Kõrvalt vaadates tundub, et viimane poolaasta on Toompeal kulunud vaid kemplusele kooseluseaduse rakendusaktide võimalikkuse üle.
Selle varjus liigub aga omasoodu riigikogu poole ka haldusreformi seaduse rohkelt muudatusettepanekuid saanud eelnõu. Selle eelnõu seletuskirja võib nii ülesehituse kui ka sisu poolest lugeda juba päris korralikuks ja arusaadavaks dokumendiks. Samas markeerib seletuskiri tunduvalt rohkem kui seaduse tekst.
Omavalitsuse toimimise praktiline ja ka ideoloogiline võtmeküsimus on kohaliku tasandi õigus ja võimekus ise oma elu korraldada ehk siis see, kas on võimalik langetada otsuseid ja kas on raha, et neid ellu viia.
Praegu lauale pandud eelnõu annab hea aluse diskussiooniks ja on selge, et eelnõu positiivne menetlemine riigikogus on reaalne vaid siis, kui muudatusettepanekutega tõesti ka arvestatakse ning koalitsioonileppes kokkulepitu saab seaduse osaks.
Seni ei leia ma eelnõust kahte põhilist asja: puudu on nii suurenevate omavalitsuste tulevane rahastamismudel kui ka koostöö seadustamine.
Vahet pole, kas praeguse maakonna piiresse jääb kolm või 13 valda ja linna – koostööd tuleb ikka teha. Olgu see siis ühisprojektiks planeeringute läbiviimine või ühise bussiliikluse või laulupeo korraldamine. Ja kindlasti on ka siin erinevused maakondades, kus tekib näiteks üks omavalitsus.
Rohkem rahalist iseseisvust
Paraku ei anna eelnõu ühinenud omavalitsusele ei per capita ega ka ruutmeetri kohta juurde ühtegi eurot. Teisisõnu vajab ühinemine lisaks ilusale sõnadevoolule ja paberitele rohkem sisu. Vallavanemate eripreemiad ning ühekordsed ühinemistoetused on toredad, kuid omavalitsuste arengu mõttes on need pseudoteemad.
Tuleb liikuda omavalitsuste iseseisvama tulubaasi poole! Õige loosung, aga kus on konkreetsed ettepanekud, rääkimata ridadest eelnõus?
Räägitud on ka mõne protsendi käibemaksu või ettevõtete tulumaksu lisamisest otse omavalitsuste eelarvetesse, et neil oleks suurem huvi ettevõtteid toetada. Majutatute arvust tulenev turismimaks? Tasandusfondi suurendamine selliselt, et selle regionaalpoliitiline ja tasandav mõju oleks veelgi tuntavam? Tulumaksu jagamine elu- ja töökoha vahel?
Kõikidele nendele uutele ja intellektuaalselt ilusatele mõtetele on riik praeguse eelnõuga tegelikult vee peale tõmmanud. Omavalitsuste vaates räägime taas tulubaasi kolmest põhilisest osast: tulumaksu protsendist, tasandusfondist ja kohalike teede mõistlikust rahastamisest.
Arvan, et just nüüd on omavalitsustel suurepärane võimalus võidelda oma tulubaasi eest, et riigi ja omavalitsuste koostööprotokolli allkirjastamisel ei jätkuks ka järgmistel aastatel tavapärane tõdemus – ei jõutud kokkuleppele.
Kui praegu on riiki juhtival koalitsioonil tõsine tahe teha haldusreformi, mille tulemusel oleks meil võimekamad omavalitsused, siis lepime kokku, et pärast ühinemisi on omavalitsuste laekuv tulumaksu osa vastavalt esindusliitude taotlusele 12,13 protsenti, mis vastaks masueelsele olukorrale ja on omavalitsuste õigustatud ootus praeguse 11,6 protsendi asemel.
Omavalitsuste hallata on ligikaudu 40 protsenti meie teedevõrgust, kuid seda rahastatakse vaid umbes 10 protsendi ulatuses laekuvast kütuseaktsiisi osast, mis läheb tee-ehitusse.
Õige oleks seda summat vähemalt kahekordistada, et kohalikud teed ei laguneks kiiremini, kui neid remontida jõutakse, sest see mure vaevab nii väikesi valdu kui ka suuremaid linnu.
Lisaks vajab nii rahaliselt kui ka sisuliselt täiendamist omavalitsuste tasandusfond, mis tagaks selle, et liitumiste tulemusel ei suureneks ääremaastumine. Valdade liitmine ilma rahastust muutmata seda kindlasti teeb.
Tahe või õhuvõngutus?
Kust see raha tuleb? Kokku on minu ettepanekute maksumus riigieelarves tõesti üle 50 miljoni euro aastas ja seda on aastaga keeruline leida, kuid kokkuleppe olemasolu korral on omavalitsused nõus ka mõne aasta ootama.
Kui ühinemistoetusteks leitakse 2018. aastal vähemalt 50 miljonit eurot ja keegi riigiisadest väidab, et 8-miljardise riigieelarve juures ei ole võimalik seda raha järgnevatel aastatel leida, siis võiks ka otse tunnistada, et haldusreform ja regionaalpoliitika ei ole meile prioriteet, ja punkt.
Niisugusel juhul pole mõtet seda sooja õhku rohkem võngutada. Tegeleme siis parem veel mõne aasta oluliste rakendusaktidega ning las need kohalikud omavalitsused olla.
Kokkuvõtvalt on töös üks tõsine ja põhimõtteline asi, mis nõuab parlamendiliikmetelt veel kõvasti sisulist panustamist, sest kavandatavat liitmist ei saa kuidagi lahutada omavalitsuste rahastamisest, ülesannetest ja eri tasandite koostööst.
Kuidagi ei tahaks, et haldusreformi tabaks kooseluseaduse saatus, mille rakendamine on ka pärast seaduse vastuvõtmist ülimalt komplitseeritud.
Vahe on küll selles, et kooseluseadusega loodud võimaluste kasutamine on rangelt vabatahtlik ja puudutab vaid neid, kes selleks soovi avaldavad, aga haldusreform puudutab suurt osa eestimaalastest.