Aasta lõpus koostavad ajakirjanikud igasuguseid edetabeleid. Üks tuntumaid on ajakirja Time aasta inimese valimine. Sel aastal sai selle tiitli inimeste rühm, kes jutustasid oma lugusid teemaviite #Metoo all. Sotsid on alati seisnud vägivalla vastu, võitlevad naiste õiguste eest. Kuidas sina parteiliidrina suhtud sellesse aktsiooni?

Mind üllatas, kui kiiresti see protsess levis mitte ainult kuulsate inimeste seas, vaid ka üle maailma. Kahjuks ei saanud aktsioon Eestis erilist hoogu. Ma arvan, et mõne aja pärast oleks selline liikumine nagunii tekkinud, sest ühiskonna suhtumine soolistesse stereotüüpidesse muutub. Ja mul on väga hea meel, et just sel moel – vägivaldseid toiminguid ei saa seaduslike meetoditega täielikult lahendada. See on ühiskonna suhtumise küsimus. Selles kontekstis pakuvad sotsiaalvõrgustikud meile täiesti uusi võimalusi. Kuid Eestis muutub suhtumine niisugustesse kuritegudesse kahjuks aeglaselt.

Aga läheme globaalsete sündmuste juurest kohalike juurde. Mis on sinu arvates aasta sündmus Eestis?

Poliitilises mõttes oli terve aasta eriline. Esiteks on see uue valitsuse esimene tööaasta. Teiseks, kui vaatame erakondade töömahtu, siis see on kõige intensiivsem tööaasta. Muidugi ei ütle täna keegi meile aitäh selle töö eest, sest paljude vastuvõetud otsuste tulemused on järgnevatel aastatel märgatavad. Ma arvan, et ühiskond võib sellest aastast pigem negatiivset meenutada, sest  oleme vigu teinud ja positiivsete muutuste tulemusi näeme alles tulevikus.

Kitsendame küsimust. Mis on kolm kõige tähtsamat valitsuse saavutust?

Alates 2014. aastast tegelevad sotsiaaldemokraadid vaesuse, laste vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamisega. Kõik uue valitsuse põhieesmärgid olid just sellele eesmärgile suunatud. Eesti on mitte ainult üks vaesemaid riike Euroopas, vaid paistab silma ka ebavõrdsuse näitajate poolest. See on täiesti ebanormaalne. Probleem on keeruline – ühe sammuga seda ei saa lahendada. Üks olulisematest on maksureform, mis säästab lähiaastatel umbes 50 000 inimest vaesusest. Teine on perede ja laste toetamise reformi jätkamine. Kui rääkida laste vaesuse vähendamisest, siis 2019. aastaks jõuame Põhjamaade tasemele. Juba praegu saime  vähendada absoluutses vaesuses elavate laste arvu kaks korda. Ja kolmas saavutus on omavalitsuste suurem toetamine. Esmapilgul tundub, et see on mingi abstraktne saavutus. Tegelikult tähendab see, et kohalikud omavalitsused saavad rohkem investeerida kohaliku elu arendamisse, mõne sotsiaalse probleemi lahendamisse jne.

Tulumaksureformist võidab ligi 80% tööinimestest ja ometi on selle ümber nii palju negatiivset müra. Miks? Kes ja kus on teinud vea?

Süüdlasi tuleb otsida peeglist. Valitsuse kommunikatsioon on täiesti ebaõnnestunud. Seadus võeti vastu eelmise aasta detsembris. Meil oli terve aasta, et inimestele selgitada, mis see on ja kelle jaoks. Siis oleksime juba aasta alguses võinud tuvastada reformi nõrkusi. Kahjuks alustas rahandusministeerium selgitavat tööd alles novembris. See on väga hilja. Teiseks. Muidugi peaks opositsioon alati kritiseerima koalitsiooni tööd. Kuid olen üllatunud, kui aktiivselt läks meedia selle kritiseerimisega kaasa selle asemel, et selgitada lugejatele muutuste olemust. Loomulikult võib selle reformiga ka mitte nõustuda. Kuid üks meedia olulistest rollidest on tulevaste muudatuste selgitamine. Minu arvates pole seda siiani veel täielikult tehtud. Isegi minu vanaema küsis, kuhu peaks ta nüüd avalduse esitama. Ma ütlesin: vanaema, sa ei saa midagi muud peale pensioni, sa ei pea midagi kirjutama. 75% töötajate jaoks ei muutu midagi – nad ei pea oma sissetulekut deklareerima, tulumaksuvaba miinimum on automaatselt 500 eurot. Miski ei muutu ka nendele 10%le, kes teenivad rohkem kui 2100 eurot – nendel ei ole lihtsalt enam tulumaksuvaba miinimumi. Süsteem muutub natuke keerulisemaks ainult 15% tööhõivatutest. Nii et räägime pigem neist rohkem.

Räägime. Nende 15% hulgas on ka töötavad pensionärid. Miks nemad kaotavad tuleval aastal?

