SELLE KUU keskpaigas vahendas ERR-i teadusuudiste portaal Novaator uudist, et Oxfordi ülikooli kirjastus on ootuspäraselt valinud aasta sõnaks mõiste, mida kohtame viimasel ajal vaat et iga päev – «tõejärgne».

Tõejärgsus viitab olukorrale, kus poliitilises debatis on objektiivsed faktid muutunud avaliku arvamuse kujundamisel vähem oluliseks kui emotsioonid ja subjektiivsed arvamused. Luues sõnapaari «tõejärgne ajastu», saame kokku kaunis muret tekitava pildi – perioodi, mil ühiskondlikud hoiakud luuakse valdavalt subjektiivsete tunnete ajel.

Sisuliselt on see vastand teadmusühiskonnale, millest kõneldi suurte sõnadega veel ülemöödunud aasta valimistel. Teadmusühiskond peaks loomuldasa taotlema seda, et nii ühiskonna kui majanduse juhtimises kasutatakse teadusuuringute abi ning uue tehnoloogia kasutusele võtmisesse suhtutakse soosivalt.

ÜKS VABA JA demokraatlik riik peaks liikuma just teadmusühiskonna poole ja toimima võlts­informatsiooni levitamise suhtes filtrina, ent mõned väga tähtsad ühiskondlikud teemad jäävad ikkagi uskumuste väljale – alale, kus alati prevaleerivad emotsioonid ja subjektiivsed arvamused, sest peale nende pole suurt muust kinni haarata.

Kõike seda, mis puudutab rahvust ja rahvuslust, meie puhul siin Läänemere kaldal siis eestlust ja eestlaseks olemist, on ajast aega juhtinud emotsioonid ja tunded. Arutelu, kes on eestlane ja mis on eesti rahvale parim, on olnud emotsioonide virvarri keskel nii kaua, kui on eksisteerinud idee iseseisvast Eesti Vabariigist, alustades Jakobsoni ja Jannseni tulistest vaidlustest ning lõpetades Helme(te) ja Ossinovskiparalleeluniversumitega. Kirjandusest ja teleekraanilt leiame värvikaid näiteid Tasujast Ivan Oravani, rääkimata Tiit Suka ja Taavi Teplenkovi «Õige eestlase» konkursist. Pilte «tõelisest eestlasest» on hulgi.

Kui me üldse saame ühelt eestlaselt midagi universaalselt eeldada ehk öelda, millised omadused peavad tal kindlasti olema, siis mina tooksin esile kõige elementaarsemad hea kodaniku tunnused – aususe, abivalmiduse, sõbralikkuse, seaduskuulekuse ja töökuse. Siia juurde võib liita ka ustavuse riigile ja soovi edendada meie kultuuri.

Kui paljud tahaksid sellisele määratlusele vastu vaielda? Kaldun uskuma, et mitte just paljud, sest mida muud kui eespool loetletut võikski ühelt inimeselt soovida.

SEDA SILMAS pidades on mul raske nõustuda nende inimestega, kes on hakanud eestlase kontseptsioonile külge pookima kaunis konkreetseid ja detailseid tunnuseid, millele on kohati üpris keeruline vastata. Vaidlused selle üle, kas iga päev kodus vene keelt rääkiv Eesti kodanik on ikka päris eestlane või mitte, ei ole meie avalikus ruumis kahjuks võõrad. Ammugi pole meile tundmatud debatid selle üle, kas teise nahavärviga või võõrast religiooni järgiv inimene saab üldse olla eestlane või kas liberaalid ja vasakpoolsed saavad olla rahvuslikult meelestatud.

Iga inimene kujundab oma identiteeti eelkõige ise. Siiski on ka ühiskonnal mängida oma roll selles, kas üks inimene saab tunda end ümbritseva keskel turvaliselt ja koduselt või mitte.

Seades üha rangemad piirid eestlusele ja eestlaseks olemisele, on väljastpoolt tulijal keerulisem samastada end ühiskonnaga, kuhu ta on sattunud. Müües maha «tõe», et Eesti riigi sees eksisteerib vaid üks õige Eesti, seame endile kammitsad, mida näiteks 23. veebruaril 1918 ette loetud «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele» ei teinud.

Esiteks tasub meil mõelda meie riigi tekke aluseks oleva manifesti pealkirjale. Teiseks tsiteeriksin manifestis sõnastatud Eesti Ajutise Valitsuse (EAV) kõige esimest kirjapandud juhtmõtet: «Kõik Eesti Vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.»

Lisades siia teisena kirjapandud EAV juhtmõtte, mis sätestab kultuurautonoomia andmise rahvusvähemustele, võimegi väita, et meie riigi aluspõhimõtete hulka kuulub avatus, mitte kapseldumine. Kaasamine, mitte välistamine.

KUI RÄÄKIDA põhjustest, miks eestlased on püsima jäänud, tooksin välja meie võimekuse keskkonna ja olukorraga kiiresti kohaneda, samuti sihikindla tegevuse oma vabaduse püsimajäämise nimel. Tihti on see eeldanud koostööd eri rahvaste ja riikide, kultuuride ja maailmavaadetega, millele tegelikult viitab ka manifest kõigile Eestimaa rahvastele. Seda kõike ikka selleks, et meie vabaduspüüdlus oleks teistelegi mõistetav ning me poleks oma pürgimusega üksi. Seega pole meie vabaduse ja iseseisvuse garant olnud mitte meile omistatav jonnakus, vaid koostöö nendega, kellega me jagame ühiseid demokraatlikke kodanike väärtusi, sealhulgas meie riigi enda piires.

Ma pean lugu Eesti riigist ja austan seda. Võin olla õnnelik, et saatuse tahtel olen sündinud just siin ja mitte kusagil mujal. Tõenäoliselt ei mõtleks ma nii, kui minu vanemad poleks mind niimoodi kasvatanud. Kuid nad ei kasvatanud mind mitte eeskätt eestlaseks, vaid mõtlevaks ja iseseisvaks inimeseks, mis on hea kodaniku kõige olulisemad tunnused.

Keskendudes eestlase teisestele «kvaliteedinõuetele», kaldume eemale tegelikest väärtustest, milleks minu meelest on eespool nimetatud hea kodaniku omadused.

Kõige enam ootan ma oma kaasmaalastelt, et nad suhtuksid minusse lugupidavalt ja oleksid mulle vajaduse korral abikäeks; et nad järgiksid seadust ja seisaksid lähikondsete turvalisuse eest; et nad oleksid töökad ja panustaksid sellega meie rahva püsimajäämisesse.

Need on elementaarsed ootused, mida peaksime seadma ka iseendale. Eestlus pole minu silmis muu kui oma riigis üksteise suhtes inimlik olemine.