Avaldame Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhi Jevgeni Ossinovski kõne 16.12 üldkogul täismahus.

Head sotsiaaldemokraadid, head Eesti inimesed!

Käisin kaks päeva tagasi lapsele apteegist külmarohtu ostmas ja minu juurde tuli proua: „Ma tahtsin teile lihtsalt „aitäh“ öelda!“ Vaat kui tore, mõtlesin, vist üks neist vähestest ränderaamistiku toetajatest. Tema aga jätkas: „Ma olin arvestanud, et pean oma retseptirohu eest 50 eurot välja käima nagu tavaliselt, aga tänu teie reformile maksin nüüd poole vähem. Olin juba poisile rääkinud, et jõuluvanal ei ole tõenäoliselt seda Legot, millest ta jõuluvanale kirjutas. Saan teda nüüd rõõmustada!“

Ma tänasin teda ja soovisin tema perele ilusat pühadeaega. Koju kõndides kujutlesin, kuidas ta poeg avab ärevalt oma jõulupakki, teades, et küllap jõuluvanal soovitud Legot ei olnud. Lootusega südames, et aga äkki siiski… jõuab ta karbini ja näeb seda kollast kastiautot ja kilkab rõõmust. Mõtlesin oma nelja-aastase Arturi igahommikusele rõõmsale ootusele sussi sisse kätt pistmas. Kui vähe on meil inimestena vaja, et olla tõeliselt õnnelik!

Ja siis mõtlesin oma töisele igapäevale, sellele rahutusele, mida loeme ja kuuleme avalikus ruumis. Kui palju me oleme viimase kuu jooksul kuulnud sõjandusest pärinevaid metafoore — lahing, võitlus, rinne. Näinud meie kultuurile nii võõrast arutelustiili ja koguni keskaegseid võllapuid. Ja sellega kaasnevalt — kui palju agressiivsust ja hirmu ja nördimust ja valu.

Ja pimedal tänaval jalutades meenus Artur Alliksaare üks võimsamaid luuletusi:

Kiiresti! Kiiresti! Kiiresti!

Kuhu siis ruttad ka, rahutu rahvas?

Kurat teab, eks pärast näe, praegu pole aega aru pidada!

 

Sõbrad! On aega aru pidada. On lausa kohustus aru pidada.

Ma ei ole originaalne, kui ütlen, et tänased põlvkonnad peavad rahu nii enesestmõistetavaks, sest nad ei ole sõda näinud.

Minu vanavanaisa Jakob Kivi sündis aastal 1912 Turbuneemel, Loksa lähedal. Minu vanaema, Jakobi tütar sündis oktoobris 1939, mil Eesti okupeerimiseni oli jäänud natuke enam kui pool aastat. Juba sõja ajal, 1943. aastal sündis Jakobile teinegi tütar. Nad kolisid Aserisse, kus minagi oma lapsepõlve olen veetnud. Õige pea Jakobi naine suri ja siis tuli aasta 1944.

Jakob põgenes Aserist, et vältida mobilisatsiooni. Korraks peitu, kuni lahingud lõppevad. Ühe- ja nelja-aastased tütred jäid oma pimeda vanaema Iidaga maha. Jakob põgenes Turbuneemele, sealt edasi Soome ja siis metsatöölisena põhja poole liikudes lõpuks leidis end Rootsis, kus ta aastal 2000 ka suri. See korraks ära käimine kujunes 50-aastaseks eemalolekuks oma lastest. Nad kasvasid ilma emata, nad kasvasid ilma isata. Kui Jakob taasiseseisvunud Eestisse külla tuli, kiruti Aseris parasjagu tööpuudust ja vaesust. Kiruti riiki, mis suurima tööandja — keraamikatehase — erastas ja sellega kinni pani. Ja ta ütles: „Sellest saate üle. Peaasi, et sõda ei ole.“

See tänaseks juba valdavalt meie seast lahkunud põlvkonna meeldetuletus kipub meil – ja üldse eurooplastel – ununema. Kuidas muidu saab demokraatlikul meeleavaldusel aastal 2018 Eiki Nestoriga poliitiliselt teist meelt olev inimene öelda: „Kui me võimule tuleme, siis saadame su esimeses vagunis Siberisse.“

Rahu tuleb hoida. See on meie kõigi ühine vastutus. Ja rahu ei ole ainult sõja puudumine, vaid ühine arusaam, et igal ajastul ja igas ühiskonnas on muresid, mis vajavad lahendamist. On inimesi, kes vajavad tuge. Alati on ebaõiglust. Alati tahaks, et oleks parem.

