Avaldame täismahus Jevgeni Ossinovski kõne erakonna volikogu koosolekul 7.04: 

Head sõbrad!

Pärast mitmeid kuid, mil Eesti poliitikat on iseloomustanud päevapoliitilised tõmblused ja kohati hüsteerilised reaktsioonid igale vähegi konfliktsemale teemale, on tekkinud ajutine rahunemine. See annab võimaluse mõelda sellele, mis on päriselt oluline, ning seada pikemaajalisi sihte.
Viimased aastad on olnud Eesti ühiskonnas tormilised. See on olnud mullistuste, sisekaemuse ja kahtlemise aeg. Eks neidki on iga riigi ja rahva arengus aeg-ajalt vaja, et taasmõtestada väärtused, millel meie ühiskond põhineb. Et tugevamana edasi minna.
Eestil on läinud hästi, aga kaugelt mitte kõigil ühtemoodi. Vastupidi, näeme, et Eesti arengu kiirrongile ei ole kõiki kaasa võetud. Ja kui mahajääjatele pakutakse asemele aeglast maakonnabussi – olgugi et tasuta –, ei tekita see mitte tänutunnet, vaid vimma. Asi on tõsine, sest globaalselt näeme ebavõrdsuse kasvu jätkumist ning ka Eesti ei ole selle eest kaitstud.
Ka maailm on olnud ärev, nii meie lähiümbruses kui ka Euroopas. Globaalse kogukonna liikmena oleme aastakümneid maitsnud selle magusaid vilju – suuremaid võimalusi meie inimestele ja ettevõtetele, täiendavaid investeeringuid, kindlamat julgeolekut ning sellest kõigest tulenevat heaolu kasvu. Nüüd oleme saanud tunda, et lisaks võimalustele tähendab see ka laiemat vastutust. Siis oleme mõistetavalt vaaginud kõige põhilisemat, eksistentsiaalset: Kuidas arendada Eestit rahvusriigina tänapäeva avatud maailmas? Kuidas hoida meie keelt ja kultuuri? Kuidas jääda kestma? Need on suure kaaluga küsimused.
Kui tormituul puulatvasid räsib, tundub, et juured võivad igal hetkel maast lahti tulla. Ja on tulnud, näiteks 1934. aastal ka Eestis. Aga kui torm kord üle on läinud, oskame juuri palju enam hinnata.
Muidugi on viimaste aastate torm jätnud olulise jälje ka poliitikale, nii selle sisule kui ka poliitikategemise kultuurile. See on raputanud erakonnamaastikku. Kaks paremerakonda on hingeheitmise piiril. Keskerakond on lõpuks saanud valitsuses oma poliitikat ellu viia, ent nende toetus langeb. Reformierakond on küll valitsuse ebapopulaarsuse lainel purjetades toetust võitnud, ent pole suutnud pakkuda ühtegi Eestit edasiviivat ideed, mistõttu on nad langenud juhtimiskriisi. Ning ka meie, sotsiaaldemokraadid, oleme selles tormis räsida saanud. See kõik on mänginud soodsa tuule kätte erakonnale, kes lubab igale keerulisele probleemile ühte lihtsat lahendust. Aga nagu me teame, on igale probleemile kaks lahendust – lihtne ja õige.

See on õige hetk mõelda: mis on päriselt oluline? Mis on need põhilised väärtuselised majakad, mille järgi ennast karidest mööda navigeerida. See on tähendanud Eesti poliitikas ideoloogiate, maailmavaadete tagasitulemist. Kui vahepeal tundus, et ükskama kõik – erinevad erakonnad võivad riiki häälestada natukene sinna ja natukene tänna, siis tänaseks on paljud poliitikavalikud muutunud põhimõttelisemaks. Palju on kaalul. Iga inimese jaoks. Kogu riigi jaoks.
Suurte ideoloogiate, uute lugude aeg ei ole möödas, see tuleb tagasi.

