Alkoholiaktsiisi tõusu, plaanitava magusamaksu ja teiste sääraste märksõnade poolest tuntud tervise- ja tööminister, sotsiaaldemokraatide esimees hindab enda kinnitusel kõrgelt üksikisiku vabadust, aga seda ühe kaaluka mööndusega.
Pärast intervjuu lõppu, kui diktofon oli juba kinni, soovis minister teha ühe täpsustuse: tema juhtimisel ei ole mitte midagi ära keelatud, üksnes piiratud ja reguleeritud.
, sotsidele heidetakse ette, et nende poliitiline tööriistakast koosneb paljuski ärakeelamise vahenditest. Kuidas te sellisele kriitikale vastate?
Ma olen liberaal. Ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond on liberaalne erakond, mis hindab inimeste vabadust, igaühe õigust elada ja korraldada oma elu nii, nagu ta heaks arvab. Aga seda ühe olulise mööndusega: üksikisiku vabadus ei tohi piirata teiste inimeste vabadust.
Siit jõuame põhimõttelisse diskussiooni, kus alkohol on üks hea näide. Alkoholi liigtarbimisest tingitud kahjud on üksikisikule väiksemad kui ühiskonnale tervikuna. See ongi põhjus, miks riik peab sekkuma poliitiliste meetmetega.
Siinkohal võib tuua võrdluse liiklusega. Miks on meil kiiruspiirangud? Väga tore oleks sõita nii kiiresti, kui tahad, aga et sel on otsene mõju teiste inimeste turvalisusele, on riik astunud väga mõistlikke ja õiglasi samme, millega liikluskäitumist suunata.
Riik peab keelavaid või piiravaid otsuseid tehes tõmbama väga selgeid piire. Mis on aluspõhimõte, mida silmas pidada, kui otsustatakse mingi maksu või aktsiisi suurus?
Kõigi poliitiliste otsuste puhul tuleb leida erinevate väärtuste vahel tasakaal, see on selge. Üksikisiku vabadus versus üldine ühiskondlik hüve on kaks konkureerivat väärtust, mis on mõlemad ääretult tähtsad.
Kui rääkida konkreetselt neist meetmetest, mille sotsiaalministeerium on välja töötanud, siis neid ei maksa liiga palju sotsiaaldemokraatliku ideoloogiaga siduda. Need tulenevad minu kui ministri tööülesannetest. Aga kõik meie ettepanekud põhinevad sajaprotsendiliselt meetmetel, mis rahvusvahelise konsensuse järgi tõhusalt rahva tervist parandavad.
Maailma terviseorganisatsiooni WHO globaalne alkoholistrateegia ütleb selgelt, et alkoholi liigtarbimist mõjutavad ühiskonnas kõige enam kolm tegurit: hind, reklaam ja müügitingimused. Sellest tulenevad ka meie sammud.
Aktsiisipoliitika reguleerib hinda, millel on kõige otsesem mõju alkoholi tarbimisele. Eestis on aastatel 2012–2016 alkoholi tarvitamine püsivalt kahanenud umbes kümme protsenti aastas. Alkoholiaktsiisi suurema tõstmise tõttu see kahanemine kindlasti ka jätkub.
Lisaks on veel meetmed, mis on praegu parlamendis arutusel ning mis puudutavad näiteks alkoholireklaami piiramist. Ka need ettepanekud põhinevad parimal rahvusvahelisel teadmisel.
Kui rääkida magustatud jookide maksust, siis paljudes riikides see juba kehtib ja on toonud häid tulemusi. Me teame, et suhkrujoogid on suurim ülemäärase suhkru allikas, sest inimesed ei käsitle neid eraldi toidukorrana. Mitu riiki on magustatud joogid maksustanud ja saavutanud häid tulemusi. Kindlasti saavutame ka Eestis.
Magustatud jookide maksu ei ole seni veel küll välja kuulutatud, aga selle poole liigutakse. Kas tulevikus on sellele lisa oodata, näiteks rasvamaksu?
Ükskõik missuguse maksu rakendamisel on tähtis, et see oleks efektiivselt administreeritav. Eri riikides on proovitud rakendada küll rasva-, küll soolamaksu, aga lühidalt öeldes on need läbi kukkunud, sest neid on liiga keeruline hallata. Seepärast pole need ka päevakorras.
OECD (majanduskoostöö ja arengu organisatsioon – toimetus) on hinnanud eri riikide toidu maksustamise katsetusi ja jõudnud järeldusele, et magustatud jookide maks on kõige paremini administreeritav ja ühtlasi kõige positiivsema mõjuga.