Esiteks, sellest reformist kaotab ainult 15% töötajatest, et ülejäänud 85% elu paremaks muuta. Pensionäridest “kaotajate” protsent on veelgi väiksem – neid on 6%. Jah, meil on töötavaid pensionäre, kellest osa saavad väga suuri pensione. Kõigepealt räägime selles kontekstis endistest saadikutest, kes saavad eripensione ja kes töötavad ka samal ajal. On selge, et alates järgmisest aastast maksavad nad rohkem. Tõepoolest, on olemas veel üks väike töötavate pensionäride rühm (neid on umbes 10 000, pensionäre kokku on rohkem kui 400 000), kes kaotavad natuke rohkem. See oli tingitud asjaolust, et praegu on pensionäride tulumaksuvaba miinimum suurem kui töötajatel. Aga järgmisel aastal rakendub ühtne süsteem. Kui oleksime sellest probleemist  juba varem teada saanud, oleksime selle lahendanud. Siinkohal tasub öelda, et sotsiaaldemokraadid toetavad lihtsamat süsteemi – tulumaksuvaba miinimum on 500 eurot kõigile, kuid tõstame tulumaksu 1-2% võrra. Tulemus oleks sama, kuid kõik oleks palju lihtsam. Aga IRL nõudis just seda reformi, mis meil praegu on. Loodan, et pärast 2019. aasta valimisi suudame süsteemi lihtsustada.

Kui rääkida partei saavutustest, siis mille üle võib rõõmu tunda?

Kõigepealt, selles valitsuses rakendasime meie oma programmi peaaegu täies mahus. Ma nalja pärast ütlen: loodan, et enne valimisi ei looda uut koalitsiooni, sest meil ei ole midagi, mida saaksime valitsuse kokkuleppesse kirjutada. Muidugi ei saanud me kõike rakendada sellises vormis, nagu tahtsime, sest olles valitsuses partneritega, on vaja kompromissi otsida. Kuid üldiselt on kõik ülesanded täidetud. Teiseks on kohalikud valimised. Me läksime valimistele valitsusparteina. Opositsioonis olla on lihtsam – saab kritiseerida kõiki ja kõike. Ja kui vaatame muutunud poliitilist maastikku, siis näitasime tugevat tulemust. Saaremaal, Hiiumaal, Viljandis ja Võrus võitsime valimised. See näitab, et nende linnade ja valdade parteiorganisatsioon sai tugevamaks. See näitab, et meie linnapead ja teised kohalikud juhid töötasid 4 aastat nii hästi, et inimesed andsid neile veelgi suurema mandaadi. Negatiivne moment oli Tallinn – puudus vaid 700 häält selleks, et keskid kaotaksid absoluutse enamuse.

Kui kogu programm on realiseeritud, siis saab öelda, et sotsid on kõige mõjukam jõud Eestis. On see nii?

Kui kuulate analüütikute kommentaare, siis peaaegu kõik ütlevad, et sotsid käituvad valitsuses nagu suurim fraktsioon, kuigi oleme suuruselt kolmas. Kuid me seisame alati kindlalt oma ideede eest ja tahame, et meiega arvestataks. Ja meil see õnnestub.

Keda parteikaaslastest saad sa kiita?

See oli väga raske aasta. Meie ambitsioonikate reformide käigus kulus palju aega ja energiat. Seetõttu kiidan kõiki: nii valitsuses kui ka parlamendis. Palju emotsioone tekitasid IRLi esimehe valimised ja järgnevad kompromissid. Kuid saime sellega hästi hakkama. Partei peamised kangelased on ikkagi meie kohalikud juhid, kes suutsid näidata tugevaid tulemusi linnades ja maapiirkondades.

Millest sul lõppeval aastal kõige rohkem kahju on?

Me koostasime nii kirglikult uut koalitsioonilepet, tegime nii ambitsioonikaid plaane, et natuke pingutasime üle. Näeme, et meedia ei suuda toime tulla reformide mahuga. Ja ka meil ei ole aega oma otsuste selgitamiseks. Marju Lauristin rääkis kunagi, et rahvusvahelised konsultandid soovitasid talle kulutada 5% ajast reformidele ja 95% – reformide selgitamiseks. Seekord oli meil vastupidi.

Mis on sotside peamised väljakutsed tuleval aastal?

Tegelikult teeb valitsus aasta esimesel poolel kõik olulised otsused ära. Siis hakkavad erakonnad valimisteks valmistuma. Näeme, et Reformierakond teeb seda juba täna, otsib endale karismaatilisemat juhti, opositsiooni töö on nad unustanud, nad ei osale isegi eelarve arutamisel. Sotsid hakkavad koostama uut programmi ja otsima uusi kandidaate. Loomulikult ei loobu meie oma põhieesmärkidest: võrdsem ühiskond ja ühtsem ühiskond. Sest oleme praegu vaid tee alguses. Selles suunas töö jätkub. Järgmistel valimistel on meil kindlasti ambitsioonikamad plaanid.