Sotsiaaldemokraatidel on kohustus oma põhiväärtustest tulenevalt sõnastada homse Eesti lugu. Konservatiivsed parteid, kelle põhimõte on võidelda aja kulgemisega, ei pea tulevikuvisiooni sõnastama. Meie peame.
Meie põhiväärtused – võrdsete võimaluste andmine, kõigi inimeste väärikas kohtlemine ning targal tööl ja teadusel põhinev majandusareng – on olnud meie poliitiliseks suunanäitajaks siiani ja on seda ka edaspidi.
Ent nende aktuaalsus kasvab iga päevaga. Nagu olen varem pikemalt rääkinud, et globaliseeruv majandus, varanduslik akumulatsioon ning töö automatiseerumine on muutused, mis esitavad uusi nõudmisi nii riikidele ühiskondliku tasakaalu saavutamisel kui ka inimestele oma elus edukaks toimetulekuks.
Ebavõrdsuse vähendamine ei ole ainult humanistlik nõrgemate järeleaitamine – ehkki ka seda –, vaid ühiskonna tasakaalustatud arengu kõige olulisem eeldus. Justnimelt, kõige olulisem eeldus.
See ei ole utoopiline võrdsuse tagaajamine ega edukate tagasihoidmine. See on meie nägemuses investeerimine sellesse, et Eesti järgmine põlvkond oleks edukam kui tänane.
Selles kontekstis tuleb võrdset ligipääsu tagavat solidaarset tervishoiusüsteemi, universaalset töötuskindlustust ja kõigile head haridust pakkuvat ühtluskooli tugevdada. Vastupidiselt kasvavale paremerakondade survele seda lammutada. Pange tähele, see surve – võimaldada jõukatele paremat teenust vaesemate kehvema teenuse hinnaga – alles kogub hoogu!
Tänapäeva väga kiirete muutuste ajastul peab poliitika eesmärgiks olema inimestele turvatunde pakkumine. Kõigile inimestele. See tähendab, et riik on olemas siis, kui teda vaja on. Et riik suudab ette näha pikaajalisi muutusi ning inimesi ja kogu ühiskonda selleks ette valmistada.ˇ

