Euroopa ja Eesti ei saa elulistes küsimustes enam USA-le kindlad olla ning asi ei ole ainult Donald Trumpis. Ameerika endasse sulgumine on sügavam protsess. Kehvast olukorrast ei tohi heituda, vaid Trumpi tekitatud kaosest peaks saama positiivne impulss, mille tulemusena ärkab Euroopa pikast uinakust ning võtab vastutuse meie maailmajao oleviku ja tuleviku eest, kirjutab Jevgeni Ossinovski.
Kaos, mille USA president Donald Trump maailmas mõne nädalaga korraldas, on ootuspärane. Nii mõnigi Eesti välispoliitik arvas, et Trumpi presidendiks saamine ei pruugi meile üldse halb olla ning kuulda oli ka mõõdukat optimismi. Need arvamused põhinesid valdavalt asjatundmatusel. Praeguste riigijuhtide puhul tuleneb see pigem mõistlikust alalhoidlikkusest, et ausalt Trumpile hinnangut andes jätab nartsistliku loomuga president need sõnad meelde ja maksab meile hiljem kätte.
Üllatavam on olnud Euroopa juhtide vaikimine, sest nende geopoliitiline olukord on rahulikum ja mitmes riigis on ka ajalooliselt Ameerika-vastasusel pikk traditsioon. Kõigist Euroopa-suunalistest laamendamistest tegelikult tõsiseim on USA presidendi esitatud territoriaalne nõudmine Euroopa Liidu liikmesriigi ja NATO liitlase Taani suhtes, ähvardades tollimaksude ja “muude meetmetega”, kui nad oma territooriumi vabatahtlikult USA-le ei loovuta.
Mis oli Euroopa reaktsioon? Vaikus. Kujutage ette, et teine riik ähvardab liitlase suveräänset territooriumi, ja kõik on vait.
Mulle tundub, et säärase vaikimise põhjuseks on eurooplaste lootus, et äkki Trump teeb mõned elevandiliigutused meie portselanipoes ära, kukutab küll mõned vaasid, aga siis pöörab oma impulsiivsuses pilgu Aasiale või Aafrikale ning meie saame rahulikult killud kokku kleepida. Et kõik läheb enam-vähem samamoodi edasi.
Paraku on selline unelm ebarealistlik, mis hindab valesti nii trumpismi põhjuseid kui ka fundamentaalseid tagajärgi meie maailmajaole.
Katkine Ameerika
Kaheksa aastat tagasi, kui Trump esimest korda USA presidendiks valiti, pidasime seda demokraatliku protsessi luksatuseks – aeg-ajalt laseb rahvas ennast ikka ninapidi vedada. Arvasin minagi, et kui Ameerika rahvas on neli aastat süsteemitut hullust, valetamist ja võimuliialdusi näinud, saadavad nad Trumpi resoluutselt nurka häbenema. Tegelikult suutis Trump ametis olles toetust hoida ning paralleelreaalsust (“alternatiivsed faktid”) ehitades oma toetajaid veelgi tugevamalt enda taha koondada.
2020. aastal Trump küll napilt kaotas, aga nõrga Joe Bideni taustal oli tema naasmise tõenäosus algusest peale suur. On väga oluline aru saada, et küsimus ei ole kaugeltki ainult Trumpi isikus. Nii mitmeski mõttes on ta sümptomiks sügavamast tendentsist Ameerika ühiskonnas, mis loob soodsa pinnase sellisele poliitikale.
Lühidalt on selle põhjuseks USA ühiskonna sügav polariseerumine, mille detailsem analüüs jääb selle teksti skoobist välja, aga mõelge EKRE, AfD ja teiste Euroopa natsionaalpopulistide toimeloogikale ja populaarsuse juurpõhjustele (globaliseerumise kaotajate kibe meel, immigratsioon, kultuurisõjad, alternatiivmeedia) ning süstige sellele analüüsile steroide. Sest reaalsed lõhed sissetulekus, hariduses ja tervises on Ühendriikides oluliselt suuremad kui tugevatel avalikel teenustel põhinevas Euroopas.
Selles olukorras kaotab n-ö mõistliku tsentri poliitika oma võlu, millele kaheparteisüsteem paneb veel oma mustvalge “meie või nemad” pitseri peale. Nõnda on varem baasküsimustes tsentris olnud vabariiklased oma positsiooni kaotanud või ise trumpistlikult karusellilt maha astunud. Koos sellega on Trumpi ümbert teisel ametiajal kadunud need täiskasvanud inimesed, kes teda kriitilisel hetkel mõistusele aitaksid.
