„Mulle on külge kleebitud terve hulk silte. Eks ikka selleks, et luua kuvand: on miski mossis näoga türann, kes tahab Eestis kõik asjad ära keelata,” mõtiskleb .
Selgub, et minister (30) ei suitseta enam. See pole tal muidugi esimene kord suitsetamist maha jätta, et siis millalgi uuesti alustada. On olnud pikemaid, mõne aasta pikkuseid ja lühemaid pause. „See on üks lõputu võitlus,” sedastab ta. Aga võimaluse esitada kiuslik küsimus – millal kavatseb rahva tervise eest nii kirglikke lahinguid pidav minister oma isikliku pahega lõpparve teha? – on ta muidugi ära võtnud.
„Ega siin polegi muud retsepti kui tahtejõud,” ütleb ta vastuseks, kui palun pisut kirjeldada, mis nipiga ta tavaliselt suitsetamist maha jätab. „Lihtsalt otsustad ja jätad maha. Aga kerge see pole. Tuleb jälle mingi pingeline aeg töös ja avastad, et suitsetad jälle. Vabanduseks ütled endale: „No on ju pingeline ja närviline aeg.””
kabinetis töölaual lebab Kaur Kenderi tekstide kogu „Hаркоман”. Kender, kellest paljud peavad tema kohtukaasuse tõttu paremaks ringiga mööda käia. „Ma mõistan, et see nn Kenderi kaasus jagab inimesed kahte leeri. Ja valdav osa inimesi arvab, et see, mis ta kirjutas, ongi perversne värk – see tulekski ära põletada. Ma isiklikult arvan, et kogu kohtusaaga Kenderi kirjutise ümber on põhimõtteliselt väär,” ütleb .
Miks?
Vabanda väga, aga kui kunstnikul on hirm, et ta võib oma teost luues sattuda kohtu alla, sest keegi arvab, et see on ebasünnis, siis… Meeldib see teos või ei meeldi – ma muide ei ole lugenud, ei ole huvi tundnud –, aga põhimõtteliselt on loomingu üle kohtupidamine väär.
Räägime alkoholist. Kui vaatan, millise kirega oled hakanud riigi alkoholipoliitikat ohjama, jääb mulje, nagu oleks sul mingi isiklik asi ajada.
Jah, ma teengi kõiki oma asju kirglikult. Ja kaitsen oma ideid kirglikult.
Mille poolest on alkoholiasi sinu asi?
Ametivande poolest. peab inimeste tervise kaitseks vajalikke poliitikaid välja töötama, neid loomulikult kaitsma ja seadusteks tegema. Olen täpselt samamoodi talitanud ka kõikides teistes valdkondades, mis tervist puudutavad. Olgu selleks tubakas, narko, HIV…
Huvitav, et alkoholiteema su tegemistes nii reljeefselt esile tuleb, mitte niivõrd muud tegemised…
Põhjus on väga tugevalt vastanduvate ärihuvide olemasolu ses valdkonnas. Muudes valdkondades on seda oluliselt vähem. Kui narkomaania ja HIV-ga võitlen, siis seal ei ole suurt ärihuvi, kes sellele vastu vaidleks. Õigemini legaalset ärihuvi. Narkokaupmehed ei palka PR-firmasid, advokaate ja muid inimesi, et ministeeriumivastast kampaaniat teha. Alkoholiteema on ses mõttes väga omapärane. Mitte ainult Eestis. Olen suhelnud oma kolleegidega mujal Euroopas ja ka teistes riikides on nii. Kõikjal on läinud täpselt samamoodi.
On teaduslikult tõestatud – selle kohta on tõesti uuring olemas –, et mida mõjusamaid meetmeid pakub valitsus alkoholi üldtarbimise vähendamiseks, seda suurem on alkoholitootjate vasturünnak. Selle konkreetse teadusartikli järeldus oli, et põhimõtteliselt on võimalik pakutud meetmete tõhusust hinnata just selle järgi, kui suur on alkoholitootjate vastureaktsioon.
Meil on riigis ju palju valusamaid probleeme, mis vajaksid palju jõulisemat ühiskondlikku arutelu ja kajastamist.
