Saksa filosoof Hans-Georg Gadameri ütleks, et see on võimetus kõneluseks. Olukord, kus kõnelejate vaheline mõistmise distants on nii suur, mõlema poole seisukohad nii kivistunud ja nende aluseks olevad eeldused üksteisest nii kaugel, et dialoogi asemel on kaks monoloogi.
Just nõnda on juhtunud valimisõiguse küsimuses. Sotsiaaldemokraatide kompromissettepanekut ei jõutud veel sisuliselt analüüsida, kui juba valati Läänemetsale kolm ämbrit solki krae vahele. Kui teises ringis seda analüüsima asuti, siis ilmnes, et suure osa arvajate enda seisukohtade põhistus on niivõrd pinnapealne, et eeldaks pigem teiste kuulamist, kui jõuliste avalduste tegemist.
Miks nad siis Eesti kodanikeks ei hakka?
Alustan vastusest ikka kerkivale küsimusele, miks need Vene kodanikud siis Eesti kodanikeks ei hakka. Jah, on neid, kes ei taha, aga nemad on kindlalt vähemuses. Enamik neist lihtsalt ei saa Eesti kodakondsust. Näiteks see 80-aastane proua Narvas, kes ei ole kunagi elus pidanud eesti keeles rääkima ja kelle jaoks järgmised valimised on viimased. Muidugi tahaks ka tema osata eesti keelt ja omada meie kodakondsust, aga kas on inimlikult usutav, et ta eesti keele veel ära õpib?
Või siis need tuhanded kunagiste Nõukogude kaadrisõjaväelaste abikaasad, kellele me kodakondsust ei anna ka siis, kui nad kõiki integratsiooninõudeid täidavad. Või too 17-aastane noor, kellele on Eesti kodakondsuse andmise positiivne otsus tehtud eeldusel, et ta vabaneb enne Venemaa omast, aga ta ei saa, sest ammu Venemaale kolinud isalt ei saa ta nõusolekut ja ilma selleta Venemaa kodakondsusest ei vabastata? Või see noor ettevõtja, kes pärast Venemaa kodakondsusest loobumise avaldust sai kirja, et tema suhtes on algatatud Venemaal kriminaalasi (ja seegi välistab Venemaa kodakondsusest vabastamise)?
Mõnel juhul ei võta Venemaa saatkond avaldust vastu ilma mingite täiendavate „spravkade“ nõudmiseta, mille saamiseks tuleb… jah, muidugi, sõita Venemaale. Ja mõnel juhul võetakse avaldus ilusti menetlusse, aga nüüd juba pea kolm aastat alates Ukraina sõja algusest ei järgne sellele vastuseks silpigi.
Ma väga tahaksin, et kõik Eestis pikaajaliselt elavad inimesed omaksid Eestiga just meie riigi kodakondsusel põhinevat sidet, aga on rida objektiivseid põhjuseid, miks see nii ei ole. Venemaa ei taha lasta meie inimesi oma kodakondsusest välja.
Miks valimisõiguse ära võtmine kahjustab Eestit?
Nüüd kordan taas üle, miks minu hinnangul valimisõiguse ära võtmine Eestis elavatelt mittekodanikelt ei teeni Eesti riigi huve.
Esiteks, demokraatlikus ühiskonnas ei ole kohane heita varju või mõista hukka tervet ühiskonnagruppi välise tunnuse alusel. Süü ja vastutus on liberaalses demokraatias isiklik. Jah, Venemaa kodanike seas on neid, kes meie ühiskonna baasväärtusi ei jaga, aga neid on ka Eesti kodanike seas. Venemaa kodanike seas on ebalojaalsed kodanikud vähemuses. Ja oluline on toonitada, et selles grupis on ka väga palju Eesti patrioote, nagu integratsioonimonitooring näitab. Millisel põhjusel lööme me kõiki ühe lauaga?
Teiseks, demokraatia põhiolemus on see, et oma valimistulemust peab erakond maksimeerima poliitilise tegevuse, mitte valijate asendamise kaudu. Kuna valijagruppidel on erinevad poliitilised eelistused, tähendaks valimisõiguse ära võtmine laiaulatuslikku valimistulemuse manipulatsiooni eeskätt Ida-Viru linnades ja Tallinnas. Pealinnas kaotaks Keskerakond pea poole häältest, mis jaguneksid üsna võrdselt Isamaa ja Reformierakonna vahel. See viimane on muidugi oluline põhjus, miks mitmed parteid nii suure kirega seda asja ajavad. Mis võiks olla mõnusam, kui ehtida omakasu rahvusliku aate sulgedega.
Asjatundmatusest on süüdistatud sotsiaaldemokraate selles, et meie vastasseis lausalisele valimisõiguse tühistamisele ei tulene mitte sellest, et meile on armas demokraatia, vaid kuna nõnda saame me „vene“ hääli. Piisab põhikooli matemaatikast, et mõista Venemaa kodanike valimisõiguse tühistamise mõju erakondade toetusele – see mõjutab neid erakondi, kelle toetus eri rahvuste seas erineb. Kõige enam kaotab Keskerakond, kellel ei ole „eesti“ hääli, ning võidab Isamaa, kellel ei ole „vene“ hääli. Sotsiaaldemokraadid, kelle toetus valijarühmades on ligilähedane, ei võida ega kaota midagi.
