Haridussüsteem peab üheaegselt lähtuma kahest põhiväärtusest: kvaliteet ja võrdne ligipääs. Või lihtsamalt (ja Barack Obamalt laenates): et ka kõige vaesema pere laps saaks parima hariduse, kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu liige Jevgeni Ossinovski.
Lisaks individuaalsele kasule, mida haridus annab, on haridusel eriline roll sotsiaalse mobiilsuse võimaldajana. Haridus on ühiskonna parim investeering sellesse, et järgmisel põlvkonnal läheks paremini kui tänasel. Seepärast on väga õige ja õiglane, et Eestis saab kõrgharidust omandada õppemaksuta.
Muidugi on selge, et see ei saa tulla kvaliteedi arvelt. Küllap just hirmust, et pikalt jätkuv kõrghariduse alarahastatus toob kaasa kvaliteedi languse, on paljud inimesed, kes muidu toetavad haridussüsteemi väärtustena võrdset ligipääsu, hakanud toetama õppemaksu kehtestamist. See on halb mõte. Kahel põhjusel.
Esiteks, universaalne õppemaks piirab vaesemate noorte ligipääsu kõrgharidusele. See tähendab, et kõrgharidussüsteem, mis peaks vaesuslõksust välja aitama, põlistaks hoopis ebavõrdsust.
Panin kaks OECD andmestikku kokku ning sain tulemuseks sellise pildi – ühiskondades, kus õppemaksu ei ole, on ka ühiskondlikku ebavõrdsust vähem. Pange tähele: kõik riigid, mille gini koefitsient on alla 0,3, on nullilähedase õppemaksuga. (Muidugi ei ole see seos ainult põhjuslik, peegeldades ka laiemat ühiskondlikku toimemudelit. Olen selles osas aruteluks avatud.)
Teiseks, poliitsotsioloogiliselt teeb õppemaksu kehtestamine soovitule täpselt vastupidist. Siinkohal ei räägi ma teoreetiliselt, vaid tuginedes oma viieaastasele riigieelarve koostamise kogemusele.
Olukorras, kus õnnetus nimega Jüri Ratase teine valitsus ei ole mitte ainult juhtunud, vaid tõenäoliselt saadab meid veel mõnda aega, näib õppemaksu kehtestamine päästerõngana, mis parandab kõrgkoolide finantsseisu ja aitab hoida taset. Loota praeguselt valitsuskoosluselt teadusleppe täitmist ja adekvaatset haridusrahastust oleks paraku naiivne.
Seega, kõrgkoolide poolt igati legitiimne eesmärk ja esmapilgul arukas mõttekäik, aga pikemas perspektiivis toob see kaasa veelgi kiirema riigieelarveliste vahendite osakaalu languse ülikoolide finantseerimisel.
Kuidas nii? Kõigile on üheselt selge, et kõrgharidust finantseerime me ühiselt läbi riigieelarve. Valitsus on kohustatud leidma vajalikud rahalised vahendid, et tasuta kvaliteetset kõrgharidust pakkuda. Punkt.
Tõsi, valitsus ei pruugi oma kohustust täita, nagu me praegu ka näeme, kuid oma moraalset vastutust kõrghariduse rahastamisel ei saa ta eitada. Stenbocki maja, Toompea lossi ja Peeter Põllu kuju kõrval on täiesti kohane protesti avaldada: adressaat on õige ja ta teab seda. Ja ühel hetkel, kui ühiskondlik protest püsib, ei suuda ta enam lisaraha vajadust ignoreerida.
Kõrgkoolide rahastamise moraalse kohustuse konks
Nüüd, kui kõrgkoolidel võimaldatakse võtta vabalt õppemaksu, kõik muutub. Sellest suuremat kergendust valitsusele on raske ette kujutada. Kui praegu peab minister kõrgkoolidele ütlema, et “kahjuks sel aastal oli eelarve nii pingeline, et leidsime ainult 5 miljonit, aga järgmisel aastal olete meie esimene prioriteet”, siis edaspidi ütleb ta “kuulge, praegu on nii pingelised ajad, et tõstke natuke õppemaksu hoopis”.
Seega, õppemaksu kehtestamise õigus laseb valitsuse kõrgkoolide rahastamise moraalse kohustuse konksu otsast lahti. Ja tagasi sa teda selle konksu otsa ei saa, uskuge mind. Eks Suurbritanniaski algas asi mõne tuhande naela suurusest õppemaksust, nüüd võib rahulikult bakalaureuse aasta eest 10 tuhat naela välja käia.