Magustatud jookide tootjad on oma seisukohti kaitstes andnud muu hulgas mõista, et nende toodangule rakendatav maks võib olla kõige paremini hallatav, aga see ei tähenda, et see on kõige õiglasem.
Esiteks: meie eesmärk ei ole koguda maksuraha. 15 miljonit eurot on riigieelarves marginaalne summa. Eesmärgiks on rahva tervise kaitsmine. Me ei taha, et inimesed maksaksid limonaadide eest rohkem, vaid et tootjad vähendaksid oma toodetes suhkrusisaldust.
Teiste riikide praktika on näidanud, et pärast magustatud jookide maksu kehtestamist väheneb paari aastaga suhkrusisaldus umbes 50 protsendis toodetes. Sellest lähtuvalt oleme teinud maksu kolmeastmelisena. Kuni viis grammi suhkrut 100 milliliitri kohta sisaldavad joogid on maksuvabad. Kõige kõrgemalt on maksustatud need joogid, mille suhkrusisaldus on üle kümne grammi 100 milliliitri kohta.
Kui küsida, kas toidutööstus tervikuna on kõige suurem patuoinas, siis tubaka- ja alkoholitööstus on kindlasti suuremad. Aga! Ülekaal on Eestis kiiresti kasvav probleem. See on jõukama riigi krooniline haigus. Ja ülekaalu suurenemist näeme praegu kõige selgemini laste peal.
Ainuüksi diabeedile kulub 20 protsenti ravihüvitistest ehk umbes 25 miljonit eurot aastas. See on üks suuremaid kuluallikaid pärast kõrgvererõhutõbe, mis on samuti seotud nii alkoholi, tubaka kui ülekaaluga. Diabeedi kulud on ühiskonnale juba praegu suured ja need kasvavad veelgi. See on üks väheseid rahvastiku tervise riske, mis on kasvutrendil.
Kas julgete tervise- ja tööministrina kinnitada, et juhul, kui kõik ettepanekud, mis riigil praegu kavas on, ellu viiakse, võivad aastate pärast kõik tajuda, et ühiskondlikus plaanis on muutus toimunud?
Kindlasti. Selles pole kahtlustki.
Lasime maailma terviseorganisatsioonil teha tervisemõjude analüüsi. Tõsi, natuke kõrgemate määradega, kui valitsus lõpuks kinnitas, ent esialgsele ettepanekule tehti pikaajaline teaduspõhine analüüs, mis näitab muu hulgas, mitu tuhat insulti jääb Eestis ainuüksi tänu magusamaksule ära. Me säästame inimelusid juba sellega, kui toome jookides suhkrusisalduse alla.
Alkoholiga on sama lugu. Selle tarbimine ei ole 2012. aastast langenud iseenesest, vaid ikka tänu meetmetele. Eeskätt kange alkoholi aktsiisi tõstmisele, sest lahja alkoholi aktsiisi pole seni sisuliselt tõstetud. Kui rakenduvad ka reklaamipiirangud, võin küll lubada, et kümne aasta pärast on alkoholi tõttu surijaid märgatavalt vähem kui praegu.
Kas eelhoiakuteta inimesed võivad viie või kümne aasta pärast märgata ka seda, et lapsed pole enam nii ülekaalulised?
Vaat selleks on suhkrujookide maksust selgelt liiga vähe. Ka oma arengukavas oleme maksimaalse tulemusena näinud ette seda, et rasvumine ei kasva. Alla tuua me seda praeguste meetmetega ei suuda. Samme, mida astuda, on veel väga palju.
Me peame endale aru andma, et meie elustiil muutub järjest istuvamaks. See on tendents, mis vajab palju laiemat ja sügavamat arutelu.
Hiljuti tekitas laineid haigekassa tervishoiukvaliteedi raport, mis maalib maakonnahaiglatest sünge pildi: Viljandis on operatsioonijärgne suremus 10, Jõgeval ja Valgas lausa 12 protsenti. Haiglad väidavad kategooriliselt, et need arvud ei ole ligilähedaseltki õiged. Mida lubavad teie kui ministri taustateadmised ja kogemused arvata: kas raportis võib olla viga?
Mul ei ole piisavalt erialast teadmist selleks, et hinnata, kas see vastab tõele või mitte. See on spetsialistide rida.
