Avaldame Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehe Jevgeni Ossinovski 26.11 Riigikogus peetud kõne täismahus.

Austatud Riigikogu! Head Eesti inimesed!

Lennart Meri on öelnud: „On väga lihtne rääkida juttu, mis kõigile meeldib. Palju raskem on rääkida juttu, mis on tõde.“ Aga just tõde on vaja, et teha Eesti kestmiseks vajalikke otsuseid.

Täna on Eesti jaoks oluline päev. Ja selle päeva olulisus ei seisne selles, kas üks sadadest mittesiduvatest ÜRO deklaratsioonidest saab Eesti poolt heaks kiidetud või mitte. Jah, see konkreetne deklaratsioon puudutab rännet, aga Eesti sisserändepoliitika sellest ei muutu. Seda debatti on sisepoliitilistel põhjustel püütud viia massiimmigratsioonile.

Aga seda debatti ei ole tegelikult olemas. See on näiline võitlus. See on mitte-debatt. Ma ei toeta massiimmigratsiooni. Sotsiaaldemokraadid ei toeta massiimmigratsiooni. Õigupoolest ei ole Eestis ühtegi erakonda, kes toetaks massiimmigratsiooni või kontrollimatut rännet. Punkt.

Küll on tänasel arutelul küsimuse all kolme olulist asjaolu. Esiteks, Eesti järjepidev välispoliitiline suund. Teiseks, usaldus meie riigi vastu. Kolmandaks, meie ühiskonna vastupidavus (või moodsa sõnaga — kerksus) hirmutamisel ja libauudistel põhinevate inforünnakute puhul.

Eesti välispoliitiline suund

Eesti on 27 aasta jooksul püüelnud välis- ja julgeolekupoliitikas hoida võimalikult laiapõhjalist üksmeelt, taotlenud konsensust. Selle konsensuse nurgakiviks on tõdemus, et Eesti huvid on kõige paremini kaitstud koostööle orienteeritud ja rahvusvahelisel õigusel põhinevas maailmas.

Suletud maailmas, kus iga riik ajab kitsalt oma asja, on kaotajaks väikesed ja võitjaks suured. Sellises maailmas, kus loeb jõud, mitte reeglid, juhtub nii, nagu on korduvalt rõhutanud president Toomas Hendrik Ilves, tsiteerides Thucydidese Peloponnesose sõda: „Suured võtavad, mida nad tahavad, ning nõrgad annavad, mida nad peavad.“ Ainult reeglitepõhises maailmakorras austavad suured väikeste valikuid. Just sellises maailmas saame parimal viisil kindlustada Eesti iseolemise.

Kõlab peaaegu labase tõena, aga peame seda täna rõhutama. Et globaalsete küsimuste lahendamises kaasa rääkida, tuleb teha teiste riikidega koostööd. Üksinda ei ole see võimalik. Ja on illusoorne arvata, et uksi ja aknaid sulgedes ning rahvusvahelisest koostööst lahti haakides lähevad maailma probleemid meist lihtsalt vaikselt mööda. Ei lähe.

Just see on olnud Eesti välispoliitiline konsensus, millest lähtudes on aastate jooksul kujunenud Eesti välispoliitikas konsensus. Jah, see välispoliitiline konsensus on viimastel aastatel murenema hakanud ning selle siirdeid näeme nüüd valitsuses. Aga veel on võimalus välispoliitilisest kannapöördest loobuda.

Vesteldes täna hommikul inimestega siin Riigikogu ees, küsiti minult üks mõistlik küsimus: „Kui see rändepaber ei mõjuta meie sisserändepoliitikat, siis miks peaks sellega liituma?“

Selline küsimus lähtub arusaamast, et iga välispoliitiline akt peab ilmtingimata tooma meile käegakatsutavat kasu. Kui kasu ei ole võimalik näha, siis tuleks öelda „ei“.

Aga ma küsin: Kas ÜRO julgeolekunõukogu liikmena, kuhu riigina pürgime, saame me teha Eestile käegakatsutavalt kasulikke otsuseid? Ega väga ei saa. Aga me saame näidata, et oleme rahvusvahelises poliitikas partner, kellel on koostöötahe, hääl. Et meiega saab, aga ka tuleb arvestada.

Olen seda mõtestanud järgmiselt. Eesti iseolemise kindlaim garantii on see, kui oleme maailmale vajalikud. Kui oleme maailmale vajalikud, ei jää me otsustaval hetkel üksi. Ja selle nimel, et mitte jääda otsustaval hetkel üksi, tuleb selle nimel teha igapäevaselt tööd. Eesti diplomaatia on parim julgeolekupoliitika.

Kogu see parempopulistlik agenda, et jääme siia omaette, paneme uksed ja aknad kinni on erakordselt ohtlik. See on Eesti lõpu algus. See on hullumeelsus. Eesti ei tohi üksi jääda.

Usaldus riigi vastu

Teine küsimus täna on küsimus usaldusest. Eesti professionaalne diplomaatia on olnud tubli. Selle erakordse töö tulemusena on Eesti rahvusvaheline positsioon ja maine Eesti ajaloos kõrgeim. Me suutsime eelmisel aastal edukalt juhtida kogu Euroopa Liitu, me oleme suutnud kindlustada parimal võimalikul moel Eesti julgeoleku ning kehtestada ennast edumeelse lääneriigina. Ärme kergita kaabut, sõbrad!