Ja demokraatia juurde käivad alati erinevad arvamused. Nii sellest, mis on suurim probleem kui ka lahenduste osas. Ent lahendusi peame otsima nii, et me ühist kodu katki ei tee. Eesti põhiseaduski ütleb, et me oleme loonud Eesti riigi „kaitseks sisemisele ja välisele rahule“.

Eesti on 27 aastaga palju saavutanud. Paljudes eluvaldkondades saame olla uhked oma edu üle. Võrreldes saatusekaaslastega, ei ole meil midagi häbeneda. Ent muidugi on asju, mis on läinud valesti ja kohti, kus edu on tulnud vaevaliselt. Varanduslik ebavõrdsus on suur ning pigem kasvav, ääremaade vaesumine on jätkunud, paljud inimesed ei ole leidnud oma oskustele väärilist rakendust. Mitte kõik ei ole Eesti edust ühtviisi osa saanud.

Küsigem endalt, kas selle põhjuseks on tõesti see, et senised valitsused on soovinud Eesti inimestele halba, nagu mõni kibekeelne poliitik soovib meid uskuma panna, või nõuabki põhjamaise heaoluni jõudmine rohkem aega, kui taasiseseisvunud Eestil on olnud.

Aga võib-olla individuaalsest vabadusest joobnuna oleme liiga tihti näinud ühiskonda läbi võitlusliku konkurentsi prisma, kus ellu jääb tugevaim ja kui keegi libastub, on see looduslik valik. Ehk oleme näinud ühiskondlikku arengut liiga tihti nullsummamänguna, kus ühe võit on automaatselt teise kaotus.

Poliitikaski kuuleme näiteks, et kui üks või teine reform on töötajate huvides, siis peab ta automaatselt olema tööandjatele kahjulik. Ja vastupidi. Aga töötaja ja tööandja ei ole ju vastased, vaid ühise eesmärgi poole liikuvad partnerid.

Mina ei näe ühiskonda nullsummamänguna. Ühiskonnas, kus ühe võit toob kaasa teise kaotuse, kasvabki äng ja pettumus. Eesti peab olema kaotajateta ühiskond. Ühiskond, milles elavad kõrvuti erinevad inimesed ja oma eriliste püüdluste ja soovidega, aga kus erinevused täiendavad üksteist viisil, mis meid kõiki rahvana edasi viib.

 

Just see on sotsiaaldemokraatliku ilmavaate tuum. Ühelt poolt iga inimese vabadus olla tema ise. Ja teiselt poolt kõigi ühine pingutus igaühele võrdsemate võimaluste tagamiseks. Et kõigil läheks paremini.

Hiljuti kirjutas üks ajakirjanik, et sotsid on muutunud liberaalseks parteiks. Ei ole muutunud. Me oleme alati olnud vabadust hindav ja hoidev erakond. On omamoodi ajastu märk, et sõna „liberaal“, mis tuleb ladinakeelsest sõnast liber („vaba“) on mõne jaoks muutunud halvustavaks.

Kaitsta vaba ühiskonda, iga inimese õigust vabadusele ei ole häbi-, vaid auasi. Sotsiaaldemokraadid on seda teinud siiani ja teeme ka edaspidi. Rõõmu ja kirega.

Ja kui mõni poliitiline jõud langeb aina madalamale, jagades inimesi õigeteks ja valedeks, siis meie ei vasta kunagi samaga. Ma olen valmis kaitsma iga Eesti inimese õigust elada turvaliselt ja väärikalt Eesti Vabariigis ka siis, kui ta on minuga eri meelt. Ükskõik kui suur on lõhe meie ilmavaadete vahel. See siin on meie kõigi ühine kodu. Ja kodus on kõik omad.

Selles peitubki erinevus demokraatliku ja autokraatliku poliitiku vahel. Mina respekteerin demokraadina eriarvamusi ega pea kedagi vähem väärt olevaks, kuna ta minuga ei nõustu. Autokraat ähvardab Siberisse saata.

