Savisaare eraldumisega Keskerakonnast, mille põhjuseks on nii isiklik kättemaks Jüri Ratasele kui ka luhtunud ambitsioonid, võib suur osa venekeelsetest valijatest langeda taas valitsusega opositsiooni, eriti just keskealised ja vanemad inimesed. See seab ohtu olulise muutuse, mille algust oleme möödunud sügise pöördest näinud.

Keskerakonna kasvamine valitsus- ja – veel enam – peaminist-riparteiks on pikaajaline ja okkaline, eriti kui varasem opositsiooniaegoli niivõrd pikk. Keskerakonna praegune juhtkond on näidanud, et tahab ja oskab seda teed käia. Edgar Savisaar aga on näidanud, et tema ei taha valitseda ega oska kodupartei huvides kõrvale tõmbuda. Tema tahab hääli ja oskab jätkuvalt intrigeerides kaost külvata.

Tulin poliitikasse 2011. aastal, kui keskendusin eestivenelaste lõimumise teemale. Olen sellega süvitsi tegelenud nii riigikogus, haridusministrina kui ka praeguses ametis ning siiani kõigil valimistel kandideerinud teadlikult Ida-Virumaal.

Venekeelsete inimestega kohtudes saab kiiresti selgeks, mis neid muretsema paneb: emakeelne haridus, kodakondsuspoliitika ja vähemal määral ka Eesti poliitika Venemaa suunal. Ent üks oluline tahk jääb sageli märkamata. See on küsimus poliitilisest representatsioonist, lihtsamalt öeldes küsimus suure rahvusgrupi poliitilisest esindatusest ja selle suhtest võimuga. Me ju teame, et venekeelseid elanikke ühendava sentimendina domineeris pikalt vastuseis Eesti valitsusele. Seda saab kirjeldada läbi kahe jaatuse ja ühe eituse: Eestit armastatakse, eestlastega saadakse hea meelega läbi, aga valitsust vihatakse.

Mõistagi mängib siin oma rolli eestivenelaste nõrgem sotsiaalne positsioon – eestlastest kaks korda kõrgem tööpuudus, ligi viiendiku võrra madalam sissetulek, kehvem tervis. Aga kõige olulisem põhjus tuleneb erakonnapoliitikast, täpsemalt sellest,

et venekeelsetel inimestel on valdavalt olnud üks partei, keda usaldada ja kellesse uskuda.

Mullu sügiseks oli Keskerakond olnud opositsioonis järjest kümme aastat. Kümme aastat on pikk aeg, mille jooksul täitis Keskerakond väga hästi populistliku opositsioonipartei rolli, nagu nüüd EKRE ja Reformierakond.

Neil oh vaba voli rääkida, kuidas valitsus on üdini halb ega hooli rahvast, kuidas just valitsus on igaühe kehvas toimetulekus süüdi ningkui nemad ükskord võimule saavad, siis teevad nad kohe Eesti korda. Ka lõimumispoliitikas lubasid nad võimule tulles kiireid muutusi. Kuna Edgar Savisaar teadis, et tema juhitud Keskerakond tegelikult kunagi riigis võimule ei tule (ega olnud vähemalt vümase viie aasta jooksul sellest ka põrmugi huvitatud), võis valijate häälte nimel lubada ükskõik mida.

Demokraatlikule riigile, milles vähemus moodustab pea kolmandiku, on erakordselt ohtlik, kui kaevikuliin opositsiooni ja koalitsiooni vahel jookseb järjekindlalt piki rahvuspiiri.

Olen lootnud (õigemini küll unistanud), et kõik Eesti suuremad erakonnad hakkaksid tõsisemalt võtma venekeelse elanikkonna poliitilisi huvisid, et neil tekiks elektoraalne huvi selles valijarühmas. Elektoraalne huvi mõjutab kõige otsesemalt erakonna poliitilisi valikuid. Kahjuks on IRL ja Reformierakond jäänud endiselt ja mitmele esimehevahetusele vaatamata monoetniliseks erakonnaks, millel puudub venekeelsete toetus. Selle üheks näiteks on Reformierakonna soov ajada Tallinna elanikud tülli ähvardusega sulgeda venekeelne kool.

Sotsid on võtnud eesmärgiks pakkuda haritumale ja nooremale vene valijale alternatiivi Keskerakonnale, mis on ka õnnestunud. Alates 2012. aastast on sotside toetus venelaste seas olnud pidevalt üle kümne protsendi, sõltumata, kas ja kellega oleme valitsuses. Oleme ainus erakond, kelle toetus eestlaste ja venelaste hulgas on peaaegu võrdne.

Aga tõsi, ülekaalukas osa venekeelsetest valijatest toetas ikka ainult opositsioonilist Keskerakonda. Seetõttu oli sotside ja IRLi otsus kutsuda Keskerakond eelmisel sügisel valitsusse ning Jüri Ratase nõustumine lõimumispolütiliselt ja – söandan öelda – ka julgeolekupoliitiliselt oluline ning tervitatav.

Selle esimesi vilju nägime kohe. Tekkis täiesti uudne olukord, kus enamik meie venekeelsest elanikkonnast hakkas ühtäkki toetama Eesti valitsust ning nägema valitsuse tegevuses kasu iseenda ja oma laste toimetulekule.

Kui venekeelse elanikkonna sõbralik hoiak võimu suhtes jätkub, tekib järk-järgult ka usaldus Eesti vabariigi valitsuse kui põhiseadusliku institutsiooni vastu. See jääb kestma kauem Keskerakonna valitsemisperioodist ning oleks oluline saavutus Eesti lõimumispoliitikas.

Mõistan hästi, kui keerulised on viimase kolmveerandaasta muutused Keskerakonnale. Olles lubanud kümme aastat teostamatut, tuli nüüd valitsuses teha paratamatuid kompromisse ja neid valijatele selgitada. Seni ainult valitsust kritiseerinud Keskerakonna venekeelsed poliitikud pidid rääkima, miks ühte ja teist asja ei olegi võimalik teha või miks ei ole muutused nii kured, nagu valijatele varem lubati. Et Eesti välispoliitiline suund on üks ja see ei ole Yana Toomi oma. Et kodakondsuse nullvarianti ei ole lähiajal tulemas. Et erakorraline pensionitõus ei jää mitte soovimatuse, vaid rahapuuduse taha.

See selgitustöö ongi ropp vaev. Tean seda omast käest, kui vahetasin 2014. aastal valitsusse saades mugava opositsionääri rolli vastutustundliku valitsuspoliitiku osa vastu. Ega selgitamine lõpuni õnnestunudki, paljud eelistasid muinasjuttu tõele ning Yana Toom tegi riigikogu valimistel minust Ida-Virumaal kordades parema tulemuse.

Igas koalitsioonis on mõne erakonna mõned esindajad ikka flirtinud mõttega haakida ennast valitsemisvastutusest lahti ja koguda populistlike muinasjuttudega hääli. Kõige värvikamalt teeb seda nüüd Edgar Savisaar.

Mulle näib aga, et ta on suhteliselt üksi ja jääbki üksi. Ometi arvan, et kohalikel valimistel aitab just tema malekäik lüüa Keskerakonna ainuvõimu Tallinnas.

Ent laiema pildi huvides loodan, et Keskerakonna nimekirjas kandideerivad vene poliitikud jätkavad oma valijate harimise rasket tööd, mitte ei koli koos Edgar Savisaarega mugavasse valitsusvastaste leeri.

Nende otsuste mõju Eestile on palju suurem kui Tallinna valimiste tulemused.