Valitsus esitas Riigikogule metsanduse arengukava aastani 2030, mis on samm ökoloogiliselt jätkusuutliku metsanduse suunas, aga see samm on ebapiisav. Kas Riigikogu peaks selle vastu võtma? Vastus sellele küsimusele eeldab väikest ajaloolist ekskurssi.

Kuidas me sellise dokumendini jõudsime, tuleneb otseselt täiesti läbikukkunud koostamise protsessist. Kava koostamise algatas Siim Kiisler juba enam kui viis aastat tagasi. Tollane minister kilkas siis rõõmust, kuidas arengukava koostamise protsessist saab vaat et kõige laiapõhjalisem kaasava demokraatia näide, mille tulemusena sünnib rahvuslik kokkulepe.

Kõiksugu kohvijoomisi ja vestlusringe ümarate ja kandiliste laudade ümber ka peeti, kuid kõigile informeeritud asjaosalistele oli peagi selge, et tegelikkuses juhib keskkonnaministeeriumi metsaosakond (kes on tihedalt metsatööstuskompleksiga läbi põimunud) asja tulemuseni, et metsadega on meil kõik hästi ning võib samal viisil edasi raiuda. Toonasele ministrile see tulemus tõenäoliselt sobis, kuna Isamaa on kõige järjepidevamalt liigintensiivset metsaraiet toetanud.

Kui suur on optimaalne raiemaht?

Ühes protsessi etapis lükkas ministeerium tagasi Stockholmi Keskkonnainstituudi (SEI) tehtud mõjuhinnangu, mille ta ise oli tellinud. Ametlik põhjendus oli selles, et töö on ebakvaliteetne. Tegelik põhjus oli muidugi see, et uuring pakkus optimaalseks raiemahuks 8 miljonit tihumeetrit, mis on tänasest kolmandiku võrra vähem. Sellist tulemust plaan ette ei näinud.

Kogudes osalenud ökoloogid ja looduskaitsjad protesteerisid selle vastu, et asja aetakse kallutatult tööstusele soodsas suunas, mispeale ajas EKRE minister Rain Epler juhtkogu lihtsalt laiali. Tempot olevat vaja tõsta. Järgmine minister Tõnis Mölder tegi uue juhtkogu, mida asus juhtima Rein Drenkhan, kes on kuulsaks saanud väitega, et lageraie leevendab kliimamuutusi. Ja suitsetamine ennetab kopsuvähki.

Mölder jättis uuest juhtkogust välja need teadlased ja eksperdid, kes toetavad säästvat metsandust, liigirikkust ja raiemahtude vähendamist. Sellega oli lõppjaam paigas – üsna varsti valmis mustand, mis jõudiski järeldusele, et siit-sealt tuleks pisut regulatsioone kõpitseda, aga laias laastus võivad harvesterid sama innuga edasi panna. Täpselt nii, nagu tööstus sooviski. Sellele dokumendile telliti peale uus mõjuhindamine. Sel korral läks hästi, analüüs oli kvaliteetne, kuna tulemus sobis. Leiti, et ehkki väiksem raiumine on loodusele parem, on raiemahte mõistlik siiski mitte vähendada.

Vaatamata sellele, et liigintensiivse raie tulemusena on meie metsad tänaseks muutunud süsiniku netoheitjaks, metsatagavara väheneb, meie Natura metsaelupaikade seisund on halb ja halvenev ning metsalindude arvukus on vähenenud. Seda loetelu saab jätkata.

Kõik tundus tööstusele minevat juba lepase reega, aga siis tuli EL uus kliimapakett, mis seadis Eestile eesmärgiks siduda maakasutuse (sh metsamaa) sektoris aastal 2030 süsinikku 2,5 miljonit tonni. See eeldab lisaks muudele meetmetele ka metsaraie vähendamist või siis väga kalli hinnaga kvoodiühikute ostmist. Tööstus koos keskkonnaministeeriumi metsaosakonnaga viskusid selle nõude vastu, püüdes igal viisil sellele vastu sõdida. Tulemust see muidugi ei toonud ning 2,5 miljonit tonni sidumiskohustust on kokku lepitud.

Järgmine pauk saabus õige pea, kui keskkonnaministriks sai Madis Kallas. Valdkonna varasema tundmiseta, aga järjekindla ja tööka inimesena tegi minister asja endale selgeks ning kinnitas avalikult, et senine raiemaht ei ole ökoloogiliselt jätkusuutlik. See on minu 12-aastases kogemuses esimene kord, kui keskkonnaminister on teadnud ja julgenud midagi sellist välja öelda.