Tasub meeles pidada, et demokraatias on keegi alati vähemus. Kui 51% inimestest saab oma tahtmise, siis 49% ei saa. Ning need 49% ei tohi seda näha hirmutava kaotusena. Nagu üks ameeriklane on tabavalt öelnud: „Demokraatia peab olema midagi enamat, kui kahe hundi ja ühe lamba hääletus selle üle, kes lõunaks nahka pista.“

Ja vabale demokraatiale ei ole alternatiivi, ei siin Eestis ega kuskil mujal. Õigemini, alternatiiv on, aga täpselt selline, nagu president Lennart Meri ütles: „Alternatiiv on ajutine joobumus korrast ja lihtsatest lubadustest ning pohmelusest ärkamine heal juhul samade, tõenäoliselt hullemate probleemide ees.“

Vabadus on vundament. Alusmüür, mille peal demokraatlik poliitika püsib ja mille najal me saame arutleda selle üle, kuidas lahendada meie inimeste tegelikke muresid.

Ent täna ei saa jätta rääkimata ka vabadusest teises mõttes, meie riikliku iseolemise tähenduses. Välispoliitikast, mis viimasel kuul on olnud tavatult sisepoliitilise arutelu fookuses. Olen kindel, et rahulikul ajal ei oleks üks mittesiduv ÜRO paber tähelepanugi pälvinud. Täna on Euroopas tormised ajad ning meil on valimised ukse ees. Ja jalg hakkas värisema mitte ainult Kaja Kallasel, vaid ka palju kogenumatel poliitikutel. Mõnel väriseb ikka veel.

Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora kirjutas hiljuti, et Jevgeni Ossinovski on nagu tramm, kes muidu mõistlikult ja rahulikult mööda rööpaid vurab, aga siis mingil hetkel ootamatult — hops — rööbastelt maha hüppab, teeb haagi ja siis rööbastele tagasi tuleb. Ta pidas silmas nõudmist tagandada Urmas Reinsalu. Pean küll Erikut kurvastama, sest see tramm ei olnud Ossinovski, vaid meie valitsusdelegatsioon, kes kabinetiistungil kõlanud demagoogiast nördinuna sellise taktikalise ettepanekuni jõudis. Olulisem on aga mõistmine, et midagi tegemata oleks meie välispoliitiline tramm, mille eest sotsid valitsuses vastutavad, sõitnud auku, mille põhjas siplevad Poola ja Ungari. Ja seda me teha ei saanud. Muidugi, hiljem leidsime Eikiga targema viisi, kuidas auk täis panna ning rööpad tagasi sõiduvalmis seada.

Olgem ausad, me ei olnud selleks aruteluks ühiskonnana valmis. Peame tõdema, et välisministeerium alahindas teema emotsionaalsust. Peame tõdema, et ka paljud välispoliitilised eestkõnelejad ja ajakirjandus ei olnud kõiges oma ülesannete kõrgusel. Näiteks oleks ühiskonda saanud rahustada lihtsa uudislooga, et Eestis ei ole ühtegi erakonda, kes toetaks massiimmigratsiooni. Mitte ühtegi. Seda debatti Eesti poliitikas ei ole olemas.

Ei aidanud muidugi ka ränderaamistiku vastased kuidagi kaasa ühiskonnas tasakaaluka seisukohani jõudmisele. Argumenteeritud diskussiooni asemel maaliti ühest mittesiduvast dokumendist kogu rahva ellujäämist ohustav timukas.

Kogu see protsess on igal juhul oluline ja väärtuslik õppetund meie ühiskonnale. Keerulisi ja emotsionaalseid küsimusi tuleb osata arutada. Peame seda veel õppima.

Sisuliselt on asi aga väga selge. Eesti huvid on kõige paremini kaitstud koostööle orienteeritud ja rahvusvahelisel õigusel põhinevas maailmas. Ainult reeglitepõhises maailmakorras austavad suured väikeste valikuid. Just sellises maailmas saame parimal viisil kindlustada Eesti iseolemise. Tagada selle, et kriitilisel hetkel ei jää Eesti iial enam üksi.

Kõlab peaaegu labase tõena, aga pean seda siin teie ees rõhutama. Et globaalsete küsimuste lahendamises kaasa rääkida, tuleb teha teiste riikidega koostööd. Üksinda ei ole see võimalik. Ja on illusoorne arvata, et kui sulgeme probleemide ees silmad, siis lähevad nad meist lihtsalt vaikselt mööda nagu halb unenägu.

