Tere hommikust, head külalised ja ilusat alanud esimest kevadkuud!

Nagu te hästi teate, ei ole ma inimene, kes ebamugavatel teemadel ümmarguselt ja ilustades räägib või neid teemasid sootuks väldib. Olulised probleemid ühiskonnas vajavad avameelset ja võimalikult täpset diagnoosi, sest ilma selleta ei ole võimalik leida lahendusi ega neid rakendada. 

Nõnda ka soolise ebavõrdsusega, mille olemasolu ja negatiivset mõju püüab suur osa ühiskonnast vähemalt pisendada, kui mitte eitada. „See on naise enda valik“, „naised ei oska lihtsalt küsida“, „mehed kannatavad ka vägivalla all“ ja nii edasi.

Teine osa inimestest irvitab probleemi üle, nimetades seda mingiks sotsiaaldemokraatide poolt leiutatud pseudoprobleemiks. Iga kord, kui ma sellest räägin, on mõni mees, kes hakkab muigama või demonstratiivselt haigutama. Mõni aasta tagasi arutati valitsuse istungil, kas sooline palgalõhe on ikka piisavalt oluline teema, et sellele eraldi peatükk arengukavas pühendada. Tsiteerides ühte valitsuse liiget: „Ma küll ei ole tundnud, et see palgalõhe kuidagi suur probleem oleks.“ Võite arvata, mis soost see valitsuse liige oli. 

See pisendamine, asja tuumast mööda vaatamine ongi minu hinnangul see põhjus, miks Eesti on siiani ELi suurima palgalõhega riik. Kriitiline osa meie ühiskonnast ei ole tegelikult probleemi täit olemust ja raskust tunnistanud. Aga peaks.

Minu hinnangu ja diagnoosi võib kokku võtta ühe lausega. Sooline ebavõrdsus on ebainimlik, rumal ja ohtlik. 

Ebainimlik – inimene on inimene.

Ebavõrdsus kätkeb alati endas diskrimineerimist. Kõige lihtlabasemat, aga sellisena ka eriti ebaõiglast diskrimineerimist. Diskrimineerimine, ükskõik mis alusel, on alati ebainimlik ning seda selle sõna kõige otsesemas mõttes. Diskrimineerides kedagi grupitunnuse alusel, paneme me inimese temast mittesõltuvate omaduste tõttu ühiskondlikult konstrueeritud kasti. Me ei kohtle erakordset ja erilist indiviidi indiviidina. See on ebainimlik. Ja väär.

Rumal – potentsiaali alarakendamine.

 Struktuurne sotsiaalne ebavõrdsus ehk erinevate ühiskonnarühmade vahelised lõhed tähendavad ühiskondlikku ebaefektiivsust. See tähendab seda, et me ei rakenda maksimaalselt kõigi Eesti inimeste potentsiaali.

Naiste puhul tähendab see muidugi olulisimalt perekondliku hoolduskoormuse ebaproportsionaalsest langemisest naiste õlule, mis paljusid naisi aastateks tööelust eemale hoiab. Sellest kontekstis on mul ääretult hea meel, et lõpuks on lahenemas lasteaiakohtade puuduse probleem ning valitsus on otsustanud muuta ka vanemahüvitise süsteemi paindlikumaks, reserveerides ka isadele osa vanemahüvitisest.

Eesti naised on haritud, targad ja kõrge töötahtega. Jättes nende oskused ühiskonna heaks rakendamata, kaotab Eesti palju. See on rumal.

Ohtlik – see kutsub esile vägivalda.

 Lõpuks, sooline ebavõrdsus on ohtlik.  Mul on hea meel, et vabariigi president tõstatas küsimuse lähisuhtevägivallast. Selle olulisimaks põhjuseks on iganenud soorollid ja sellest tulenevad võimuhierarhiad peredes. Paljud abi järele pöörduvad naised ütlevad, et peksab küll, aga kuhu on mul lapsega lageda taeva alla minna, minu palk on ju nii väike.

Ligi 200 000 naist on elu jooksul kannatanud füüsilise või seksuaalse vägivalla all. Ainuüksi ühel aastal on peksa saanud naisi 15000. Ehkki enamik juhtumitest ei jõua politseini, on moodustavad lähisuhtevägivalla kuriteod ligi kolmandik kõigist vägivallakuritegudest. 

Sooline ebavõrdsus ei ole naljaasi. See on ohtlik probleem, mis tekitab valu tuhandetele ja tuhandetele inimestele. Need, kes irvitavad soolise palgalõhe üle, võiksid järgmisel korral mõelda, mille üle nad irvitavad.

Austatud külalised! Me teame, et lahendused soolise ebavõrdsuse vähendamiseks on olemas. Teised riigid on kunagi alustanud sarnasest olukorrast, kust meiegi, ning neid lahendusi rakendanud ja saavutanud suurepäraseid tulemusi.

Et lahenduste realiseerimiseni jõuda, tuleb aga ühiskonnas jõuda probleemi suurema tunnistamiseni. Suur tee on selles osas käidud, aga palju on veel teha. Teen endast kõik oleneva, et Eestit selles osas natuke edasi võrdsema ühiskonna poole suunata ning tean, et teie teete sedasama. Edu meile!