Absoluutselt! HIV ja narkomaania näiteks. Eestis on 10 000 süstivat narkomaani. Üks kõrgemaid näitajaid EL-is. Meil on kõige suurem narkosurmade hulk Euroopas – umbes sada inimest igal aastal. Euroopa Liidu kõige kõrgem HIV levimus, mis on alguse saanud süstivatest narkomaanidest. Aga eelmisel aastal said juba üle poolte nakatanute HIV heteroseksuaalsel teel. See probleem on süstivate narkomaanide ringist välja murdnud. Ja sellest ei räägita! Olen teinud ettepanekud algatada mingisugustki laiemat ühiskondlikku arutelu. Olen öelnud: kuulge, sõbrad, piinlik on! Lahendame selle asja ära, paneme sinna ressurssi juurde!
Ja teema ei leia laiemat kandepinda?
Sellepärast et inimesed arvavad endiselt – ma usun nii –, et see probleem neid ei puuduta. Arvatakse ikka, et süstivad narkomaanid on ju mingid vene mehed kusagil Ida-Virumaal. Kui süstivad, las siis süstivad. Samamoodi suhtutakse ka HIV-sse: see on teiste probleem.
Äkki ongi nii, et alkoholi asjus lärmakat võitlust pidades varjate teemasid, millega hakkama ei saa – HIV-d ja narkomaaniat?
Olen mõlemad teemad tõstnud selgelt ministeeriumi fookusesse, mida mitmed varasemad ministrid ei ole teinud. Oleme HIV ravimite mahtu oluliselt suurendanud.. Sellest aastast on eelarves veel 600 000 eurot narkomaania ja HIV-ga seotud probleemide lahendamiseks. Laiendame võõrutusraviteenust, laiendame süstlavahetusteenuse kättesaadavust ja metadoonasendusravi…
Võitlus tagajärgedega.
See, kuidas narkootikumide kättesaadavust vähendada, on muidugi siseministeeriumi ja justiitsministeeriumi teema. Pean siiski ütlema, et politseil on väga keeruline kontrollida, kui palju narkootikume on turul, see sõltub eeskätt ikkagi nõudluse suurusest. Suuremate julgeolekumeetmetega on võimalik tõsta narkootikumide hinda turul, aga nende kättesaadavust piirata on selle kaudu ikkagi kaunis keeruline. Probleemi tuum on ikka sotsiaalne ehk nõudluse pool. Narkovastast võitlust ei saa teha üksnes n-ö jõumeetmetega.
Kui nüüd küsimuse alguse juurde tulla, siis pole ma kindlasti nõus alkoholiga seotud probleemide alatähtsustamisega – meil on aastas üle tuhande surmajuhtumi, mis on otseselt seotud alkoholi tarbimisega.
Küsimus on selles, et kui vindi üle keerad, teed olukorra halvemaks. Suureneb salaalkoholi tarbimine või sagenevad retked Läti piiril olevatesse alkoholikauplustesse.
Kui te mõtlete minu alkoholipoliitika paketile ehk sellele eelnõule, millest kõik räägivad, siis oponendid kirjeldavad seda kui eriti illiberaalset algatust. Väidavad, et see olevat justkui Gorbatšovi aja kuiv seadus või Ameerika ja Soome omaaegsed keeluseadused. Ühesõnaga, käib üks naeruvääristamine ja sildistamine. Aga võtke nüüd minu pakett uuesti ette. Milline ettepanek seal piirab inimestel alkoholi tarbimist? Mitte ükski! Ei piira keegi inimese õigust minna poodi ja osta endale alkoholi.
Oled sa kuulnud, et mõnes seltskonnas sind kutsutaksegi Gorbaks?
Las kutsuvad. Mis ma selle teadmisega ikka peale hakkan? Mulle on selle pooleteise aasta jooksul kleebitud külge terve hulk silte. Eks ikka selleks, et luua kuvand: on miski türann, kes tahab Eestis kõik asjad ära keelata. See on olnud täiesti teadlik PR-kampaania. Aga mis ma sellega ikka teen? Ma teadsin, et see rünnak tuleb, teadsin, et see saab olema jõhker. Mulle on öeldud, et kuni seaduste jõustumiseni kasutatakse ära kõik võimalused minu vastu võidelda. Täitsa protsessi alguses enam kui aasta tagasi tuli üks alkoholitootja minu juurde ja tõi valge lehe peal paragrahvide sõnastused – pangu ma need aga eelnõusse sisse, siis toetab eelnõu ka Reformierakond… Ma teadsin, mille vastu ma lähen.
