Olen isegi jalakäijana sõiduteele astumise vältimiseks pidanud auto ja majaseina vahelisest praost läbi pugema. Kui sarnaselt minule igapäevaseid asju jala, ühistranspordi või rattaga ajada, siis on see kahjuks üpris tavapärane takistusrada.
Kehv parkimiskultuur ja jalakäijatega mittearvestamise süvenemine on kasvanud muidugi ka ühes kullerteenuste populaarsuse kasvuga pandeemia ajal. Inimestel tekkis harjumus üha enam asju koju tellida asju, mida varasemalt oli harjumus osta poelettidelt, olgu selleks toit või muud tarbekaubad. Riietest ja tehnikavidinatest rääkimata.
Kuigi tehnoloogilised arengud inimeste elu arendamiseks on vältimatud, tuleb nende rakendamisel arvestada ka mõjuga elule väljaspool kübersfääri. Tuues teema tagasi parkimiskorralduse juurde, siis näiteks linnaruumi peaksimegi jagama selliselt, et ka kasvava liiklusvoo juures oleks see kõigile liiklejatele võimalikult ohutu. Mänguväljaku kõrval ei peaks lapsevanem kartma kõnniteele kihutavaid autosid, rattateel ei peaks keegi tegema ohtlike manöövreid sinna pargitud auto tõttu ja jalakäijal peab olema kõnniteel eesõigus liigelda mugavalt, mitte takistustega maadeldes.
Aga probleemi lahendamiseks võluvitsa ei paista. Ühest küljest on juhtidel halb harjumus parkida kõnniteele, et mitte teistele autodele ette jätta. Selle vastu aitab juhtide koolitamine ja ka ühiskondlik surve nagu mainis Päevalehe loos tehnikaülikooli professor Dago Antov.
Teisalt on küsimus, kuidas korraldada kauba vedu ja laadimist nii, et see saaks toimuda efektiivselt, aga mitte ummistades jalakäijatele ettenähtud ruumi.
Kolmandaks on ka pakivedu võimalik teha ilma sõiduautosid kasutamata. Selle tõestuseks on jalgratastel ringi vuravad toidukullerid või näiteks Skandinaaviariikides väga populaarseks osutud pakivedu kastiratastega. Neil lahendusi tuleks rakendada senisest enam ka Tallinnas.
Aga mõistan – muutuste saavutamiseks ei piisa ilmselt pelgalt noomimisest. Muidugi tuleb liikluskultuuri parandamisega pidevalt tegeleda ning samuti vajaks just kaubavedajate ja kullerite puhul lahenduse leidmine süsteemset lähenemist. Muutuse jaoks on vaja ettevõtjatega ühiselt laua taha istuda ja probleemile lahendusi otsida, sest erinevate osapooltega koos leitud lahendused viivad üldjuhul paremini sihile, kui pelgad käsud-keelud.
Seetõttu kutsungi juba mai keskpaigaks kokku ümarlaua, et arutada igapäevaselt kullerteenuse või kaubaveoga tegelevate peamiste ettevõtjatega olukorda ja selle põhjuseid. Usun, et ühine arutelu linna esindajate ja ettevõtjate vahel võiks viia lahendusteni, kus iga osapool saab oma panuse anda, et kaubad oleksid veetud ja inimesed tunneksid end jala ja rattaga liigeldes turvalisemalt. Tänavad peavad olema ohutud.