Paljudele on suve sünonüüm rand. Just suvi on aastaaeg, kui eestlasest saab natuke nagu mererahvas. Seega on suvi õige aeg ka merest kirjutada. Muidugi peame end rohkem metsarahvaks. Seda eriti kevadel ja sügisel. Rand köidab aga vaid paar suvekuud, kirjutab saarlane .
Kui vaadata koroonaajast jõudsalt kasvanud eestlaste omandis olevate väikelaevade arvu, mis oli 2022 aastalõpu seisuga 38 070 ehk 34 inimest paadi kohta, tundub eestlane täitsa mererahvas. Pannes kõrvale Soome ja Rootsi vastavalt 10 ja 11 inimest paadi kohta, on aga arenguruumi palju.
Paistab, et eestlane võtab oma väikelaeva kui suvila laiendust ja pigem naudib teadmist selle olemasolust, kui sellega merd sõidab. Saaremaal Nasval elav loodusgiid ja merematkade korraldaja Hillar Lipp ütleb, et eestlane tunneb end merel ebamugavalt. Esialgu on küll elevus, aga natukese aja pärast hakkab nihelema ja kaldale tahtma.
Meie metsarahvaks saamine on tegelikult olnud üsna kiire, sajandipikkune samm sotsiaalses evolutsioonis.
Arvame, et metsarahva geen pärineb ugrimugri-aegsetest Uurali-tagustest metsadest. Siis tulime siia, tsiviliseerusime ja tegime metsast põllu. Enne sõda kattis mets meil 20 protsenti maismaast. See oli aeg, kui ema ei viinud hälli enam metsa, kus valitsesid hundid ja karud. Ikka heinamaale viis ta hälli. Oru Pearu kuivendas metsa, et sellest põldu teha. Olime ennekõike põllurahvas.
Metsarahvaks saime taas saatuse sunnil ja viimase napi sajandi jooksul. Esiteks lõi sõda eelduse, et osa maast metsastus. See protsess ehk metsa hea käekäik sai hoogu 60. ja 70. aastatel. Nii jõudis ka metsamaa osakaal lõpuks ligi pooleni meie maismaast.
Nõukogude ajal ning ka peale seda, rasketel taasiseseisvumise aastatel aitas mets ka mitmekesistada meie isiklikku toidulauda. Seened ja mustikad ning muud marjad.
Mets sai populaarseks heliteostes ja raamatutes. Suure panuse andis näiteks Ants Viires, kes tutvustas metsa kui rahvapärast käsitöö toormaterjali. Viktor Masing sobitas lastele sinasõprust tammega, ning alates 1981. aastast teame, et «Vahtral on sünnipäev sügisel» (Hendrik Relve). Sellel sajandil on metsa eestlasele lähedaseks kirjutanud Valdur Mikita.
Taasiseseisvumise aeg süvendas suhet metsaga. Mets seostus looduskaitsega ja viimane oli üks osa meie iseolemise soovist. Vabadussõja kõrval oli 1987. aastal alanud fosforiidisõda meie võidukaim sõda.
Aga on olemas ka teine maailm. Lennart Meri oma «Hõbevalges» kirjeldab, kuidas metsarahvas kohtus merega. See on kui kultuurišoki näidiskirjeldus.
«See kõik algas neli-viiskümmend põlve varem hoopis teisiti. Ta hoiab käes lühikese varrega oda, see on hoolega lihvitud. Ta näojooned on kummalised, nukilised. Ta on karvane. Ta on pisut hirmul. Metsa hääled ei jäänud vähemaks, kuid nad vajuvad kuhugi seljataha, jätavad ta silmitsi vaikusega, mis luurab eespool. Ta vähendab sammu, kuulatab. Kõik tema meeled on valmistunud muutuseks, ootamatu ja ikka veel tundmatu ohu kiireks tõrjumiseks. Ta tuleb sellega toime või ei tule. Aeg-ajalt uurib ta latvade vahelt taevast. Ta imestab: mis kummaline taevas, hoopis erinev sellest mis seljataha jääb, ta on ju tühi! Tühjust hakkab tasahilju täitma kauge müha.