Oot, mis seal valge lehe peal siis oli ka?
Noh, oli… Teistsugused ettepanekud, oluliselt lahjemad. Öeldi, et teeme natuke kosmeetikat ja need lähevad läbi, ära muretse.
Aga see, et sealpool Paidet võetakse ette regulaarseid retki Läti viinapoodidesse, ei ärrita sind?
See on paratamatu kõrvalnähtus, kuniks Läti oma rahvast kaitsvaid aktsiisiotsuseid ära ei tee. Oleme Leedu kolleegi sõbralikult motiveerinud selles suunas. Millalgi need otsused tulevad niikuinii.
Inimesed panevad raha kokku, võtavad väikebussi ja ostavad Lätist alkoholi korraga rohkem ja suuremale seltskonnale. Tallinnast käib mu teada sinna regulaarne bussiliin.
Väidetakse, et päevas käib seal kuus bussi soomlastega… Kolmsada inimest. No ärgem ajagem seda probleemi nii suureks. Kui palju moodustavad Soome turistide koguarvust need inimesed, kes on paarikümne euro kokkuhoidmise nimel nõus sõitma päev otsa bussiga? Jumal nendega, las nad sõidavad.
Ja see, et meie inimesed otsivad, kust neil on võimalik soodsamalt ühte või teist kaupa saada, on iseenesestmõistetav. Neid ei saa selle eest kuidagi hukka mõista. Mis mulle ei meeldi – sellega peaks maksuamet, ma loodan, kiiremas korras tõsiselt tegelema –, on see, kui ostetakse kaubikute kaupa Lätist alkoholi ja müüakse kohalikes kõrtsides maha. Vaat see on ebaseaduslik.
Teine teema, mis üha ja üha jutuks tuleb, on lahjad narkootikumid: kas teha legaalseks nagu mõnes USA osariigis või mitte? Mis sina arvad? Kas seni, kuni sina oled minister, tuleb sellest üldse juttu?
On inimesi, kes ütlevad, et kui alkohol ja tubakas on legaalsed, siis miks kanep peaks olema illegaalne? Selles argumendis on oma äraspidine tõde. Näiteks on WHO öelnud, et kui tubakatooted peaksid praegu turule tulema, siis annaks WHO oma liikmesriikidele soovituse neid legaalsele turule mitte lubada. Tubakatoodetel puudub kahjutu või ohutu tarbimise piir – esimesest sigaretist on need kahjulikud. Pealegi tekitab tubakas väga tugevat sõltuvust. Mingit positiivset aspekti ei ole üldse. Tubakas on praegu legaalne sellepärast, et see on ajalooliselt olnud niimoodi Euroopas turul. Kanep aga ei ole.
Kanepi legaliseerimise poolt- ja vastuargumente on väga erinevaid. Aga iseenesest on selge, et teiste riikide eksperimente me kindlasti jälgime – eriti seda, mis toimub Ameerika osariikides. Sealne kogemus ei ole veel piisavalt pikk, et järeldusi teha. Mõnel pool öeldakse, et kanepi tarbimine pole pärast legaliseerimist üldse suurenenud. Kui tarbimine ei suurene ja see turg muutub legaalseks, siis tuleb sellele väga tõsiselt mõelda. On selge, et uimastite illegaalsena hoidmine ei ole neid turult ära võtnud.
Teistest osariikidest on aga öeldud, et tarbimine on kasvanud.
Ühesõnaga, ma arvan, et teiste riikide kogemust tasub jälgida ja tulevikus hinnata. Samas on täiesti selge, et sedasorti otsustel peab olema laialdane ühiskondlik heakskiit. Praegused küsitlused näitavad, et meil seda pole. Täpsemalt öeldes on selles küsimuses erakordselt suur vanuseline lõhe. Vanavanemate ja küllap ka vanemate põlvkonna veendumuse järgi ei tuleks kanepi legaliseerimine üldse kõne alla. Noorte suhtumine on märksa leebem.
