Ühiskonnas juurdunud probleemide tõttu on puuetega inimestel tekkinud liigne sõltuvus sotsiaalteenustest, kirjutab sotsiaaldemokraat Jari Pärgma ERR-is.

Eesti Puuetega Inimeste Koja andmetel moodustavad puuetega inimesed 11 protsenti kogu Eesti rahvastikust. Need ligikaudu 146 000 inimest tähistavad 3. detsembril rahvusvahelist puuetega inimeste päeva. Ehkki seda arvestatavat osa ühiskonnast soovitakse üha rohkem ühiskonda lõimida, on nad enamasti oma muredega ikkagi üksi.

Öeldakse, et ajateenistuses võib kohata läbilõiget kogu Eesti ühiskonnast. Näiteks endine ajateenija Andri Küüts kirjutas mõni aasta tagasi Postimehes, et ajateenistuses võid kohata ka seda osa ühiskonnast, kellega sa pole võib-olla varem kokku puutunud.

Paraku ei pruugi aga praegu kohata ajateenistuses suurt osa puuetega inimestest, kes sooviksid sel moel riiki teenida. Praegune süsteem peab neid ajateenistuse jaoks otsekui kõlbmatuks.

Minul tekib küsimus, kas ühiskond on valmis aktsepteerima puudega inimest ka ajateenistuses, kus ta saaksid anda oma panuse Eesti rahva kaitseks, seda küsimust puudutab ka perearsti, politseiniku, vangivalvuri ametikohta, ega ole erandiks ka erakonna juht.

Võimelisuseks (i.k ableism) võib nimetada puuetega inimeste diskrimineerimist ja nende vastu suunatud sotsiaalset eelarvamust. See põhineb veendumusel, et erivajaduseta inimeste võimed on teistest paremad.

Selline arusaam levib selle pärast, et puuetega inimeste esindatus poliitikas on liiga väike või neid pole pildil kasvõi ajakirjanduses. Selle sihtgrupi valimisaktiivsus on liiga kesine. Selle tõttu ei pea poliitikud palju muretsema nende heaolu ega nendega arvestamata jätmise pärast.

Puuetega inimeste vähese nähtavuse põhjuseid võib otsida ajaloost. Nõukogude Liidu ajal tegutsesid puuetega inimesed ühiskonnast eraldatuna, neile olid tagatud kaitstud töökohad ja nad said ka tasuta reisida. Eakamad räägivad siiani veel nõukogude ajast positiivses võtmes, sest puuetega inimeste tegevuste jaoks olid omad majad, kus nad said tegutseda ja osaleda neile organiseeritud üritustel. Toit olid laual ja põhivajadused olidki täidetud.

Mis on siin valesti? Selles olukorras ei saaks puuetega isikud ealeski juhtivale kohale kandideerida, kõrgharidust omandada ega olla ühiskonnas nähtaval. Seega suhtuti tol ajal nendesse kui inimestesse, keda peab alati toetama ja aitama, kes ei tule ühiskonnas iseseisvalt toime. Tänapäevalgi pole selline suhtumine palju muutunud.

Muutunud on aga majanduspoliitika puuetega inimeste suhtes. Nüüd tahetakse neid ühiskonda integreerida, kuid samal ajal jäetakse nad ikka oma muredega üksi ja nad peavad iseseisvaks toimetulemiseks läbima kadalippu.

Puudega isik peab tööle minemiseks palju rohkem ettevalmistusi tegema. Näiteks kui mind kutsutakse koosolekule või kohta, kus suhtluskeel on eesti keel, siis tuleb mul tavaliselt ise organiseerida tõlketeenus, mõelda selle kättesaadavusele ja seejärel uurida, kes tasub tõlketeenuse eest.

Vähesed pingutavad kolm-neli korda rohkem kui teised, et muuta oma häält kuuldavaks. Seega tuuakse neid eeskujudeks ja kiidetakse neid taevani nende mitmekordse pingutuse eest, seda võib nimetada “inspiratsioonipornoks”. Ühiskonnamudel ei ole puuetega inimeste jaoks kohandatud. Arvan, et puuetega inimeste mitmekordne pingutus ei peaks olema norm. Veel vähem peaks neid kiitma asja eest, mille pärast n-ö Harju keskmist inimest ei kiidetaks.

Puuetega inimeste mitmekordne pingutus tähendab paradoksi, kus vajadus sotsiaalteenuse järele suureneb mitu korda. Tuntud füüsikaseadus ütleb selle kohta selgelt, et mida konarlikum on pind, seda suurem on hõõrdejõud. Sellega võib ka öelda, et ambitsioonikas puudega isik põleb mitu korda ja palju kiiremini läbi kui keskmine pingutav inimene. Kas me tahame kibestunud puudega isikut või tahame me õnnelikku puudega isikut? Kõik algab igaühest. Alati tuleb endale meelde tuletada, et maailm ei ole sulle ega mulle, vaid meile kõigile.

Oleme palju arenenud, näiteks 1800. aastal oleks olnud suur üllatus, kui viipekeelne kurt, kelle koht on nelja seinaga kinnises ruumis, kirjutab sellise arvamusartikli. Küll aga saab alati paremini.

Edaspidi tuleb vaadata, kas puuetega inimesi on esinduskokku valitud ja nende hääled on kuuldaval ühiskonda kohaldamise otsuste juures. Saan aru, et sotsiaalteenuste järele on suur nõudlus. Küll aga oleks mõistlik meeles pidada, et vajadus sotsiaalteenuse järele on tingitud pigem varem kujundatud ühiskonnamudelist, mitte inimeste ambitsioonikusest.

Ühiskonnamudel võiks arvestada erinevate inimeste vajadustega. Sotsiaalteenus on kiire ja lühiajaline abinõu, mitte aga pikaajaline lahendus probleemi juurpõhjusele. Ühiskonna puuetega inimeste vajaduste järgi ümberkorraldamiseks tuleb alati läbi mõtestada, kuidas muuta näiteks ühistransporti ja tänavaid ligipääsetavaks nii füüsiliste kui ka intellektipuuetega inimestele.

Avalikud teenused võiksid muutuda ka puuetega inimestele ligipääsetavaks. Näiteks võiksid klienditeenindajad osata eesti viipekeelt. Sellele aitaks tulevikus kaasa näiteks see, kui eesti viipekeele baaskursus oleks osa klienditeenindaja väljaõppest. Kuulmislangusega inimesed, kes ei valda eesti viipekeelt, saavad lugeda kirjalikus vormis, nende jaoks arendatakse kõnetuvastusprogrammi või leida selle asemele paremat lahendust.

Praegu on puuetega inimesed sõltuvad suuresti sotsiaalteenustest. Selline sõltuvussuhe jätkub senise ühiskonnamudeli takistuste tõttu, millega ei ole paraku süsteemselt tegeletud. Edasipüüdlevas ühiskonnas on aga mõistlik astuda samme perspektiivikate lahenduste suunas, mis aitavad ühiskonda kohandada kõigile ligipääsetavaks. Head rahvusvahelist puuetega inimeste päeva kõigile!

Jari Pärgma: puuetega inimestel on liigne sõltuvus sotsiaalteenustest