Erinevad arengudokumendid ja strateegiad räägivad Tallinnas juba aastaid, et pealinn saab jalakäija- ja rattasõbralikuks. Deklaratsioone sel teemal on teinud nii linnapea kui ka linnaosade vanemad. Viimati kiitles ERR-i portaalis Kesklinna vanem Monika Haukanõmm, et 10-15 aasta pärast on Tallinna kesklinn eelkõige jalakäijate, jalg- ja tõukeratturite päralt. Usutavust selles jutus on aga üks ümmargune null.

Nüüdseks oleks võinud linnavalitsus aru saada, et jutule peavad järgnema ka teod. Jäi ilmselt just seetõttu saamata ka rohelise pealinna tiitel, et paberile osatakse ilusaid sõnu maalida, aga reaalsuses liigub linnavalitsus vastupidisel rajal. Ühe käega joonistatakse rohelisi strateegiad, teisega laotatakse asfalti ja sedagi peamiselt autodele.

Abilinnapea Andrei Novikov sõnas septembris korraldatud turvalise rattasõidu meeleavaldusel, et Tallinnasse suures osas eraldatud rattateid ei tule. Ruumi polevat. Nii plaanib linnavalitsus tegelikult võimendada praegust olukorda, kus jalg- ja tõukerattad kas tuhisevad jalakäijate vahel või proovivad autode vahel terveks jääda. Kes selles situatsioonis end turvaliselt peaks tundma? Vankriga jalutav lapsevanem “kergliiklusteel” või jalgrattur bussirajal?

Autokeskset lähenemist ilmestavad suured plaanid kesklinna maa-aluseid parklaid rajada. Iseenesest on muidugi tervitatav, et lõpuks hakatakse mõtlema just autode maa alla viimisele, selmet jalakäijaid pimedatesse ja kitsastesse tunnelitesse suruda. See aga paistab lähtuvat eesmärgist rohkem autosid parkima mahutada, mitte kesklinna reaalseid alternatiive luua.

Kas siis maa-alused parklad hakkavad asendama tänaval parkimist? Võiks ju, see annaks palju ruumi juurde, mida abilinnapea väitel meil Tallinnas liiga vähe on.

Tunnelitest on linnavalitsus muidugi ka varem rääkinud. Viimati pandi peatänava projekt sahtlisse vabandusega, et Estonia puiestee autotunnel tuleb esmalt valmis ehitada. Sellest viimasest plaanist lõpuks ikkagi loobuti – peatänava projekti ei ole aga endiselt üles korjatud.

Praeguse linnavalitsuse või kesklinna vanema jutt, et kus nüüd alles hakatakse inimsõbralikku linnaruumi ehitama kõlab jube tuttavalt. Eelmiste kohalike valimiste eel oli peatänav üks Keskerakonna põhilubadustest. Valimised läbi, leiti ülalnimetatud põhjus projekti sahtlisse panemiseks ja tõmmati Reidi tee ristmikud hoopis laiemaks, et ilusat asfalti ikka rohkem laotada.

Olen rääkinud linnaruumiekspertidega, kellest mõni on löönud kaasa ka nende asjalike ja sisukate arengudokumentide loomisel. Kurvastusega pean ütlema, et nii mõnigi neist on löönud käega, sest selle linnavalitsusega muutust ei tule. Linnavõim soovib rohelise fassaadi taga tegelikult “ameerikalikku linnaehitust”, kus parimaks liikumisviisiks on ja jääb isiklik auto.

Tallinn kasvab ja kesklinna ning selle lähedaste piirkondade rahvaarv koos sellega. Senise lühinägeliku isikliku auto eelistamise asemel peame võtma tõepoolest eesmärgiks jalakäijate, jalgratturite ja teiste kergliikurite ohutuse, aga ka ühistranspordi efektiivsuse ja mugavuse. Tallinna linnavalitsus ei ole sellega seni hakkama saanud ja ei kavatse seda ka tulevikus teha.

Tartus on toimunud juba märgatav nihe paremuse poole pärast uue koalitsiooni moodustamist. Autodel on oma koht meie linnaruumis ja see jääb neile. Parem ühistransport ja turvalisem keskkond jala ning rattaga liikumiseks vähendab lõpuks ka autode ummikuid ning muudab mugavamaks ja ohutumaks kõigi inimeste liikumise linnas – lapsevankriga vanemast, eakate jalakäijate ja autojuhtideni. Tegusid on vaja, mitte variserlikke sõnu.