Turmtuli senisele keskkonnapoliitikale on uue valitsuse keskne sõnum kõneluste algusest saati – nii peaminister Michali kui ka endiste ja tänaste ministrite suust. Kliimapoliitika pagendamine, loodus- ja keskkonnakaitse normide demoniseerimine, Keskkonnaameti ähvardamine laialisaatmisega, veekogude kaitsevööndi poole võrra vähendamine – see kõik on alles algus.

Reformierakond on andnud selgelt mõista, et kui on valida keskkonna või ettevõtjate huvide vahel, kaotab alati keskkond. Mootorsaagidega vehkimine ei olnud siinjuures lihtsalt kujundlik, vaid väljendab uue valitsuse selgesõnalist soovi võtta Eesti loodusressursse rohkem kasutusele. Kahjuks tähendab see muuhulgas ka raiemahtude suurendamist.

Keskkonnapoliitika kiire lammutamine

Märgilise esimese teona pagendas peaminister kliimaministri riigikogusse ja pani ametisse uue valitsuse teise majandusministri Andres Suti. Kuivõrd kahte majandusministrit oleks arutu pidada, sai temast nime poolest keskkonna- ja energeetikaminister – sisult on ta aga kaeve- ja raielubade minister.

Sutt on öelnud, et ministri ja ametinimetuse vahetuse põhjuseks on fookuse muutumine. See on sisuline pööre, mille keskmes on arusaam, milleks keskkonnal oma ministeerium üldse olemas on – just selleks, et loodushoid oleks ressursside majandamisest lahus, on meil olnud ajalooliselt need valdkonnad erinevate ministeeriumite hallata.

Vaid metsa kaitse ja majandamine olid algusest peale ühe katuse all ja selle tulemust oleme me juba üle kümnendi kestnud metsasõja näol kogenud. Uue ministri all on keskkond seatud teenima majandust – ja mitte abstraktselt, vaid väga otseselt: rohkem kaevandada, rohkem raiuda.

Riigil on kahtlemata oluline roll majanduse tasakaalus hoidmiseks ja ettevõtjad on selles oluline – kuid mitte ainus – huvigrupp. Juba senine keskkonnapoliitika Eestis on olnud kompromiss toimiva majanduse vajaduste ja looduse eest hoolitsemise vahel. Nüüd aga hakatakse otsima tööstusele sobivamat „tasakaalupunkti“.

Mustkunstitrikid kliimaseadusega

Kliimaseadust me ei saa või ikka saame, kes seda teab. Esialgu lubati senised kokkulepped laiali jagada teistesse seadustesse, mis oleks olnud läbipaistmatu ja ebaefektiivne asendustegevus. Nüüd on ots ringi keeratud ja lubatakse suveks uut kliimaseaduse eelnõud.

See kõik paistab olevat üks ilus mustkunstitrikk. Poleks üllatus kui kogu protsess uute ringi otsustamiste ja analüüside virrvarri mattub või selle tulemusena lihtsalt venima jääb.

Igal juhul on puudu see, mida kliimaseadus pidi pakkuma: selgus ja kindlus, mille alusel saavad ettevõtted ja ühiskond tulevikku planeerida. Eks aeg näitab, kas paari nädala pärast on taas ümber mõeldud või mitte ning milliseid silmamoondusi meile veel pakutakse.

Üle 20 miljoni maha visatud euro iga aasta

Vaikus on saabunud ka jäätmereformi eelnõuga. See oli kliimaministeeriumis töötava taristuministri laual valmis valitsusse otsustamiseks minema. Kui poleks toimunud valitsuse vahetust, jälgiksime juba debatti riigikogus. Kas selle pikalt ettevalmistatud reformiga minnakse edasi või nuditakse seegi „efektiivsuse nimel“ hambutuks?

Samal ajal maksab Eesti iga aasta Euroopa Liidule üle 20 miljoni euro ringlusse võtmata plastpakendite eest. Efektiivsust lipukirjana hoidev valitsus võiks küsida endalt, kui otstarbekalt see raha kulutatud on? Mitu eriarsti visiiti aastas võiks 20 miljoni euro eest saada? Kas peaksime jätkama inimeste maksuraha sellist raiskamist või oleks ehk vaja astuda kiireid samme selle lõpetamiseks?

Sotsiaaldemokraadid on ainus erakond riigikogus, mis veel Eesti loodusest ja keskkonnast päriselt hoolib. Seda tõendavad lisaks sõnadele nii meie teod kui ka uued liitujad. Reformierakonnal on aga järel ainult loosungid. Sõnadega üritatakse varjata igapäevaselt uues valitsuses produtseeritud karjuvat ebaõiglust looduse vastu ja selle tagajärjel maksumaksjale lisanduvaid koormisi.

Keskkonnal on aga vähe kasu sõnadest, tegusid on vaja. Inimesed peavad julgema endalt küsida, kes saab kasu igast lisanduvast tihumeetrist puust, mida raiutakse?  Kelle huvides on hävitada järjekordne looduslik elupaik? Kas eesti rahval on saada hüve selles,  kui tänasel tööstusel lastakse amortiseeruda oma status quo‘sse?

Uue valitsuse keskkonnapoliitika on lühinägelik nagu SMS-laen. Loodust kiirelt kulutades võib küll korraks edukas ja jõukas tunne tekkida, aga pärast tuleb see suurte intressidega tagasi maksta. Loodus teeb oma ja tagajärjed lükatakse lihtsalt tuleviku kaela.