“Kõrghariduse rahastamine ei ole ülikoolide võitlus, sellel ei tohi lasta hääbuda akadeemiliseks mõttevahetuseks rektorite ja poliitikute vahel.”
Aga mis siis ülikoolidel üle jääb, küsitakse. See on valesti sõnastatud küsimus: kõrghariduse rahastamine ei ole ülikoolide võitlus, sellel ei tohi lasta hääbuda akadeemiliseks mõttevahetuseks rektorite ja poliitikute vahel. See on tänaste, homsete ja ka eilsete üliõpilaste küsimus. Kogu ühiskonna võitlus.
Seakisa peame kõik tegema! Televiisoris ja ajalehes ja koosolekul ja tänaval. Seakisa, et ei suudeta leida mõnikümmend miljonit eurot ning viimases hädas ollakse valmis ühiskonna nõrgemate õigus kõrgharidusele rongi alla viskama. Kui me laseme oma maailmatasemel kõrghariduse ja teaduse ökosüsteemil ära mädaneda, siis sellega mädaneb ka ühiskondlik lootus olla tark ja edumeelne rahvas.
Kust siis vajalik lisaraha peaks tulema?
Kuulge, me räägime ju riigieelarve kontekstis tilgast meres. Kas mõnekümne miljoni euro investeerimiseks kõrgharidusse ehitame mõne kilomeetri 2+2 maanteed vähem, teeme 0,1 protsenti suurema defitsiidiga eelarve või küsime Tallinna vanalinna kinnisvaraomanikelt vähegi õiglast maamaksu, on teisejärguline poliitilise valiku küsimus, millesse ei tohiks tegelikult takerduda. Mina olen kõigi kolme lahendusega nõus ja valmis arutama teisigi.
Vastuargumendid juba kõlanud vastuargumentidele
Õppemaksu toetajad vaidlevad vastu, et üldisele õppemaksule vaatamata saab pakkuda tasuta õpet teatud erialadel.
Jah, saab. Neist erialadest kujunevad vaeste erialad; vastandina jõukate ja välistudengite erialadele, nagu majandus, juura, meditsiin jne, mis enamikule tudengitest jõukohased ei ole. Muide, teiste riikide praktika najal võib ennustada, et kujunevad ka vaeste ja rikaste ülikoolid.
Veel vaieldakse vastu, et saab ju vaesemad lapsed õppemaksust vabastada. Jah, saab. Aga kui paljudele on Eestis Aune Valki poolt pakutud 1000-eurone õppemaks jõukohane?
Tuletan meelde, et Eestis saab vaid kolmandik töötajatest netopalgana üle 1000 euro kuus. Kas üks kuupalk aastas lapse õppemaksuks on õige küsida?
Või üliõpilase vaatest: et teenida õppemaksuks raha, tuleb tudengil täiendavalt töötada 5-eurose netotunnitasuga (mis on ligi kahekordne miinimumtasu) 200 tundi ehk kuu aega. Juba praegu oleme üks suurima töötavate tudengite osakaaluga riike ning ühtlasi on noorte täiskasvanute vaesuse näitajad ühiskonna kõrgeimad.
Seega, kui tahta, et ligipääs ei halveneks, tuleks õppemaksust vabastada enamik tudengitest, misjärel oleks õppemaksu kehtestamine mõttetu. Kui aga tahta, et õppemaksust oleks mingitki reaalset abi kõrghariduse rahastamise mõttes (Aune Valk rehkendab Tartu ülikoolile üle 10 miljoni euro õppemaksutulu), peavad seda maksma sisuliselt kõik tudengid.
Võib luua tänasest kaks-kolm korda võimsama õppelaenu süsteemi, mis siis võimaldab ka vaestel siiski ülikooli saada. Jah, saab, aheldades suure osa tudengeist mitmekümnetuhande eurose võlaketi otsa. See küll näiliselt lahendab ülikooliõpingutele ligipääsu küsimuse, aga sotsiaalse ebaõigluse küsimust mitte.
Õppelaenul põhinev finantseerimissüsteem lükkab probleemi lihtsalt muusse kohta ja muule ajale.
Muusse kohta – näiteks vaesemate tudengite lähedastest käendajad ei saa pangast remondilaenu, et oma kodu korda teha, sest laps läks kunagi ammu ülikooli.
Muule ajale – jõukamate perede noored lõpetavad õpingud laenuvabalt ning saavad teha paremaid eraelulisi ja tööalaseid valikuid. Muretsemata, kuidas laenugraafikust kinni pidada. Olen sellest (ühe võimaliku lahenduse kaudu) pikemalt kirjutanud.
See ei ole õiglane, see taastoodab vaesust.