Kas on võimalik samaaegu vallutada teisi planeete, saada jõukamaks ja päästa Maa? Vaevalt. Kui me tahame rääkida kliimapoliitikast, peame rääkima kapitalismist, kirjutab sotsiaaldemokraat Õnne Paulus Eesti Päevalehes.
Eesti riigi osalus majanduses oli 2019. aasta numbrite järgi lihtsustades ⅓ SKP-st, mis tähendab, et üle poole majandust puudutavatest otsustest tehti vabal turul, kus väärtusteks pole kliimasõbralikkus ega jätkusuutliku elu hoidmine, vaid kasumilembus ning lõppematu majanduskasv.
Kapitalismi kitsaskohti peegeldab ka tõik, et ainuüksi 100 ettevõtet, kes on enda kätte koondanud maailma rikkuse, toodavad ligi 71% ülemaailmsest tööstuslikust heitkogusest. Kuigi suurfirmade eestvedamisel üritatakse rahvast veenda, et kliimamuutustega tegelemine üksikisiku vastutus, peaksime senisest suuremat süüd hakkama nägema suurkorporatsioonidel, rikastel ning vabaturumajandusel.
Maailma rikaste koorekiht ehk jõukaim 1% emiteerib kaks korda rohkem kasvuhoonegaase kui tervelt vaesem 50% elanikkonnast. Kuigi Eestis tundub rikkaid pigem vähe olevat, selgub SEI ja Oxfami 2020. aastal avaldatud ülevaatest, et sama saab siiski ka meie riigi kohta öelda. Veelgi enam: “Kümnendik Eesti kõige rikkamaid inimesi on teiste riikide jõukatega võrreldes ühed kõige suuremad saastajad – Eesti rikastest rohkem tekitavad CO₂ emissioone ainult Luksemburgi ja Belgia rikkad.”
Selleks, et efektiivsemalt kliimamuutustega võidelda, vajame muutusi süsteemis – suuremat riigi sekkumist turgu ning riikidevahelist koostööd. Me ei tohi suurte ja mõjukate otsuste tegemist jätta rikkamate ega vaba turu otsustada. Riik peaks hoogsalt sekkuma turgu, et pikaajalised eesmärgid, nagu kliimaneutraalsuse saavutamine, saaksid täidetud ega jääks lühiajaliste – näiteks hetkelise kasumi teenimise – varju.
Reguleerimatus viib looduskeskkonna ekspluateerimiseni
Konkurentsi võrdsustamiseks peame piirama ka keskkonna hävitamist. Hetkel on keskkonda hävitavad ettevõtted eelisseisundis keskkonnasõbralike ettevõtete ees, sest keegi ei kohusta neid tekitatud kahjusid adekvaatselt korvama, samal ajal kui keskkonnasõbralikud ettevõtted toovad maksimeeritud kasumimarginaali vabatahtlikult ohvriks. Vabal turul nähakse loodust ja Maad kui ressurssi, mida saab jõudsalt ekspluateerida, mitte väärtust omaette.
Inimene on ainus liik, keda ei piira muud looduslikud tegurid. Seega pole midagi imestada, et juba keele kaudu väljendub ülemvõim looduse üle. Ei kutsu me ju loodusest tulnud hüvesid ainult hüvedeks, vaid ka teenusteks. Loodusvarade kasutamist näeme ka siinsamas Eestis, kus metsa järjepidevalt ahju topitakse ning millest graanuleid valmistatakse, mõtlemata, et tarbimist tuleks pikemas plaanis koomale tõmmata. Sama on lugu tavaliste kruusa- ja liivakaevandustega, mis on küll abiks tee-ehituses, kuid häirivad müraga elustikku ning varude ammendudes taastub liigirikkus aeglaselt ja vaevaliselt.
Vaba turu reguleerimatuse tõttu on eraettevõtetel endiselt võimalik panustada uute õlitehaste rajamisse, metsa maha raiumisse ning lõpmatusse tarbimisse. Riigil ja kohalikel omavalitsustel on see-eest võimalus maksustada ja piirata CO₂ väljutamist, luua kliimakavasid, mis võtaksid arvesse erinevaid osapooli ning viia ellu õiglast üleminekut – teha seda, mida vaba turg ei tee.
Maroko ja Gambia valitsused on silma paistnud ambitsioonika kliimapoliitikaga. Mõlemad riigid on võtnud eesmärgiks vähendada CO2 emissioone vastavalt Pariisi kliimaleppele kasutades selleks taastuvenergiale üleminekut ning taastades metsi, mangroove ja savanne.
Kahjuks ei saa seda sama väita aga Eesti kohta. Kuigi Kaja Kallas ning mitmed teised poliitikud räägivad agaralt kliimamuutustega võitlemise vajadusest, juhib Eesti kliimapoliitikat keskkonnaminister, kes on näidanud vaid erakordset tahtmatust midagi kliima heaks ära teha.
Tõnis Möldri tegevus läheb kokku ka üldise valitsuse kliimapoliitikaga. Eesmärk saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050 kinnistab vaid võltsarusaama, et probleemi pole. Ehkki SEI ja teised uuringud näitavad, mida kaugemale lükata otsuste tegemine, seda keerulisemaks ja kallimaks kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamine läheb, näib siin olukorras lootust vähe.
Maa pole ressurss, mida me saame lõputult ekspluateerida. Mida kauem me jätkame majanduskasvu taga ajamist, seda rohkem likvideerime loodusest tulenevat heaolu. On kurjamlik priisata tuleviku arvelt.
“Järgmine põlvkond” on kolumn, kus jagavad enda mõtteid FFF Eesti liikmed. Fridays For Future Eesti on grupp aktiivseid noori, kes kõik võitlevad igapäevaselt kliimamuutuste leevendamise nimel.