Prügikasti sobilik mustand

Muidugi avastas minister laualt metsanduse arengukava mustandi. See mustand oleks võinud pretendeerida väärikale kohale Ajaloomuuseumi ekspositsioonis „Näiteid ebaõnnestunud riigihaldusest“. Ent arengukava on ju metsandusele vaja ning napilt poole aastaga enne valimisi uut teha ei jõua.

Koalitsiooniläbirääkimistel, kui Madis veel ei teadnud, et ta ministriks saab, rääkisin keskkonnapunkte erakonna poolt läbi mina. Me tõstsime korduvalt lauale raiemahtude vähendamise ettepaneku. Kui reformierakonnaga oli mingil määral kokkulepperuumi, siis Isamaa oli jäigalt vastu igasugusele vähendamisele.

Seepärast ütlesin Madisele, et valitsus ei toeta raiemahtude vähendamist, mistõttu ökoloogiliselt ja kliimapoliitiliselt adekvaatset arengukava selle valitsusega ei tule. Energilise ministrina otsustas ta siiski proovida viia enne teda valminud dokument kooskõlla ökoloogiliste vajaduste ja kliimaeesmärkidega. Kuna uut dokumenti koostada ei olnud mõeldav, asus ta olemasolevat parandama.

Mitmes punktis see ka õnnestus. Mõned muudatused on kosmeetilist laadi, näiteks eemaldati laused stiilis „üle 60-aastaste metsade puhul on mõistlik need maha võtta“.
Kaks muudatust on aga päriselt olulised. Esiteks, eemaldatud on metsatööstusele tähtis mõõdik, et majandusmetsade pindala ei vähene. See oleks sisuliselt keelanud täiendavate puistute kaitse alla võtmist.

Teiseks ja kõige olulisemalt. Esialgses mustandis pidi metsandus pelgalt „arvestama kliimamuutuste ja elurikkusega“. Tänases versioonis peab metsandus „leevendama kliimamuutusi“, mis tähendab kohustust hoida metsamaad netosidujana. Samuti peab nüüdsest versioonis metsandus „aitama tagada metsaökosüsteemide ja nende elurikkuse püsimise“. Mõlema eesmärgi tagamiseks on vaja vähendada raiemahte.

Liiga palju jampsi

Tõsi, kahetsusväärselt ei ole kõik rumalused sellest dokumendist välja jäänud. Loodusemees Kaido Kama on õigusega nõutu lause üle, et „Eesti metsad on jõudnud tagavara küllastumiseni“. Paraku on sarnast jampsi seal veel.

Loo moraal on piibellik – ära vala värsket veini vanadesse lähkritesse. Paraku ei olnud ministril uute lähkrite valmistamiseks lihtsalt aega.

Jah, praegune arengukava versioon ei sea nõudena ökoloogiliselt adekvaatset raiemahtude piiri, rääkides soovituslikust vahemikust 9-11 miljonit tihumeetrit. Samas nõue muuta metsad netosidujaks ning hoida elurikkust ja metsaökosüsteeme annab järgmistele valitsustele selge suunise raiemahtu oluliselt vähendada.

Minister ei ole mitte juhuslikult öelnud, et tema arusaama kohaselt peaks raiemaht olema selle vahemiku alumises otsas ehk 9 miljonit. See on tegelikult maksimum, et täita 2030. aastaks maakasutussektori eesmärk siduda 2,5 miljonit tonni. Pigem tuleb nii elurikkuse tagamiseks, kodulähedaste metsade säästmiseks kui ka kliimaeesmärkide saavutamiseks vähendada veelgi rohkem. Ja selleks annab Madis Kallase esitatud arengukava järgmisele valitsusele mitte lihtsalt vabad käed, vaid üsna selge suunise.

Kokkuvõttes, esitatud arengukava on maksimum, mida praeguses valitsuses on võimalik saavutada. See võimaldab edaspidi teha valitsusel ökoloogiliselt vajalikke otsuseid ning välistab sama intensiivse raiega jätkamise. Seepärast väärib see dokument – kõigele vaatamata – Riigikogu toetust.

Artikkel ilmus 31. jaanuaril 2023 Õhtulehes.