Riigikogu liige ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Jevgeni Ossinovski arvab, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna rahandusministri kandidaadi Martin Helme õppimiskõver saab olema järsk ja valus.
Esiteks, tulevane rahandusminister Martin Helme ütles, et ta ei usalda rahandusministeeriumi spetsialistide tehtud prognoose. Usalda või ära usalda, paremaid ei oska ükski poliitik teha ning riigieelarve koostamisel peab valitsus lähtuma rahandusministeeriumi hinnangust ühe või teise poliitikamuudatuse mõjude hindamisel.
Prognoos on prognoos (parimal teadmisel, mudelitel ja kogemustel põhinev ennustus), mis tähendab seda, et see ei saa kunagi sajaprotsendiliselt täppi minna. Selleks peaks olema selgeltnägija, milletaolisi võimeid rahandusministeeriumi ametnikel teadaolevalt ei ole. Veel vähem on neid Martin Helmel. Erinevalt Helmest valdavad spetsialistid majandusteooriat ja oskavad arvutada.
Kreeka läks pankrotti siis, kui poliitikud hakkasid sekkuma prognoosi (ja tagantjärele võltsima statistikat). Õnneks keelab meie riigieelarve seaduse paragrahv 17 lõige 2 selle ühemõtteliselt: “Makromajandusprognoosi ja rahandusprognoosi koostavad ametnikud või töötajad on prognoosi koostamisel ja koostamise metoodika valikul sõltumatud.”
Kas uus minister teeb ettepaneku see kaitseklausel tühistada?
Teiseks, olukorras, kus valitsusel ei ole struktuurse tasakaalu reegleid järgides võimalik investeeringuteks suurt midagi kulutada, näeb Helme lahendusena laenuvõtmist (Kadri Simson, kes peaks erinevalt temast ju teadma, sekundeerib). Näiteks selleks, et investeerida maanteedesse. Esmapilgul ehk tore mõte, aga kahjuks ebapädev.
Investeeringud teedesse (ja muud planeeritud investeeringud) arvatakse püsikulude hulka (st need halvendavad eelarvepositsiooni). Laenuvõtmine on ühekordne tulu, mis struktuurset tasakaalu ei paranda. Näiteks kui investeerida 100 miljonit eurot teedesse, siis halveneb struktuurne positsioon ligi 0,5 protsenti SKTst. Kui võtta 100 miljonit eurot laenu, siis riigikassasse laekub ühekordsena 100 miljonit, aga struktuurne positsioon jääb ikka -0,5 protsenti.
Seega, laenuvõtmine ei võimalda kehtivate Eesti ja EL-i reeglite valguses rohkem teid ehitada. Selleks on vaja lubada struktuurset puudujääki. Seda EL-i reeglid õige pisut lubavad, aga valitsuskoalitsioon on lubanud, et struktuurse tasakaalu reeglist soovitakse kinni pidada. Kui sellest lähtutakse, siis küsimus sellest, kas puudujääki rahastada laenu, võlakirjaemissiooni või reservide arvelt, on tehniline rahavoo küsimus. Martin Helme õppimiskõver saab olema järsk ja valus.