Mul on üks isiklik jutt. Mu isale soovitati paar kuud enne surma, et ta võiks vaevuste leevendamiseks kanepit tõmmata. Saigi hangitud, aga samal ajal tagus peas teadmine, et see on ju ebaseaduslik.
Sa räägid ravikanepist? See on palju konkreetsem teema. Ravikanep märksõnana ehk kanepi tarvitamine valu leevendamise otstarbel on oluline teema. Eestis on see ju tegelikult võimalik, aga arstid ei ole kuigi altid kannabinoide sisaldavaid ravimeid valuravimina välja kirjutama. Meil on loodud regulatsioon, mille alusel on võimalik ravikanepit riiki sisse tuua. Aga arstid ei ole valmis neid retsepte välja kirjutama, millega oleks võimalik ravim kätte saada. Olen sellest rääkinud mitme arstiga, kes omavahel ütlevad, et toetavad, aga teema on liiga polariseeriv ja keeruline ka arstide ringkondades, mistõttu on parem sellest hoiduda.
Aga sina?
Selge, et see teema vajab settimist. Ütlen avalikult ja siiralt: kui spetsialistid lepivad selles kokku, olen mina valmis lihtsustama sedasorti ravimite sissetoomise korda. Möönan, et meie meditsiinisüsteemis pööratakse valule natuke liiga vähe tähelepanu. Valu leevendamiseks tuleb leida rohkem võimalusi, kui seni tehtud on.
Kuidas sa oma isa Oleg läbi saad? Tegin temaga aasta lõpus intervjuu. Oli selline nukker lugu.
Pole seda ausalt öeldes lugenud. Aasta lõpus oli mul tõesti kiire aeg. Isaga? No eks… me saame läbi.
Paremini kui maikuus, kui sa juubelilegi ei läinud?
Selge see, et mu vanemate lahutus või siis, ütleme otse, perekonna purunemine on oma jälje jätnud ka laste ja vanemate vahelisele suhtlusele.
Sellest, et sa ta sünnipäeval ei käinud, hakati järeldama, et olete tõsiselt tülis.
Raske aasta on olnud, see on selge.
Su vanemate lahutus jõudis kohtusse. Sellest sai omamoodi meediasündmus. Kas see häiris sind?
Loomulikult, kogu see olukord häiris mind ja häirib seniajani, kuna lahutus ei ole ju lõpuni viidud. Rõõmustada pole siin küll millegi üle.
Kas vastab tõele, et oled proovinud vanemaid mõjutada, et protsess saaks läbi ega hargneks nii pikalt meedias?
Selles, et avalik tähelepanu on nii suur, pole muidugi midagi üllatavat. Kas see on hea ja ilus? Arvan, et ilusam oleks, kui see lahutus ei oleks avalikel veergudel. Minu soov on, et protsess saaks osapooltele rahuldaval viisil võimalikult kiiresti lõpetatud. Et saaks ses uues olukorras kuidagi konstruktiivsemalt perekondlikke suhteid ehitada.
Kuus aastat tagasi tegin sinu ja su isaga intervjuu. Sellest on meeles, kuidas isa hellitas lootust, et ju sa leiad kunagi tee tema bisnise jätkajaks. Sina olid vastu.
Siis juba ei hellitanud, aga kunagi ammu küll. See lootus kadus siis, kui läksin ülikooli filosoofiat õppima. Ei olnud mul siis äri vastu huvi, nüüd veel vähem.
Kas n-ö isa faktor on sind poliitiliselt seganud? Õhus on ju kahtlus, et tema toetab rahaliselt ja seega, nagu öeldakse, tellib muusika.
Muidugi on seganud! Pean üle kordama – alates minu saamisest esimeheks ei ole isa ühtegi eurot erakonnale andnud. Minu ja mu isa suhted on kindlasti Eesti poliitikas üks enim läbiuuritud teema. Ja see on iseenesestmõistetav. Kahju on vast sellest, et seda on teinekord pahatahtlikult ära kasutatud. Minu vastu. Loomulikult pole kõik see minu tööd sugugi lihtsustanud. Lohutab ainult mu enda teadmine, et ma ei ole mitte ühtegi poliitilist otsust teinud oma isa soovide, eelistuste või huvide järgi. Täiesti põhimõtteliselt ei kavatse seda ka teha. Avalikkusel on mitte ainult õigus, vaid ka kohustus uurida, et see nii ka oleks. Aga minul pole selle poolest midagi varjata.