Donald Trump võib ju taganeda üleilmsest kliimakokkuleppest, ent kui ta tahab vältida poole Florida osariigi vee alla kadumist, tuleb USA-l teha kogu maailmaga ühiseid pingutusi kasvuhoonegaaside vähendamiseks.

Eesti professionaalne diplomaatia on olnud tubli. Nende naiste ja meeste erakordse töö tulemusena on Eesti rahvusvaheline positsioon ja maine Eesti ajaloos kõrgeim. Me suutsime eelmisel aastal edukalt juhtida kogu Euroopa Liitu, me oleme suutnud kindlustada parimal võimalikul moel Eesti julgeoleku ning kehtestada ennast edumeelse lääneriigina. Usaldame neid inimesi, kes on meie heaks nii palju teinud. Usaldame Eesti välisteenistust.

Ükski inimene ei arva ju, et ta on igal alal parim ekspert. Me ei arva, et oleme parimad otsustama, näiteks, millisel viisil kustutada tulekahju. Ei ole nii, et kutsume päästjad välja, siis aga haarame ise vooliku ja ütleme: puhake jalga, mehed, ma tean ise paremini, kuidas kustutada. Ei, me usaldame professionaale, kes on asja õppinud ja kellel on selleks vajalik kogemus.

Jah, oleks tore, kui välispoliitika kõigi oma keerdkäikudega oleks lihtsasti selgitatav. Nii paari lausega, et igaüks saaks sellest aru. Oleks tore, aga see kahjuks ei ole võimalik.

Pean taaskord tsiteerima Lennart Meri, kes on erakordselt hästi võtnud kokku rahvusvahelise koostöö mitmekihilisuse ja selle tähtsuse Eestile. Meil tuleb:

„määrata riigi asend ajas ja ruumis, nagu seda avamerel tehakse laevasillal. Avamerd, mis kannab Eesti Vabariiki, kutsutakse rahvusvaheliseks usalduseks. Kui riigilaev on terve, lõikab ta laineid ja liigub meie ühise eesmärgi poole. Kui riigilaev on vigane, kui rahvusvaheline usaldus ei kanna Eesti Vabariiki, jääb meie ühine eesmärk saavutamata. Peame tundma järelikult kaarti, kronomeetrit ja kompassi, peame tundma ilmaennustusi, päri- ja vastutuuli, hoovusi ja peidetud karisid, oma masina võimsust ja kiirust, samuti seda rahvusvahelist napisõnalist keelt, mida meiega kõnelevad vastutulevad või mööduvad või lõikuval kursil liikuvad riigilaevad. Ja ennekõike peab eesti rahvas, aga ka teised rahvad teadma, et meie laevasillal käib töö kakskümmend neli tundi päevas seitse päeva nädalas ja keegi ei kao nädalalõpuks õllesaali. Üksnes neil tingimustel toetub Eesti Vabariik rahvusvahelisele usaldusele.“

President Meri tuletab meile meelde, et Eesti puhul on sisepoliitika alati välispoliitika ja välispoliitika alati sisepoliitika. Sest Eesti on suurem kui kipume arvama. Et olla vabad siin 45 tuhandel ruutkilomeetril, peame me olema usaldatud ja hinnatud maailmas. Selle nimel töötavad meie diplomaadid ja poliitikud, aga selle nimel töötavad kõik Eesti inimesed, kes viivad Eestit muusse maailma. Pisut naljaga öeldes on kõigist kohtadest Eestis suurim tõenäosus kohata Sten Tamkivi ja Karoli Hindriksit, Kristjan Järvit ja Tõnu Kaljustet, Jevgeni Kabanovit ja paljusid teisi teadlasi, muusikuid, ettevõtjaid… Tallinna Lennujaamas. Nad lendavad Singapuri ja San Fransiscosse, Londonisse ja Stockholmi, Berliini ja Abu Dhabisse, Tokyosse ja Pariisi. Nad ehitavad seal Eestit. Nad kindlustavad Eesti vabadust.

 

Kui vabadus on vundament, siis sellele ehitame sotsiaaldemokraatidena ühiskonda, mis panustab igaühele võrdsete võimaluste tagamisse. Ebavõrdsuse vähendamine on meile ilmavaateline siht, ent laiemalt ei ole see enam isegi sotsiaaldemokraatlik soov, vaid hädavajadus. Kui tahame hoida demokraatiat, peab enamus tundma, et see riik töötab nende heaks; et otsused, mida inimeste nimel riigijuhtide poolt tehakse, on ka nende tegelikes huvides.

