Sotsiaaldemokraatide nimel pidas 2024. aasta riigieelarve kava parlamenti jõudmisel kõne fraktsiooni esimees Jevgeni Ossinovski.
Meil on eelarvega tõsine probleem, mis tegelikult on struktuurne. Küsimus ei ole ainuüksi majandustsüklis ega ühes või teises väiksemas murekeses, mida on võimalik lahendada kas võimsa retoorikaga või üksiku poliitilise otsusega. Rahandusministeerium on teinud asjaliku analüüsi sellest, millisel viisil protsendina SKP-st lähiaastatel meie riigi tulud ja kulud muutuvad. See näitab, et võrreldes 2019. aastaga 2027. aastaks ilma täiendavate meetmeteta, mis on osaliselt ka ette nähtud 2024. aasta eelarves, aga rohkem eelarvestrateegias, kahanevad meie valitsussektori tulud 3,1% SKP-st ja kulud kasvavad samal ajal 2,7% SKP-st. See tähendab seda, et meil on kulude ja tulude vahel käärid, mis on 5,8% SKP-st.
Lahendused on kolmeosalised. Küsimus on, et kas kuskilt on võimalik kokku hoida, kas on võimalik leida lisatulusid või siis võtta lihtsalt tuimalt laenu. See on tegelikult üsna delikaatne tasakaal, mis nende kolme instrumendi vahel tuleb leida. Maksukoormuse käsitlemisel tuleb kindlasti silmas pidada,et meie majanduslik olukord on suhteliselt murettekitav ja ärev ning et paljudel sektoritel on tõepoolest keeruline. Selles kontekstis on asjakohane, et valitsus jõudis kokkuleppele, et me selles eelarveperspektiivis ei suuda 2027. aastani struktuurset tasakaalu saavutada. Kui me oleksime tegutsenud vastavalt kehtivatele reeglitele, siis oleks see tähendanud veel 500 miljoni euro eest täiendavaid maksukoormuse kasvatamisi, mis tänases majanduslikus olukorras oleks tõenäoliselt üsna tugevalt mõjutanud ettevõtlussektorit. Teisalt on kokkuhoid kahtlemata oluline küsimus. Kui me vaatame, siis igas valitsemisalas on kahtlemata neid kohti, kus kokkuhoidu on võimalik saavutada, ja mul on hea meel, et valitsus on teinud ka selle nii-öelda baashügieeni harjutuse ära ja tuvastanud ebaotstarbeka kulutamise kohad.
Kuna jutt käib 5,8-protsendilisest august protsendina SKP-sse, siis kahtlemata ilma baasteenuseid kärpimata ei tule vajalikud suurusjärgud kokku. Olukord on keeruline, aga me oleme jõudnud ausasse seisu – tänase tulubaasiga ei ole võimalik ülal pidada sellist riiki, nagu me sooviksime ja nagu sotsiaaldemokraadid soovivad. Me peame maksukoormusele otsa vaatama. Ebaõiglane on süüdistada siin ainult Reformierakonda. Kõige populaarsemateks valimislubadusteks on ikka madalad maksud ja kõrged toetused ja paraku valdav osa erakondadest läheb enne valimisi oma valijate ette nende lubadustega. Hiljem matemaatiliselt eelarvet kokku pannes on selge, et see ei tule kokku, mis oli muidugi ka enne teada. Ühiskonna teatud osade pahameel on seega mõistetav. Aga pääsu ei ole, tulubaasile tuleb otsa vaadata, et pakkuda paremat tervishoidu ja teisi paremaid teisi teenuseid, mida Eesti ühiskond ootab.
Tuimalt riigivõla juurde võtmisele tegelikult ei ole laiemat tuge. Ajal, kui intressid olid nullilähedased, siis oli sellel lühikeses plaanis oma iva, aga täna, kus me mitte midagi tegemata peaksime aastal 2027 maksma 500 miljonit lihtsalt intressikuluks, ei ole see tee ei mõistlik ega ka jätkusuutlik. Mul on hea meel selle üle, et me oleme jõudnud kokkuleppele pidurdada järk-järgult võlakoorma kasvu. Loodetavasti jõuame lõpuks ka sinna, kus me suudame võlakoormust taas vähendama hakata ja selle kaudu vabanevat raha kasutama Eesti ühiskonna heaks ja Eesti inimeste elujärje parandamiseks.
Sotsiaaldemokraatide vaade on, et täiendavad tulud peavad olema jaotuslikult õiglased. Me teame, et Eestis on varamaksude osakaal protsendina SKP-st Euroopa Liidu kõige madalam. Just see on koht, kus meil on võimalik majanduskasvu kõige vähem pärssival viisil täiendavat maksutulu saada. Meil tuleb saavutada jaotuslikus mõjus õiglane tulemus, mis tähendab seda, et jõukamad inimesed panustavad rohkem. Mõned vastavad ettepanekud on riigi eelarvestrateegias juba kokku lepitud, aga täna vajab rida asju veel sisustamist. Ma loodan, et edasiste arutelude käigus on võimalik lähtuda printsiibist, et täiendav maksukoormus peab jaotuma õiglaselt. Ning siis ka vastavalt kokku leppima.
Uue eelarve puhul ei ole mingit põhjust eufooriaks. Riigi rahanduslik olukord on raske, aga ma arvan, et koalitsioon on suutnud neis oludes pakkuda oma parima tasakaalupunkti täiendavate tulude kokkuhoiu ja eelarvepositsiooni vahel. Ma loodan samuti, et meil saavad olema konstruktiivsed arutelud.