss olla ka teist ametiaega Eesti esindaja Euroopa Komisjonis. Ja nii ongi ta alustanud marulist valimiskampaaniat püüdmaks taas kohta Euroopa Parlamendis.
Ansipi retoorika on juba pikemat aega takerdunud aktsiisidesse ning viina hinda, mille taga on ehk pragmaatiline arvestus, et sel moel suudab ta end potentsiaalsetele valijatele kõige paremini meelde tuletada. Lisaks žongleerib ta meelevaldselt laekumata jäänud miljonitega. Kui Ansip ei usu rahandusministeeriumi asekantsler Dmitri Jegorovi, kes ütles riigikogu ees, et kui langetada Eesti alkoholiaktsiisid Läti tasemele, siis piirikaubandus ei kao, siis võiks ta tõsisemalt suhtuda Lätis ridamisi poode omava viinaärimeest Einar Visnapuu väidetesse. Visnapuu kinnitas hiljaaegu Maalehes, et Eesti kõrgete hindade põhjuseks on suuresti kaupmeeste ahnus ja mitte aktsiiside vahe. “Keegi ei lase hindasid alla! Kui keegi räägib, et aktsiisi langetamine toob sajad miljonid koju, siis ta valetab,” oli tema sõnum. Ansipile ei tohiks teadmata olla ka tõsiasi, et Eesti keskmine palk ületab tunduvalt Läti oma ja et Eestis makstavad lastetoetused ning pensionid on oluliselt kõrgemad kui lõunanaabrite juures.
Kindlasti ei tee eurovolinikule au ka tsitaat, mis liigitas osa kaasmaalastest vahuveinivannide võtjateks. (Nimelt kuulutas Ansip Rimi üritusel: „Käisin suvel Ainažis, kus oli suur pood ja värvilised sildid – Sovetskoje maksis 2 eurot ja 50 senti. Nüüd ma alles saan aru inimestest, kes võtavad vahuveinivanne – loomulikult tekib inimestel võlutuse tunne.”)
Madalalt lendate, härra Euroopa Komisjoni aspresident!