Me oleme seda tegelikult viimase nelja aasta jooksul valitsuses igapäevaselt teinud. Seega tuleb endalt kriitiliselt küsida: miks ei ole need olulised otsused toonud kaasa meie toetuse tõusu, vaid pigem oleme näinud vastupidist?
Olles viimastel kuudel palju külastanud Eesti linnasid ja külasid, suheldes sadade inimestega, olen ma arutlenud selle üle, mida oleme meie sotsiaaldemokraatidena valesti teinud, et meie poliitika vastu on tekkinud selgelt tajutav tõrge.
See ei ole see, et me oleme teinud valesid asju. Inimesed peavad oluliseks seda, et laste ja perede toimetulek on paranenud, et regionaalarengule pööratakse rohkem tähelepanu, et me väärtustame haridust, et me arendame tervishoidu, et me panustame rohkem turvalisuse tagamisse meie kogukondades.
Probleem ei ole meie poliitika sisus, vaid selles, kuidas me seda teeme. Tunnistagem, et liiga tihti on juhtunud, et kui inimesed on palunud, et me oma otsuseid neile selgitaksime; tõestaksime, et ühte või teist probleemi tuleb lahendada just sellisel viisil, oleme me jätnud selle tegemata. Veendununa oma poliitika õigsuses – ja see on ju loomulik, et me oleme selles ise veendunud –, oleme jätnud vajaliku sõbraliku vestluse või ka tulise vaidluse pidamata. Valitsussurve all oleme me pannud käed kaitseasendis rinnale ning sulgunud.
Just seepärast tunnevad inimesed, et nendega ei räägita piisavalt ning et sotsid on üleolevad. Meile, kes me oleme avatud, sõbralik ja demokraatlik erakond, on see lubamatu. Ning selle eest tuleb paluda vabandust. Oma eksimuse tunnistamist peetakse poliitikas küll tihti nõrkuseks, kuid mina usun, et oskus oma viga tunnistada – me ju kõik aeg-ajalt eksime! – on märk tugevusest ja võimest õppida. Seega, ma vabandan Eesti inimeste ees, et me oleme viimasel ajal võtnud inimesi õpetava ja mitte piisavalt nendega arutleva ja koosotsustava rolli. See muutub.
Eestile on vaja, et meil oleks järgmisel valitsemisperioodil tugev mandaat. Nii selleks, et järgmisel põlvkonnal läheks paremini kui tänasel, aga ka selleks, et hoida ära senise edu lammutamine. Seegi oht on reaalne.
See eeldab sotsiaaldemokraatlike tuumikteemade – võrdsed võimalused, haridus, teadus, töö, regionaalareng – tagasi toomise oma poliitika keskmesse. Et päriselt sisustada meie poliitika tuum: Eestis ei jäeta kedagi maha.
Muidugi tunnen ma erakonna esimehena vastutust tänase seisu pärast ning olen põhjalikult mõtestanud seda, kuidas see olukord ületada. Meie poliitikategemise fookuse nihutamine meie kesksetele teemadele tähendab seda, et järgmise 330 päeva jooksul pean mina isiklikult igapäevaselt selle nimel vaeva nägema.
Seda ei ole aga võimalik teha, täites tervise- ja tööministri ülesandeid. Aasta enne valimisi pean ma sajaprotsendiliselt pühenduma erakonnale ning minu tänane vastutusvaldkond valitsuses on Eesti jaoks kaugelt liiga oluline ja samas vaieldamatult kõige raskem, et seda saaks teha poole vinnaga.
Ma olen selles ametis viimase kahe ja poole aasta jooksul töötanud igapäevaselt selle nimel, et Eesti oleks tervem ja paremini toimetulev ühiskond. Töövaldkonnas oleme käivitanud tulevikku vaatava töötavatele inimestele suunatud ümber- ja täiendõppe programmi, mis valmistab Eesti inimesi ette automatiseerimisest lähtuvateks muutusteks tööturul.
Me oleme saavutanud põhimõttelise läbimurde tervishoiu rahastamises, mis lühendab järgmistel aastatel ravijärjekordi, muutnud nii hambaravi kui ka ravimid inimestele kättesaadavaks, viinud terviseedenduse ja haiguste ennetuse täiesti uuele tasemele.
Ent teha on veel väga-väga palju ning edasi tuleb minna sama hoogsalt kui seni. Just seepärast nõuab minu vastutustunne nii erakonna kui ka Eesti rahva ees selle teatepulga edasi andmist. Olen otsustanud jätkata erakonna juhtimist sotside fraktsioonijuhina riigikogus. Ma tean, et see otsus on erakonnale vajalik ja see otsus on õige.
Muidugi, kuna hetkel käivad riigieelarvestrateegia läbirääkimised, siis nii oma valdkonna kui ka sotside delegatsiooni juhina valitsuses pean oma kohuseks viia see protsess ministrina lõpuni. See tähendab, et nüüd, kui ma olen teiega rääkinud, head erakonnakaaslased, on meil ka piisav aeg selleks, et leida minu tänasesse ametisse ka väärikas järeltulija. Usun, et saan juba lähinädalatel juhatusele ka oma ettepaneku esitada.

Head sõbrad! Tänasest algab sotsiaaldemokraatide jaoks uus etapp. Meid ja meie värskeid mõtteid on Eestile vaja. Meil on, mida öelda ja me suudame vajaliku ka ellu viia.
Järgmised Riigikogu valimised on 330 päeva pärast. Pingutame kõik koos selle nimel, et valimispäeval teaks iga Eesti inimene, et sotsid on kõige vastutustundlikum, targem, ausam ja edumeelset Eesti erakond. Edu meile!