Sellest põhimõttest lähtudes oleme viimastel aastatel vähendanud jõuliselt laste vaesust ja eelisrahastanud haridust. Oleme suunanud lisavahendeid ravijärjekordade lühendamiseks. Oleme taastanud täiskasvanute hambaravihüvitise, mida on sel aastal kasutanud juba üle 200 tuhande inimese. Täiendav retseptiravimisoodustus, mis tollele tublile pereemale appi tuli, teeb ravimid soodsamaks enam kui sajale tuhandele inimesele. Võiksin seda nimekirja pikalt jätkata.

 

Aga muidugi tuleb järgmises valitsuses minna uue hooga edasi. Meie põhjalik valimisprogramm pakub selleks meie erakonna tervikliku nägemuse. Ootame sisukaid diskussioone teiste erakondadega, et sõeluda valimiste järel välja suurim võimalik ühisosa, millest saab järgmise valitsuse tegevusprogramm.

Peagi tutvustame teile, auväärt üldkogu, kogu programmi, mis Neeme Suure juhtimisel on põhjalike arutelude tulemusena valminud. Siinkohal tahaksin välja tuua mõned olulisemad ettepanekud, mis meie hinnangul Eesti pikaajalise edu kindlustamiseks on järgmises valitsuses ellu vaja viia.

Esiteks, lapsed on olnud meie poliitika fookuses pikka aega. See jääb nii ka edaspidi. Kui tahame, et Eesti järgmine põlvkond elaks tänasest paremini, peab investeerima iga lapse paremasse haridusse, tervisesse ja heaolusse.

Me peame oluliseks jätkata lapsetoetuste tõstmist, mis on oluline peredele vajaliku kindlustunde andmiseks. Et ükski laps ei jääks sündimata pere majandusliku turvatunde puudumise tõttu.

Me peame oluliseks jätkata ravijärjekordade lühendamisega kõigile Eesti inimestele. Muidugi ei juhtu see nipsust, aga esmase prioriteedina tagame, et lapsed saaksid eriarsti juurde ühe nädalaga.

Me soovime asutada igale lapsele isikliku kogumiskonto, noorte tuleviku fondi, mis võimaldab säästa ette selleks ajaks, kui lapsest saab noor täiskasvanu ning ta alustab oma iseseisvat elu. Et ühelgi Jõhvi või Võru või Kärdla noorel ei jääks ülikooli minemata, kuna pere ei saa talle Tartus või Tallinnas eluaset võimaldada.

Haridus on parim investeering. Me usume, et meie suurepärane haridussüsteem vajab jätkuvat hoolt. Peame jätkama õpetajate palkade tõstmisega ennaktempos, et noored läheksid õpetajaks õppima ja kooli tööle. Et meie õpilaste ees seisaksid parimatest parimad ka tulevikus. Viie aastaga on õpetaja palk kasvanud enam kui 50%. Järgmise nelja aasta sihiks seame jõuda õpetaja miinimumpalgani 2000 eurot kuus ning jätkata samas tempos ka lasteaiaõpetajate palkade tõstmist.

Lasteaedadest rääkides, kuidas on nii, et Eestis on tasuta kooliharidus ja isegi ülikool, aga lasteaed, see lahutamatu osa haridussüsteemist ja nii mitmeski mõttes see kõige olulisem, on tasuline? Me ei pea seda õigeks ega õiglaseks. Ükski laps ei tohi jääda hariduseta lihtsalt seepärast, et tema vanematel ei ole raha. Ja nõnda usume, et lasteaed peab olema Eestis tasuta.

Teiseks, eakate parem toimetulek. Vananevas ühiskonnas peame viima läbi pikaajalise hoolduse reformi, mille tulemusena paranevad kodu- ja kogukonnateenused. Samal ajal on oluline anda igale eakale kindlustunne, et vajadusel saab ta kvaliteetse hooldekodu koha pensioni eest.

Ravimite soodustamisega tuleb jätkata, mistõttu tahame vähendada ravimite käibemaksu 5 protsendile. Viimaks, me parandame selle valitsuse eksimuse ning lõpetame pensionäride ebaõiglase maksustamise ning tagame, et keskmine pension on tulumaksuvaba ka edaspidi.