Kas ära ei väsita tõendada, et isa su tegemistele tõesti mõju ei avalda?
Viimasel ajal väsitab rohkem siiski alkoholitootjatega võitlemine. Pandi käima PR-aparaat, tootjad tegid vastu-uuringuid. Advokaate on palgatud. Presidendikandidaat härra Allar Jõks leidis õlleliidu esindajana, et kõik meie pakutud piirangud on põhiseadusvastased. Kõiki vahendeid, mida on saanud kasutada, on kasutatud. Aga see kõik oli ennustatav ega ole mulle üllatus. Aga väsitav on see kindlasti.
Sa ise oled öelnud, et oled selline ühe-kahe saunaõlle jooja.
Õlu mulle meeldib. Vaata, mind süüdistatakse äärmuslikus karskuses, aga ma pole elu sees karsklane olnud. Tunnistan, et õlu mulle meeldib, aga viina üldse ei joo.
Milline õlu – kodumaiste väiketootjate või suurte tegijate tooted?
Ei hakka siin reklaami tegema. Joon mõlemaid. Väiketootjad on ju ka väga vahvad.
Aasta lõpus, kui uus valitsus tööle hakkas, said sina teist korda isaks. Kuivõrd mõjutas see sündmus su tegemisi ministrina?
Selge, et raske aeg oli. Ja on praegugi.
Laps ei lase öösel magada?
Ei, laps magab öösel enam-vähem hästi. Aga õhtuti ei maga ja see tähendab, et õhtuti, nii palju kui võimalik, olen mina enamiku aega vanema lapsega, et naisele natukenegi hingamisruumi anda.
Ega aega ei ole. Rahandusminister Sven Sester ütles, et tal pole viimasel ajal aega isegi õhtuseks jooksuringiks.
Just sellesama aja leidmise mõttes ongi raske. Koormus on suur, valitsusel on väga mahukas agenda – lühikese ajaga on vaja väga palju asju korraga ära teha. Olen ju mitmes rollis: ühelt poolt minister, aga ka valitsuserakonna esimees. Pean osalema kaugelt rohkemates diskussioonides kui üksnes neis, mis puudutavad mu valitsusala. Koormuse vähesuse üle kurta ei saa.
Kust sa siis pere jaoks aja võtad?
Kindlasti olen välissõite hoidnud võimalikult miinimumis. Nädalavahetused olen valdavalt hoidnud perele ja ei võta tööd koju kaasa, ehkki vägisi pressib sisse. Üldine printsiip on, et üle kahe õhtu töönädala sees ma tööd ei tee, nii et kolm õhtut püüan olla kodus. Enam-vähem õnnestub.
Abikaasa Triinu ette ei heida, et sind on nii vähe?
Raske tal on, selge see. Aga õnneks on me laste vanavanemad tublisti toeks.
Su abikaasa kohta olen kuulnud, et tal on oma ettevõtmine, mustikakasvatus.
Vastab tõele. 12 hektarit kultuurmustikaid Pärnumaal. See on õnneks hooajaline tegevus. Aga suviti on paar kuud ikka kõva tööd. Ta on erakordne inimene.
Kuidas läheb?
Ta on alles esimesed aastad selle korralikult käima saanud. Üks aasta oli ikaldus, nagu põllumajanduses ikka ette tuleb. Aga nüüd on korralikult toiminud. Ostjaid ja tahtjaid on olnud rohkem, kui on olnud võimet saaki välja korjata.
Kellele ta müüb? Toidutööstustele, suurpoodidele?
Kuna ta kasvatab mahemustikat, siis ei löö ta mitte odavusega, vaid kvaliteediga. Toiduainetööstusele seda palju maha ei müü. Kaubanduskettidesse oleks põhimõtteliselt ehk võimalik müüa, aga eks seal on oma probleemid. Ega nad ju väiketootjale kõige sõbralikumaid kokkuleppeid ei paku. Praeguste koguste juures oleme suutnud saagi realiseerida kas Facebooki kaudu infot levitades või käivad inimesed ise kohapeal korjamas-ostmas.