Kindlasti jätkame liikumist selle poole, et meil tekiks rohkem võrdlevat infot tervishoiuasutuste kvaliteedi kohta ja surve kvaliteeti tõsta. Mitu haiglat, sealhulgas Viljandi oma, on pingutanud selle nimel, et hakata patsientidelt süsteemselt tagasisidet küsima, kuid väga paljudes haiglates seda seniajani ei tehta. Ikka veel on suhtumist, et hea, kui patsiendile üldse mingisugust teenust osutatakse. Olen toonud näite, et kui viin auto teenindusse, siis järgmisel päeval saadetakse mulle SMS küsimusega, kuidas ma teenindusega rahule jäin. Aga kui ma tervishoiuteenust saan, siis seda minult ei küsita.
Mitu riiki on teinud võrdlevat kvaliteedikontrolli tunduvalt paremini ja süsteemsemalt kui Eesti. Seda hoolimata sellest, et kogu andmestik on meil väga hästi kättesaadav.
Raportitega on muidugi see risk, et asjatundmatus arutelus kiputakse lihtsustama. Seda, kas tervishoiuteenus oli kvaliteetne või mitte, ei saa alati hinnata selle järgi, kas inimese seisund läks paremaks. Kõlab paradoksaalselt, aga nii see on. Kui võtta ainult väga lihtsaid patsiente vastu, on tulemused justkui suurepärased: kõik on terved ja keegi ei sure. Aga teises haiglas, kus võetakse ka raskeid patsiente vastu, on statistika negatiivsem. Seega ei võtaks ma seda hinnanguna ühe või teise haigla üldisele kvaliteedile. Selle põhjal ei saa tembeldada, milline haigla on hea ja milline halb.
Selles on kahtlemata raudne loogika, et haiglates, kus tehakse suurema riskiga operatsioone, tuleb ka ebaõnnestumisi rohkem ette. Kõnealuse raporti järgi on tulemus aga selline, et just maakonnahaiglates nagu Viljandi või Jõgeva, kus lõigatakse enamasti kurgumandleid ja pimesoolt, on operatsioonijärgne suremus üks kümnest või üks kaheksast. Kas see on koht, kus tuleb hakata tagamaadesse süvenema?
Kindlasti me vaatame arvude sisse.
Ennist tõin vaid ühe näite. Tihtipeale on nooremad patsiendid need, kes lähevad mis tahes erialaarsti abi saamiseks Tallinna või Tartusse, ja pigem on vanemad inimesed need, kes jäävad maakonnahaiglate teenindada. Eakatel on aga tervisenäitajad kehvemad ja paranemine ükskõik millisest operatsioonist keerulisem. Ühesõnaga: mõjutegureid on väga palju.
Viljandi haigla uue hoone ehitus on kujunenud nii aeganõudvaks ja mitmelüliliseks protsessiks, et kõrvaltvaatajail on sellest väga keeruline aru saada. Palun seletage ministrina inimestele ära, kui kaugel asjaga ollakse.
Viljandlased on tervise seisukohast õnnelikud inimesed. Viljandi haiglas toimuvad väga positiivsed arengud. Muu hulgas tänu suurepärasele juhatuse esimehele Priit Tamperele.
Meil on väga suured ootused narkosõltuvuse ravi suhtes. Viljandi haigla on nüüdseks juba üle võtnud Sillamäe narkoravi rehabilitatsioonikeskuse töö. Me eraldame nii sel kui järgmisel aastal lisaraha selleks, et tõhustada selle üleriigilise tähtsusega teenuse osutamist.
Ootame haiglalt arengut erihoolekande vallas. Käib katseprojekt, millega töötame välja teenuse osutamise ja rahastamise mudeli eriarstiabi, perearstiabi ja sotsiaalteenuste integratsiooniks. See on rahvastiku vananemise tõttu kasvav väljakutse. Viljandist loodame saada mudeli kogu Eesti jaoks.
Viljandi haigla uue maja ehitamise raha on olemas. See otsus on sotsiaalministeeriumis poliitilisel tasandil langetatud. Rahastusvooru kuulutame välja lähikuudel, mil Viljandi haigla on valmis esialgset plaani esitama. Ma tean, et Priit Tampere töötab suure ajalise surve all, et projekteerimine ja detailplaneeringud õigeks ajaks joonde saada ning maja lähema nelja aasta jooksul valmis ehitada.
Niisiis: nelja aasta pärast on uus maja valmis.
See on väga tihe ajagraafik ja tähendab meeletut tempot, aga Priit Tampere paari kuu tagune tunne oli, et aastal 2021 peaks maja valmis olema.