Sotsidel on läbi aegade olnud muljetavaldav regionaalpoliitiline ekspertiis ning sellele tuginedes oleme kokku saanud ambitsioonika plaani ääremaastumise pidurdamiseks. Ei ole normaalne, et Euroopa ühes väikseimas riigis on ühed suurimad regionaalsed lõhed. Me investeerime parematesse ühendustesse, seame sisse regionaalsed investeeringu- ja palgatoetused ning toetame peresid maale kodu rajamisel – ikka selleks, et Eestis oleks igal pool hea elada.

 

Sellele kõigele öeldakse, nagu ikka, et see on kõik õige ja hea. Ent kust see raha siis tuleb, mis regionaal-, haridus- ja sotsiaalpoliitikasse investeerida?

Meie probleem, kallid sõbrad, ei ole selles, et me majandusest piisavalt ei teaks. Me teame majandusest liiga palju. Me usume turumajandusse ega arva, et riik peaks majandust käsijuhtima. Nõustun Robert Kittiga, kes on öelnud, et Eesti Nokia on see, et meil ei ole Nokiat. Et me ei eelisarenda mingit kindlat majandusharu, vaid loome vajalikud tingimused, et igas valdkonnas saaks ettevõtja teha paremat tööd ja edeneda globaalses väärtusahelas.

Meie majanduse ainus tegelik vundament on Eesti inimene oma töökuses ja tarkuses. Meie majanduspoliitika on ka hariduspoliitika ja sotsiaalpoliitika. Me peame jätkama töötajate oskuste parandamisega ning senisest enam panustama teadusesse ja innovatsiooni. Innovatsioon ja sellega seotud äririsk on ja jääb ikka põhiliselt ettevõtja vastutuseks. Ent on oluline, et ka riik täidaks iseendale püstitatud eesmärgi teadus- ja arendustegevuse rahastamise osas.

Teaduse rahastamine ei ole muidugi vaid majanduslik küsimus. See on küsimus kõrghariduse kvaliteedist ja ühiskonna teadmispõhisuses laiemalt. Seepärast peab järgmine valitsus viima avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse investeeringud 1 protsendini SKTst ning hoidma sellel tasemel kaitsekuludega sarnase rahvusliku kokkuleppena.

See on olnud üks õnnetu lugu, kus kõigis koalitsioonilepetes on seda sihti deklareeritud, aga kunagi ei ole täidetud. Sellest tulenevalt olen teadlastele pakkunud välja konkreetse viisi, kuidas see asi lõpuks päriselt ära teha. Ei piisa deklaratsioonist valimisprogrammis ega mainimisest koalitsioonileppes. Rahaline kate tekib riigieelarvestrateegia aruteludel järgmisel kevadel. Ja kõigi erakondade esimehed peaksid juba täna allkirjaga kinnitama, et järgmise aasta kevadel ei tõusta laua tagant enne püsti, kui järk-järguline 1 protsendini jõudmine on reaalselt rahaga kaetud.

Minu rõõmuks võttis teadlaskond sellest ettepanekust kinni ning juba järgmisel nädalal toimubki Vabariigi Presidendi juures ka vastava kokkuleppe allkirjastamine. Sotsiaaldemokraatide juhatus andis erakondadest esimesena mulle volituse kinnitada: jah, järgmistel võimukõnelustel on teaduse rahastamine teema, mis tuleb ära lahendada.

 

Kui majanduse suunamisel peaks riik olema vaoshoitud – looma vajalikud tingimused, investeerima inimestesse –, siis maksupoliitika on riigi kujundada. Nautides täna kiiret majanduskasvu, peab valitsus suutma teha vajalikke sotsiaalseid investeeringuid üldist maksukoormust tõstmata ning just seda me oma programmis ka selgelt ütleme: üldine maksukoormus järgmisel perioodil ei suurene.

Ära tuleb märkida, et me ei taotle astmelise tulumaksu kehtestamist. Miks me loobume niivõrd märgilisest sotsiaaldemokraatlikust ettepanekust, võite küsida? Mitte sellepärast, et sotsiaaldemokraadid on loobunud soovist muuta meie maksusüsteem progressiivsemaks. Ei, me peame jätkuvalt oluliseks vähendada väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormust ning palume edukamatel panustada natuke rohkem. Jah, tänane süsteem ei olnud meie eelistus, oleksime tahtnud lihtsamat lahendust. Küll aga on maksusüsteemi puhul stabiilsus oluliseks väärtuseks. Nüüd, mil inimesed on uue tulumaksusüsteemiga harjuma hakanud, oleks rumal kõik jälle täiesti ümber teha. Muuseas, ka klassikaline astmeline tulumaks eeldab aastapõhist tuluarvestust, mistõttu lihtsam on ta ainult näiliselt.