Usaldame neid inimesi, kes on meie heaks nii palju suutnud teha. Usaldame Eesti välisteenistust.

Ega ometi ükski inimene Eesti vabariigis ei arva, et ta on igal alal parim ekspert. Me ju ei arva, et oleme parimad otsustama, näiteks, millisel viisil kustutada tulekahju. Ei ole ju nii, et kutsume päästjad välja, siis aga haarame ise vooliku ja ütleme: puhake jalga, mehed, ma tean ise paremini, kuidas kustutada. Ei, me usaldame professionaale, kes on asja õppinud ja kellel on selleks vajalik kogemus.

Jah, oleks tore, kui välispoliitika kõigi oma formaatide, keerdkäikude ja — Andres Kivirähu kujundit kasutades — väikeste balletisammudega oleks lihtsasti selgitatav. Nii paari lausega, et igaüks saaks sellest aru. Aga kahjuks ei ole rahvusvahelist poliitikat võimalik muuta sama lihtsaks kui lambipirni vahetamine. Oleks tore, aga see pole võimalik. Ja sellisel juhul peaksime usaldama professionaale.

Oleme ju näinud, milleni valdkonnaekspertiisi alavääristamine viib. Suurbritannia endise justiitsministri sõnad enough of experts, „inimestel on kõrini ekspertidest“ on täpne kokkuvõte Brexiti toetajate argumentatsioonist. Mida need targad ikka seletavad, rahvas teab paremini.

Selle tulemusena näeme peatselt nõrgemat Euroopat ja nõrgemat Suurbritanniat. Muuseas, kaks aastat hiljem ei toeta enamik britte enam EList lahkumist, aga on liiga hilja.

Ja küsimus ei ole kaugeltki ainult välispoliitikas — nii meil kui mujal Euroopas kuuleme üleskutseid umbusaldada õigussüsteemi, vaba meediat ja muid demokraatliku riigi institutsioone.

Poliitikute ülesanne on leida inimeste hirmudele ja muredele reaalseid lahendusi

Viimaks, täna on küsimusele all riigi ja ühiskonna vastupidavus valeandmetel ja ülevõimendatud hirmudel põhinevatele inforünnakutele. Rääkides täna hommikul inimestega Riigikogu ees, nägin inimeste silmis hirmu. Hirmu, et Eesti joostakse üle, et meie rahvas hääbub, et Eesti ei jää püsima.

Me kõik peame igapäevaselt töötama Eesti iseolemise ja edu kindlustamise nimel. Poliitikute ülesanne on pakkuda inimestele turvatunnet, leida inimeste hirmudele ja muredele reaalseid lahendusi, aga mitte lõhestada ja hirmusid võimendada.

Kui hirmulaviin aga siiski saabub, nagu täna näeme, on küsimus selles, kas meie ühiskond ja riik on piisavalt tugevad, et sellele vastu pidada. Et öelda: „Rahu sõbrad, Eesti ei ole kriisis!“ Oleme näinud, et valitsus ei suutnud. Kui täna ei suuda seda rahu pakkuda ka riigikogu, on meil vähe, millele päriselt kriitilisel hetkel loota.

Seda mõtet on erakordselt täpselt väljendanud meie endine kolleeg Eerik Niiles Kross: „Kui mõne Facebooki postituse ja esimese sisulise küsimusega riigikogu poolt on võimalik lüüa uppi Eesti välispoliitika ja viia valitsus kriisi, siis on meil suur häda majas. See ei ole nali, ja seda analüüsivad oluliselt tõsisemad tüübid kui EKRE.“

Jah, muidugi, taustal on valimised ja 97 päeva enne valimisi on poliitikute mängulust suur. Ent ka valimiskampaania käigus on poliitikute ülesanne väidelda ilmavaatelisi valikuid nii, et riiki ja ühiskonda katki ei tehta. Kui üks poliitiline jõud õõnestab inimeste usaldust riigi vastu, kui õhutatakse vägivalda nende vastu, kellega ollakse eri meelt, on see vastutustundetu ja ohtlik.

President Meri on selle kohta öelnud nii: „Riiki ei saa mängida. Riiki kas võetakse tõsiselt või ta kaob olematusse. /…/ Valimised ei ole eesmärk, vaid demokraatia vahend. Valimised keeravad üles demokraatia kellavedru, mis hoiab kella tiksumas. Kui valimiste ajaks kaotatakse aja- ja ruumitaju, tähendab see vedru ülekeeramist ja kella seismajäämist. Peame endale aru andma, et igal Eesti sisepoliitilisel sammul on oma välispoliitiline kaja ja vastupidi – igal välispoliitilisel sammul on sisepoliitiline vastukaja.“

Austatud riigikogu! Oleme ehitanud Eesti riiki soovist kindlustada Eesti iseolemist ning Eesti rahvas on otsustanud, et parim viis selleks on liberaalsetel väärtustel põhinev demokraatlik ühiskonnakorraldus. See on olnud õige valik, ta on meid hästi teeninud. Eestil ei ole kunagi läinud nii hästi kui täna. Loomulikult on probleeme, muresid ja hirme, mis vajavad lahendamist. Ent ärme seepärast oma väärtuselisest sadamast mõtlematult tormisele ulgumerele söösta. Hoiame enda riiki ja rahvast!

Seotud lood:

Vaata veel: Uudised > Avatud ühiskond, välispoliitika