Kolmandaks, see ettepanek toob kahju Eesti sisemisele rahule. Kõige kiiremas perspektiivis seetõttu, nagu Marju Lauristin ja teised eksperdid on selgitanud, et tekitab täna Eestile lojaalsetes inimestes trotsi ning lükkab nad meist eemale. Ja me teame, kes nad heal meelel oma retoorilise tiiva alla on kohe valmis võtma. Teisalt seetõttu, et olukorras, kus omavalitsuse juhtimise juurde tulevad inimesed, kes mõnes omavalitsuses ei oma isegi enamuse toetust, kahjustab see demokraatiat. Inimesed ei tunne enam, et see on nende linnavõim. Ja ka linnavõim fokuseerib oma pilgu nende piirkondade ja valdkondade arendamisele, kus on valijad. See omakorda toob pikemas perspektiivis kaasa venekeelse vähemuse suurema kapseldumise, mis on Eesti julgeolekule selgelt ohtlik.
Sotside ettepanek
Need on sotsiaaldemokraatide sisuliselt argumenteeritud vaated, mis tuginevad meie arusaamal liberaalsest demokraatiast ning lähtuvad integratsioonisotsioloogia põhitõest, et oma identiteedi ja ühiskondliku staatuse pärast muretsev vähemus pöörab ühiskonnast ära ning hakkab servade pealt radikaliseeruma. Loomulikult saab nende seisukohtadega vaielda, aga selleks peab vastu panema adekvaatseid argumente, mitte loosunglikku vahtu ja pealiskaudset intuitsiooni.
Sotsiaaldemokraatide värske ettepanek seada välismaalaste valimisõiguse eelduseks registreerimiskohustus, mille raames deklareeritakse, et ollakse baasväärtuste mõttes meie poolel, on meie pakutud kompromiss Putini-meelsete välismaalaste mõju vähendamiseks kohalikel valimistel.
Valijate registreerimine ei ole oma olemuselt midagi uut, teeme seda meiegi Euroopa Parlamendi valimistel ning mõnes riigis on see kohustus universaalne. Välismaalastele täiendavate tingimuste seadmine selles protsessis ei ole põhiseaduse poolt mitte pelgalt lubatud, vaid lausa nõutud, nagu põhiseaduse üks autoreid Liia Hänni on välja toonud.
See ettepanek ei võta tervelt ühiskonnagrupilt valimisõigust, vaid läheneb asjale individuaalselt. Kõik, kes tõesti soovivad kohalikus demokraatias kaasa rääkida ning jagavad ühiskondlikke baasväärtusi, saavad seda teha. Nõnda vastab ettepanek varem toodud põhimõtetest esimesele (vastutuse isiklikkus liberaalses riigis) ja kolmandale (ei tõuka ära lojaalseid inimesi) ning riivab teist põhimõtet (valimistulemuse manipulatsioon) oluliselt vähemal määral, kui kõigi mittekodanike valimisõiguse tühistamine.
Pean tõdema, et päris uskumatu oli lugeda mitme kommentaatori seisukohta, et sotsiaaldemokraatide ettepanek jätta valimisõigusest ilma mõned Venemaa kodanikud, kes ei soovi deklareerida oma lojaalsust, on ebademokraatlik, kuna lojaalsuskinnitust ei saavat demokraatias nõuda. Ja needsamad inimesed nõuavad valjult, et valimisõigus tuleb ära võtta kõigilt ühte kodakondsusgruppi kuuluvatelt inimestelt nende vaadetest sõltumata, vähendades kohalike volikogude demokraatlikku representatiivsust ning piirates vähemustele rahvahääletusel põhiseadusega antud õigusi. Kumb seisukoht demokraatiat rohkem riivab?
Tõsi, meie esialgses eelnõus räägiti kapo rollist valijate registreerimisprotsessis, mis oli viga, kuna juhtis kogu diskussiooni ettepaneku tuumast mööda. See viide on mõistlik eemaldada ning asendada konkreetse loeteluga süütegudest, mis välistavad valijaks registreerimise. Kindlasti on ettepanekus veel vaieldavusi, mida võiksime rahulikult arutada.
Meie oleme selleks aruteluks valmis. Eesti nimel.
PS! Viimase kümnendi jooksul on avalik väitlus aina enam selliseks läinud, et nullist keemistemperatuurini jõuab see mitte tundide, vaid minutitega. Mulle on jäänud eredalt meelde, kuidas ühel uusaastaööl jäi president Kaljulaidi korraldatud kontserdil mängimata Eesti hümn: „ah, küllap jättis keegi sellele mõtlemata, mis seal ikka“? Oh ei, juba uue aasta esimeseks keskpäevaks nõuti presidendilt vabandusi ja isegi tagasi astumist.
Loomulikult me harjumegi sellise diskussiooni kiiruse ja sellega seonduvalt ka madala kvaliteediga. Paraku on sellel ka otsene mõju poliitiliste otsuste kvaliteedile, sest esimesena kohanduvad sellega poliitikud. Pikki tekste kirjutavad üksikud, loevad veel vähesemad. Seisukohad peavad olema reljeefsed ja teistega vastanduvad, sest muidu ei pane ajakirjandus ja sotsiaalmeedia algoritm neid tähele. Rahulikult selgitada võib poliitilisi valikuid oma memuaarides. Ja sealt saame lugeda, et tegelikult oli kunagi ammu mõlema vastakuti asetatud poliitilise jõu meelest võimalik olukord lahendada sisulise ja rahuliku kompromissiga, aga seda ei nähtud poliitiliselt atraktiivse teena, sest mustvalge „lendab“ alati paremini. Mõnes küsimuses, mis on Eestile eksistentsiaalse tähendusega, võib ebakvaliteetne poliitika maksta väga valusalt kätte.