Küll on tänane süsteem vaja õiglasemaks muuta. Sel aastal saavutasime olulise eesmärgi – alampalk on maksuvaba. Võtta alampalgalt tulumaksu on lihtsalt ebamoraalne. Me peame oluliseks, et lähiaastatel läheksime me sama põhimõttega edasi ning maksuvabamiinimum kasvaks koos alampalgaga.

Arvestades kiiret palgakasvu, tahame nihutada maksuvabastuse vähendamise piiri tänaselt 1200 eurolt 2000 eurole, mis tagab selle, et 90 protsenti palgasaajatest saavad vähemalt 500 eurot tulumaksuvabastust ega pea muretsema, kui suur on nende sissetulek aastas.

 

Me oleme täna taas üle mitme aasta Ida-Virumaal, Jõhvis, vaid mõni kilomeeter sellest kohast, kus ma 32 aastat tagasi ilmale tulin. Ja see on sobiv hetk ja koht rääkida veel ühest märkamisest. Nii selles saalis kui ka seinte taga on tublisid Eesti inimesi, kes armastavad oma maad ja riiki. Sõltumata sellest, et enamuses väljendavad nad seda sõnadega „Я люблю Эстонию”.

Nad tahavad, et nende lapsed õpiksid ära eesti keele ega peaks tõestama, et nad on oma ainsal kodumaal ühiskonna täisväärtuslikud liikmed. Aga nad tahavad ka, et nende lapsed säilitaksid oma vanematega ühise keele. Palun mõistame seda. Ning ähvarduste „paneme vene koolid kinni“ asemel otsime sõbralikku lahendust, kuidas eesti- ja venekeelsed noored koos õppima panna nii, et sellest sünniks ühistegevuslikku rõõmu, mitte trotsi ja vaenu. Just sellist koosõppiva kooli mudelit oleme Katri Raiki juhtimisel koos haridusspetsialistidega välja töötanud ning järgmisel valitsemisperioodil saame seda järk-järgult, tasakaalukalt ellu hakata viima.

Me tahame ka, et kõigil Eesti inimestel oleks meie riigiga Eesti kodakondsusel põhinev side. Täna ei ole see kaugeltki nii, ent me liigume siiski õiges suunas. Meie eestvõttel saavad alates 2016. aastast halli passiga vanemate siin sündinud lapsed automaatselt Eesti kodakondsuse. Nad on meie lapsed.

Järgmine samm jäi selles valitsuses paraku astumata ning usume, et selle peaks astuma järgmises valitsemisperioodis. Et kõik meie kaasmaalaste lapsed, nende vanemate kodakondsusest sõltumata, saaksid oma elu alustada Eesti kodanikena.

Olgu nende vanemate valikud nende vastutada, lapsed ei peaks selle pärast kannatama. Täna on meil tuhandeid lapsi, kelle oleme automaatselt andnud Vene Föderatsiooni kodanikeks. Kuidas on see Eesti huvides? Nad on meie lapsed, võtame nad omaks.

Me oleme parandanud ka võimalusi täiskasvanutel Eesti kodakondsuse saamiseks. Peagi käivitub meie loodud kodakondsuslepingute programm, mis annab Eesti kodakondsust soovivale inimesele võimaluse tasuta õppida eesti keelt ning saada ka tasustatud õppepuhkust. Me teame, et tuhanded inimesed sooviksid Eesti kodakondsust, aga vajavad keeleõppeks väikest tõuget ja tuge.

Ida-Virumaal peame rääkima ka põlevkivist. Teaduslikus arutelus on üleskutse lõpetada Eestis põlevkivi kaevandamine täiesti arusaadav seisukoht. On kahtlemata oluline, et Eesti läheks lähema kümnendi jooksul täielikult üle taastuvenergiale nii elektri- kui soojatootmises ning just seda me oma ambitsioonikas keskkonnaprogrammis lubame. Samas olen pidanud kutsuma oma kolleege korduvalt mõistmisele, et see ei saa tähendada põlevkivikaevanduste sulgemist ja põlevkiviõlitehaste seiskamist. Lihtsal põhjusel, et see on kümnete tuhandete inimeste jaoks siin piirkonnas ainsaks viisiks oma töö eest väärikat palka saada. Ka neis peredes tulevad jõulud, sõltumata sellest, mis kuupäeval nad neid tähistavad. Ka neis peredes mõeldakse sellele, kuidas oma laste jõulusoove täita.

