Nördimusega lugesin tänast Postimehe juhtkirja, kus lisaks räigele karikatuurile esitatakse ka laimu sotsiaaldemokraatide aadressil. Loomulikult on kõigile teada nii Postimehe omaniku kui ka suure osa arvamustoimetuse ilmavaateline hoiak. See hoiak soosib Isamaad ning on sotsiaaldemokraatide suhtes negatiivne. See ei ole etteheide, meil kõigil on oma ilmavaade ning see, et Postimehe puhul on see kõigile avalikult teada, on pigem hea. Küll peab ka sellisel puhul teist ilmavaadet esindavate erakondade suhtes käituma väärikalt, kajastades nende seisukohti ja vaateid adekvaatselt. Kõnealuse juhtkirja puhul seda põhimõtet paraku ei järgitud.
Sotsiaaldemokraadid räägivad põhimõtteliselt eesti ja vene keeles sama juttu. Olen ka ise sellest põhimõttest kinni pidanud kõik oma 13 aastat Eesti poliitikas. Seepärast võtan juhtkirja lahmivalt esitatud valeväidet ka isiklikult. Nii kvaliteetne ajakirjandus ei tee. Muide, sama jutt mõlemas keeles on rõhutatult põhimõtteks lõimumispoliitikat puudutavates küsimustes, kus meie ja Postimehe ilmavaatelised seisukohad tihti lahknevad. Heaks näiteks on muu kodakondsusega kaasmaalaste valimisõigus, kus oleme argumenteerinud kõigi eestikeelsete väljaannete veergudel täpselt samade argumentidega, nagu oleme teinud vene keeles. Veelgi enam, ühes hiljutises venekeelses intervjuus heitis ajakirjanik mulle ette hoopis seda, et me ei populariseeri piisavalt neid seisukohti vene keeles, kuna see võiks meie toetust suurendada. Vastasin sellele, et pean oluliseks pidada seda diskussiooni justnimelt eestikeelses meedias, kus vaidlusi selle küsimuse osas on rohkem.
Eriti jõhker on süüdistada sotsiaaldemokraate hägustes seisukohtades Venemaa agressiooni suhtes Ukrainas. Esimesest päevast peale (ja ma pean silmas Krimmi annekteerimist) on sotsiaaldemokraadid olnud Ukraina territoriaalse terviklikkuse poolt ning mõistnud hukka Venemaa tegevuse. Meie esimees Sven Mikser oli 2014. aastal kaitseminister ning tänu tema tööle suurendati NATO heidutust meie piirkonnas ning võeti ka Euroopas ja NATOs selge hoiak Venemaa suhtes. Seda tööd jätkas hiljem kaitseministrina Hannes Hanso ning edasi taas Mikser juba välisministrina enam kui kahe aasta jooksul. Viimasest kümnest aastast tervelt viiel on sotsiaaldemokraadid juhtinud Eesti kaitse- ja välispoliitikat, mille üheks baashoiakuks oli ja on vastuseis Venemaa agressiivsele käitumisele oma naabrite suhtes ning rahvusvahelise õiguse rikkumisele.
24. veebruarist 2022 on sotsiaaldemokraadid kõikidel tasanditel mõistnud hukka Vene agressiooni ning toetanud Ukrainat. Rääkimata meie valitsuse ja riigikogu liikmetest, on seda teinud ka Tallinna sotsiaaldemokraadid. Ma ei hakka loetlema erinevaid avaldusi ning humanitaarabi otsuseid Ukraina toetuseks, mis minu eestvedamisel Tallinna volikogu esimehena on tehtud. Piisab ehk esimesest, mis võeti vastu napilt nädal pärast täiemahulise sõja algust 3. märtsil, mille esimene lause kõlab nii: „Tallinna linn mõistab karmilt hukka Vene Föderatsiooni poolt Valgevene kaasabil teostatud sõjalise sissetungi Ukrainasse ja okupeeritud piirkondade ebaseadusliku tunnustamise.“
Küllap teeb sotsiaaldemokraatide populaarsus Euroopa Parlamendi valimiste eel Postimehele muret, aga selliste võtete kasutamine oma ilmavaate edendamisel ei ole kindlasti aktsepteeritav.