Talvel on naine rohkem sulle toeks ja suvel oled sina põllul abiks?
Nii ongi. Olen püüdnud oma puhkuse ajal olla talle nii palju abiks kui vähegi võimalik.
Mille järgi hinnates söandad öelda, et oled poliitikuna õnnestunud?
Poliitika on meeskonnatöö, mida klišeena nimetatakse ka kompromisside kunstiks. Seal ei tee sa ühtegi asja üksinda, kogu tegevus eeldab kokkuleppeid ja koos töötamist. Teine on olemuslik pool: erinevatel poliitilistel otsustel on oma aeg – ma nimetan neid avanemisakendeks. Ühesõnaga, teatud poliitilistes kooslustes on ühed asjad võimalikud ja teised mitte. Mõnes teises koosluses on võimalikud teised otsused. Kõige lihtsam näide: 2014. aastal, kui võimul olid ja Reformierakond, oli see ainuke valitsus, kes suutis vastu võtta kooseluseaduse. Avanes aken, mis läks järgmises märtsis kinni.
Olulised küsimused on siin veel lahendamata?
Rakendusaktid? Loomulikult ootame uut võimalust, mis loodetavasti tuleb 2019. aastal, et oleks võimalik korrektselt töö lõpuni viia. Teine asi: Reformierakonnaga koos valitsuses olles ei olnud võimalik ära teha maksureformi – meie jaoks printsipiaalselt olulist otsust. Praeguse valitsusega saame selle tehtud. Puhtalt isiklikult hindan ma oma edu selle järgi, missugused poliitilised otsused oleksid sündimata, kui mind ei oleks olnud sellel hetkel selles kohas. Mis on minu eriline panus? Näiteks see, et alates eelmise aasta algusest saavad kõik Eestis sündinud halli passiga vanemate lapsed automaatselt Eesti kodakondsuse. See oli minu esimene eelnõu, mille kirjutasin 2011. aastal opositsioonis olles. Siis kukutati see läbi. 2014. aastal läksime valitsusse, kirjutasin selle asja koalitsioonilepingusse ja see jõustus 2016. aasta alguses. Ligi tuhat uut kodanikku lisandus Eestisse tänu sellele muudatusele.
Kas kõik 25 aastat siin elanud halli passi omanikud võiksid saada Eesti kodakondsuse?
See eeldab ühiskondlikku arutelu. Kas kõlavad parteilised lubadused seda arutelu kuidagi konstruktiivselt edasi viivad või mitte, see on eraldi teema.
Mida sa isiklikult arvad?
Mina isiklikult arvan, et olukord, kus Eestis on ligemale 200 000 inimest, kes on siin piisavalt elanud, aga kel ei ole Eesti kodakondsust – pooled on halli passiga ja pooled Vene passiga –, ei ole normaalne. Seda ei tohiks ignoreerida. Ja ei tohiks alavääristada seda, kui probleemile üritatakse lahendust leida. Kui keegi näeb siin julgeolekuriske, siis ma isiklikult arvan, et parem on siiski see, kui meil oleks rohkem Eesti kodanikke ja vähem halli passi või Venemaas Föderatsiooni passi omanikke. Selge see, et integratsiooniteema on mõlemat pidi tundlik küsimus. Tuleb käia väga ettevaatlikku rada pidi: teed samm-sammult otsuseid ja annad inimestele aega veenduda, et ei juhtu midagi. Selles valitsuses oleme kokku leppinud, et anname kodakondsuse ka nendele lastele, kelle vanemad on Vene kodanikud – lapsed võiksid ju ikka meie omad olla, las vanemad otsustavad, mida nemad tahavad. Kui see saab tehtud, on umbes 5000–6000 Eesti kodanikku juures. Oleme lihtsustanud näiteks vanemaealiste kodakondsuse saamist – et nad ei peaks tegema kirjalikku keeleeksamit, vaid saaksid piirduda ainult vestlusega. Kui eesti emakeelega inimeste seas on rohkem mõistmist, siis on mõistmist rohkem ka neid inimesi esindavate poliitikute seas. Ma väga loodan, et lõpuks saame selle küsimuse lahendatud.