 

Hea üldkogu! Iga elujõuline organisatsioon uueneb. Nõnda ka sotsiaaldemokraadid. Nendel valimistel on meiega liitunud kümned uued ja säravad tegijad, mille tulemusena võime julgelt kinnitada, et meie erakonna valimisnimekirjad ei ole ainult ajalooliselt tugevad, vaid on paremad kõigist konkurentidest. See on võimas tiim, mida mul on erakordne au juhtida!

Ma tahan tervitada meie ridades esmakordselt Riigikokku kandideerijaid. Marina Kaljurand, Riina Sikkut, Indrek Tarand, Katri Raik, Andrus Vaarik, Monika Haukanõmm, Madis Kallas, Roy Strider, Meelis Luht, Kadri Kõusaar, Rene Tammist, Helve Särgava, Tõnu Oja, Anastassia Kovalenko ja paljud-paljud teised. Aitäh, et olete meiega sotsiaaldemokraatlikku lippu kõrgel hoidmas!

Ja ma tahaksin rääkida naistest. Naistest poliitikas. Kui eelmisel korral oli meil valimisringkondade esinumbrite seas ainult üks naine — meie suurepärane Helmen Kütt, siis sel korral neli korda rohkem. Tervelt kolmandik meie esinumbritest on sel korral naised. Veelgi enam, usun, et esmakordselt Eesti ajaloos on meil üks ringkond — Järva- ja Viljandimaa –, mille kandidaatide esikolmik on tervikuna naissoost. Kaja Kallas ütles, et naistega on poliitikas raske. Ei ole, valdav osa naispoliitikuist tuleb lihtsalt meiega.

 

Sõbrad! Valimised on 77 päeva pärast. Need valimised ei tule lihtsad ei meile ega kellelegi teisele. Nii dünaamilist poliitilist maastikku ja tuleohtlikku olukorda ei ole Eestis ammu olnud. Ja me teeme kõik, et olla neil valimistel edukad ja jätkata sotsiaaldemokraatlikku ühiskonna ehitamist ka järgmises valitsuses. See on meie ülesanne ja eesmärk.

Selleks vajame me iga kandidaadi ennastsalgavat pingutust. Igaüks meie 125st mehest ja naisest loeb! Me oleme väga erinevate teadmiste ja kogemustega, aga me kõik usume vabasse ja hoolivasse Eestisse.

Ja me vajame iga erakonnaliikme panust, sest ainult üheskoos oleme me jõud. Me peame olema neil valimistel edukad mitte enda, vaid Eesti pärast. Meie missioon on vaba ja hooliv Eesti, ainult meie seisame iga inimese vabaduse ja võimaluste eest!

Jah, me ei paku neil valimistel sõda. Me ei paku suurimaid plakateid ega täitmatuid lubadusi. Meie kampaania ei keskendu Eesti poliitilise süsteemi ja kõige senisaavutatu halvustamisele.

Me pakume usaldusväärseid ja säravaid inimesi, kogemust ja ekspertiisi, läbimõeldud ja reaalselt teostatavaid lahendusi. Lahendusi, mis on vajalikud Eesti pikaajalise edu kindlustamiseks. Me kutsume üles rahulikult edasi ehitama demokraatlikku riiki, mis panustab kõigile inimestele võrdsemate võimaluste tagamisse. Ehitama riiki, milles kedagi ei jäeta maha.

Et keegi ei peaks valima lapsele jõulukingi ja tarviliku ravimi vahel. Et eaka lähedase hooldamine ei tähendaks tema laste karjääri lõppu või pere toimetuleku langust. Et ka kõige vaesemast perest laps saaks õppida parimas koolis. Et ka kohtunik saaks mõelda oma peaga. Et kunstnik saaks teha kunsti, mis igaühele ei meeldi. Et arstiabi oleks vajadusel alati kättesaadav. Et igaühel oleks vabadus olla tema ise. Sest meie armsal kodumaal, meie väikeses Eestis — IGAÜKS LOEB!

Edu meile, kallid sotsiaaldemokraadid!