Euroopa Liit on oma kliimapoliitika kommunikatsioonis kogu aeg rõhutanud, et üleminek kliimaneutraalsusele ei kaitse ainult keskkonda, vaid toob kaasa enneolematu innovatsiooni ja majanduskasvu. See jutt ajab küll tõsiselt närvi, sest kliimamuutuste ohjamine on eksistentsiaalne küsimus, mille mõõdupuuks ei ole majanduskasv.

Tuletame meelde, kuidas 11. detsembril 2019 võttis Euroopa Komisjon vastu Euroopa roheleppe, mis seadis ja sätestas ELi sihi jõuda aastaks 2050 kliimaneutraalsuseni. Roheleppe tutvustamisel ütles Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen: „Rohelepe on ühelt poolt vajalik, et vähendada emissioone, ent teiselt poolt on selle eesmärgiks luua töökohti ja hoogustada innovatsiooni. Rohelepe on meie uus kasvustrateegia, mis annab tagasi rohkem, kui võtab ära.“

Sellele on viimase viie aasta jooksul järgnenud hulk õigusakte, mis loovad vajaliku raamistiku selle eesmärgini jõudmiseks. Loomulikult on need erinevaid majandussektoreid (energeetika, metsandus, põllumajandus, transport jne) oluliselt mõjutavad otsused, mis on tekitanud ka palju vaidlusi kogu Euroopa Liidus.

Põhiliselt ongi neid algatusi rünnatud majandusliku konkurentsivõime aspektist lähtuvalt. Tore asi see keskkonnahoid, ütlevad vastased, aga mitte majanduse hinnaga. Nõnda on ametnikud ja toetavad poliitikud rääkinud entusiastlikult sellest, kuidas rohelepe loob uusi majanduslikke võimalusi (mis on tõsi), ning teine pool sama kirglikult sellest, kuidas osade tänaste ettevõtete elu raskemaks läheb (mis on samuti tõsi).

Majanduskasv on kliimapoliitika kaasuv hüve
Kliimapoliitilise arutelu taandamine küsimusele, kas kliimapoliitika hoogustab Euroopa Liidu majandust või pärsib seda, on minu hinnangul tõsine viga. Mitte sellepärast, olgu öeldud, et ma ei usuks Euroopa Komisjoni hinnanguid täiendavast majanduskasvust. Loomulikult toovad sadadesse miljarditesse ulatuvad kliimainvesteeringud täiendavat majanduskasvu, innovatsiooni ja isegi töökohti, ehkki mitte samades sektorites, kus me seda siiani oleme näinud ja mitte samal ajahetkel, kui mõni sektor hääbub.

Ent majanduskasv on kliimapoliitika kaasuv hüve, mitte eesmärk. See väikese nüansina tunduv on tegelikkuses väga põhimõtteline. See tuleb selgelt välja kontrollküsimusega – kas kliimaneutraalsusele tuleks üle minna ka siis, kui see ei too kaasa majanduskasvu?

Muidugi tuleb, ütlen mina, sest inimtekkelised kliimamuutused on suurim pikaajaline oht meie riigile ja rahvale. Enamik poliitikuid, kes isegi jaatavad kliimapoliitika olulisust, vastavad sellele küsimusele eitavalt. Nagu ka suur osa kodanikest. See tähendab, et olles sidunud kliimapoliitilise ambitsiooni majanduskasvuga, on Euroopa Liit andnud ise ette ka kliimapoliitika hindamisinstrumendi – majanduskasv on kliimapoliitika mõõdupuu.

Selline olukord toob ka kliimapoliitiliste vaidluste sees kaasa olukorra, kus otsitakse eeskätt lahendusi, mis ergutavad majandust, mitte neid, mis vähendavad heitmeid. Nagu joobes härra, kes otsib koduvõtmeid laterna alt mitte sellepärast, et ta nad sinna kaotas, vaid seetõttu, et valges on lihtsam otsida.

Meil ei ole kliimaneutraalsusele alternatiivi
Olukorra absurdsuse näitlikustamiseks kujutame ette, et 2022. aasta veebruaris oleks NATO peasekretär Jens Stoltenberg tulnud välja avaldusega: „Kutsun kõiki liitlasi vankumatult toetama Ukraina vabadust ning saatma neile relvi. See võimaldab Ukrainal ennast agressori vastu kaitsta, aga võimaldab meie riikidel hoogustada oma kaitsetööstust, mis annab uusi töökohti ja hoogustab innovatsiooni.“