Mulle meenub siin kogenud poliitiku Jürgen Ligi repliik sinu kohta: „Sisserändaja poeg roosast erakonnast.” Võid olla kui tahes hästi integreerunud, märgi saab ikka külge panna?
Olen oma poliitilises karjääris sellega arvestanud, et on inimesi, kes arvavad samamoodi, nagu Jürgen ütles. Mida tema nüüd täpselt mõtles või öelda tahtis, on iseküsimus. Ta ka vabandas. Minu mure ei ole sugugi see, et too repliik oleks mind isiklikult nii väga solvanud. Mure on selles, et riigi kõrge ametiisik lihtsalt ei tohi saata väga suurele osale elanikkonnast seda tüüpi signaale. Asi ei ole märgi külge panemises, vaid signaalis, et venelane ei ole Eesti ühiskonnas kunagi oma. See on lubamatu signaal.
Tuntud ettevõtja Jüri Mõis väljendas möödunud nädala LP-s tõsist nördimust praeguse valitsuse pärast. Kuidas sulle ta mõtted ja ütlemised tundusid?
Minu arvates ei ole tema kriitika sugugi õigustatud. Aga no selge on see, et ettevõtjate seas on tõenäoliselt rohkem neid, kes ei jaga praeguse valitsuse üht olulisemat eesmärki, milleks on ühiskonnas ebavõrdsuse vähendamine, võrdsemate võimaluste tagamine. Võtame või tulumaksureformi, mis on suur ja põhimõtteline muutus ja mille puhul ütleme, et inimesed, kes teenivad kuni keskmist palka, saavad tulevikus iga kuu kätte 60 eurot rohkem ja selle katteks palume jõukamatelt inimestelt natuke suuremat panust.
Mu meelest Mõis selle vastu ei protestinud. Talle käis närvidele, et kõik need tõsised plaanid – eeskätt plaanitav pensionireform – on kehvasti argumenteeritud ja kuidagi ebakindlalt esitatud.
Ma ei saa temast aru. Ta ähvardas, et lõpetab sotsiaalmaksu maksmise, sest tulevikus sõltub pension palgast vähem kui praegu. Aga on vastupidi. Tulevikus sõltub pension tänasest just rohkem palgast, kuna teise ja kolmanda samba tähtsus suureneb hüppeliselt. Mu arvates on tal väär arusaam sellest, mida me teeme. Selle teemaga on ju aastaid tegeletud, mingit uudist ja üllatust seal olla ei saa. Ja pealegi otsustas valitsus toetada põhimõtteliselt lahendust, mille põhjal hakatakse alles eelnõusid välja töötama. Need jõuavad riigikokku 2018. aastal. Kogu see arutelu alles algab. See, et suure osa avalikkuse arvamuse kujundajate hoiak on pigem skeptiline, võib tuleneda sellest, et teinekord võetakse selline hoiak, ilma et oleks põhjalikumalt sisusse süvenetud.
Hiljutine küsitlus näitas populaarsuse vähenemist. Te esindaja kippus seda põhjendama oponentide tegevusega nn alkoholivaidluses.
Kindlasti on see oma mõju avaldanud.
Kas pole liiga mugav põhjendus? Ise sa ütlesid mulle, et tegelikult umbes 85% inimesi toetab alkoholipoliitikat karmistavaid meetmeid.
Neid meetmeid toetataksegi. Aga püütakse maalida pilti, et tulemas on täielik keeluseadus ja viina ei saagi enam osta. Peale selle veel kõik need muud arvamused n-ö üle võlli minevatest piirangutest ja jutud sellest, et ongi igavesti kuri tüüp, kes käib mossis näoga ringi ja tahab kõik ära keelata ja kinni keerata. Lõpuks see mõjub.
7
Raamat, mis on mind mõjutanud?
Friedrich Nietzsche „Zarathustra”
Film, mida vaataksin veel?
Florian Henckel von Donnersmarcki „Das Leben der Anderen”
Teatrietendus, mis läks hinge?
„Isamaa karjed” – Jaak Printsi monoetendus teatris NO99
Telefoniäpp, mis on lihtsustanud mu elu?
Uber
Kohvik, kus tulevad parimad mõtted?
Pööbel
Muusika, mis ei lähe meelest?
Damien Rice
Inimene, kelleta ma ei saa?
Abikaasa Triinu