Teisisõnu on Ameerika Ühendriikide ühiskond on niivõrd katki ja polariseerunud, et mitte ainult ei valitud Trumpi neli aastat hiljem tagasi, vaid tema segasele agendale on tegelikult laiem toetus, mis ennustab tõsist kaost ka edaspidiseks.
Trump saab seda kõike korraldada ainult tänu Ameerika riigikorra eripärale. Nägime Trumpi esimesel ametiajal ja näeme veelgi enam nüüd, et James Madisoni 18. sajandil välja töötatud kaunid võimude lahususe ja tasakaalu printsiibid (checks and balances) tegelikkuses ei tööta.
Ameerika Ühendriikide presidendi võim on põhiseaduse kohaselt väga suur, suurem kui kõigis Euroopa presidentaalsetes süsteemides. Kongress saab presidenti kontrollida küll, eeskätt eelarve ja ametiisikute nimetamise kaudu. Ent nagu näeme, valitseb seal pea täielik parteiliini järgimine, sest kongressi liikmete hinnangul on Trumpi toetamine ka nende elektoraalsetes huvides ning kahjuks on neil õigus.
Kolmas võim ehk ülemkohus on juba esimesest Trumpi ametiajast konservatiivseid kohtunikke täis pikitud, aga siiski sõltumatu. Ent kohtuvõim ei ole operatiivse juhtimise kontrolli jaoks loodud ega suuda kuskil seda funktsiooni täita. Selle kaudu saavad kodanikud ja organisatsioonid viitega kaitset riigivõimu omavoli eest, ent presidendi tegutsemist nad sisuliselt ei piira. Tugeva tahtega Ameerika presidenti on senise maailmakorra segipeksmisel väga raske peatada.
Euroopa ilma Ameerikata
Mis järeldub eelnevast meile nii Eestis kui ka Euroopas laiemalt? Me ei saa oma eluliste huvide puhul Ameerika Ühendriikidele kindlad olla. On see kaubandus, tehnoloogia, globaalsed kriisid või meie enda julgeolek, USA võib olla meie poolel. Aga võib ka mitte olla.
See, kuidas Trump käsitleb Ukraina küsimust, näitab selgelt, et ka suhet Euroopaga näeb USA täiesti transaktsioonilisena: kui on kasulik, siis teeme Euroopaga koostööd, aga kui suuremat kasu saab suhetest Venemaaga, siis viskame Ukraina hakklihamasinasse ja teie seal Euroopas pühkige veri seinte pealt ise ära. Teie tuba ju.
Trump on küll omaette tase ühepoolsetes avangutes, kus Euroopa “liitlasi” isegi ei informeerita, ent tuletame meelde ka Bidenit ja Afganistani. Kolmandik Afganistanis hukkunud sõduritest olid Euroopast (sh üheksa Eestist), aga Ameerika lihtsalt otsustas ja nullis nende meeste ja naiste panuse ning andis riigi Talibanile kandikul üle.
Me endalt peame ausalt küsima väga ebamugava küsimuse: kas Eestis baseeruvad USA sõdurid on tegelikult meie julgeolekugarantii? Kas Trump annab vajalikul hetkel neile käsu kaitsta Eestit? Brutaalselt aus vastus on: me ei tea seda. Ja kui me ei saa vastata sellele küsimusele kindlalt “jah”, siis peame riskijuhtimise loogikast lähtudes arvestama, et see vastus on eitav ning täiendama oma kaitseplaane stsenaariumiga, kus Eesti kaitsmine jääb meie ja Euroopa liitlaste õlule.
Arvestades USA presidendi võimutäiust ning ühiskonna polarisatsiooni, ei ole küsimus ainult selles, kuidas elada üle veel neli aastat Trumpi. Kas me oleme kindlad, et kümne aasta pärast ei ole Valges Majas keegi, kes oma üksused siit lihtsalt ühepoolselt ära viib? Arvan, et sellele ei julge keegi panustada.
Asi ei ole ka ainult Ukrainas ja meie piirkonna julgeolekus. USA praegune administratsioon on lõpetanud kogu 1945. aasta järgse rahvusvaheliste suhete arhitektuuri, mille keskmes on põhimõte, et arenenud ja demokraatlik lääs hoiab kokku ning püüab juurutada rahvusvahelisel õigusel, demokraatial ja vabadusel põhinevat maailmakorda. Nüüd on selge, et selle alliansi juhtpartner USA seab kogu meie ühise väärtusvundamendi küsimuse alla.
Make Europe great again
Muidugi on USA lahtihaakimist raske aktsepteerida, mida näeme Euroopa (ja Eesti) liidrite hillitsetud sõnumitest. Pärast järjekordseid “viljakaid arutelusid” ollakse “tõsiselt mures”, kuid loodetakse “konstruktiivsele dialoogile” USA-ga. Samal ajal peab asepresident JD Vance Euroopa liidritele 20-minutilise loengu sellest, kuidas Euroopa väärtuselise untergang‘i ehk allakäigu tõttu ei pea USA meid enam kaitsmisväärseks.
Euroopa peab ärkama ja kiiresti. USA on riik, kellega meid ka edaspidi seovad tihedad kaubandussidemed, ehkki Trump ähvardab ka neid tollimaksudega purustama hakata. Paljudes rahvusvahelistes küsimustes meie positsioonid ühtivad, aga oma eksistentsiaalsete huvide tagamise peab Euroopa enda kanda võtma. Kriitilisel hetkel võib USA kas lihtsalt passida või hoopis meie vastasega diili teha.
Eestile tähendab see esmalt regionaalse julgeolekupoliitilise koostöö tihendamise vajadust, sest kui üle Atlandi ei pruugi kriitilisel hetkel sõjalist abi õigeaegselt saabuda, peab iseseisev kaitsevõime olema seda tugevam. Teiseks, ka meie välispoliitika vajab ümberkalibreerimist.
Tegelikult oleme kaitsepoliitiliselt seda juba Trumpi esimesel ametiajal mõistnud. Näiteks oleme teadlikult ehitanud strateegilist kaitsekoostööd Prantsusmaaga (osalemised Prantsusmaale olulistel missioonidel Aafrikas, et hiljem veenda neid panustama siin eFP raames) või koostöö süvendamine Suurbritanniaga Brexitile vaatamata, mille ühe tulemusena on just britid meid kaitsva eFP lahinggrupi juhtriik.
Sellega tuleb edasi minna laiemalt kui ainult kaitsepoliitikas. Uues olukorras muutuvad primaarseks meie liitlassuhted Euroopas, eeskätt Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa, Poola ja Põhjamaadega, keda lisaks NATO-liikmelisusele seob meiega kõigi huvide kõikehõlmav põimitus Euroopa Liidu raames ning ka füüsiliselt sama julgeolekuruum. Julgeolekuküsimuseks on muutunud Euroopa Liidu tõhus toimimine, sest sellest tugevamat ühiste huvide liimi meie maailmajaos ei ole.
Euroopa Liit peaks USA-le selgelt väljendama, et nüüd asume ka meie ellu viima oma huvidest lähtuvat kaitse-, välis- ja majanduspoliitikat, mis võib, aga ei pruugi USA huvidega kattuda.
Loomulikult on Euroopa suurimaks nõrkuseks meie ebapiisav kaitsevõime. Aga see ei ole põhjus, et väriseda ja Trumpi piinlikult ümmardada, vaid asi tuleb käsile võtta ja see tühimik täita reaalse plaani ja võimetega. Loomulikult saab maailma suurima majandusega riikide ühendus sellega suurepäraselt hakkama, kui end tõsiselt kokku võtab. Jah, selleks peab riikide panus riigikaitsesse olema suurusjärgu võrra suurem kui senine kaks protsenti SKP-st (mida mitmed Euroopa riigid ikka veel ei täida), aga see on võimalik ja vajalik.
Tekkinud olukorras ei aita meid reaalsuse eiramine ning võltslootused, vaid olukorra aus tunnistamine ning ambitsioonika visiooni sõnastamine. Trumpi tekitatud kaost peaks Euroopa käsitlema positiivse impulsina, mis paneb käima Euroopa tõsinemise protsessi.
Winston Churchill ütles Suurbritannia lahingu eelõhtul juunis 1940 kuulsad sõnad, et rahvas peab kaitsma oma vabadust nii, et hilisemad brittide põlvkonnad vaataksid tagasi ja ütleksid: “This was their finest hour” (“See oli nende tähetund”).
Peaksime Ameerika lahtihaakimist käsitlema samuti Euroopa tähetunnina. Ajana, mil Euroopa võttis vastutuse oma maailmajao oleviku ja tuleviku eest. Vähemat meile järgnevad põlvkonnad ei aktsepteeri.