Meri on meile senini uus maailm. Teda ei tohigi korraga võtta ja hoomata. Talle tuleb läheneda ettevaatlikult. Turvaline on jääda randa, nagu meie suvel.
Metsaga läks vahepeal asi keeruliseks, et mitte öelda metsa. Suur maailm sekkus mängu ja kiskus meie hinge lõhki. Metsarahvana hoolime hiitest, linnulaulust ja tahame metsakohina lausa koju kaasa võtta. Maailmamajandus täidab aga metsa saagide vingumisega ja harvesteride raginaga. See on osa suurest ärist. Pikapeale jõuab suure maailma teadmise kaudu osa mõistusest uuesti koju. Hakkame taas rääkima metsast kui ökosüsteemist. Keskkond muutus üleilmselt tähtsaks ning saagide häälega põrkus vajadus salvestada metsas seda süsinikku, mida me igapäevaselt ohtralt toodame. Tekkis põlvkondade, koolkondade ja arusaamade kakofoonia.
Oleme selle konflikti murdepunktis. Natuke segaduses, aga lootusrikkad.
Merega on asi vastupidi. Siis, kui mets meie hinge kasvas, kisuti merd sealt raudadega välja. Rohekuuelised piirivalvurid tõmbasid kuuli rauda ja ajasid meid merest eemale. Meri oli nii tabu, et Saaremaale, Hiiumaale ja Eesti rannaaladele sõiduks oli vaja passi eritemplit. Ikka selleks, et keegi üle mere putku ei paneks.
Meri elas peamiselt edasi meie kultuuris. Sealgi vahel natuke punasega magestatult. Aadu Hint, Juhan Smuul ja ka mõned teised. Või oli puhtalt meremehelik – Herman Sergo, Albert Uustulnd. Ehk siis hoopis ajaloolise rolli mängija, nagu Lennart Meri.
Metsale vastanduvaks, tundmatuks, salapäraselt köitvaks, aga ka hirmutavaks on meri jäänud.
Sajand tagasi söödeti Sõrves sigadele angerjat. Viimane oli liiga tavaline ja rasvane, et oma toidulauale panna.
Need ajad on ammu möödas ja kala tuleb tikutulega otsida. Kala sööme nina peale aastas 17 kg, liha aga 78 kg. Lihast omakorda ligi pool on siga. Kas siga sõigi kala ära? Jah, nii see on.
Tegelikult on kala tervislik. Lihtsalt ei jõua seda poest nii palju osta, et lihale konkurentsi tekitada.
Meri on veelgi keerukam ökosüsteem kui mets ja põld. Suur osa maa peal tekkinud solgist voolab merre.
Eriti ohtralt voolas seda sinna nõukogude ajal. Aga voolab ikka jätkuvalt, kuigi vähem. Kui siga maa peal pissib või teeb teist häda, siis sellest osa jõuab merre ja sööb kalade arvukust. Sama lugu on väetistega.
Merega on lugu aga ikkagi vastupidiselt metsaga. Metsa me ei väeta. Merd väetame küll. Teadlane ütleb, et väetame peamiselt fosfori- ja lämmastikuga, ja nimetab seda eutrofeerumiseks. Selline väetamine paneb meres taimed kasvama. Eriti meie suure suvise sõbra, sinivetika. Sõbrad on aga selleks, et ohu eest hoiatada.
Kui aednik hariks põllu asemel merd, siis tabaks teda peagi lausmasendus. Selgub, et sõnnik, mille ta kapsale veab, voolab laiali ja väetab samahästi ka kaalikat. Veel hullem, mitte ainult kaalikat, vaid ka ka nõgest ja naati. Seda kõike teeb ta lisaks oma põllule ka naabri põllul. Väetab temagi kapsast ja naati ning ikka samaväärselt. Meri on globaalne põld.
Kasvagu taim põllul, meres või metsas, lisaks väetavatele toitainetele ja soojusele ning fotosünteesis kasutatavale valgusenergiale vajab ta eluks süsinikku. Väga tore on see, et lisaväärtusena eraldub ka hapnik. Muidugi ei ole eutrofeerumine ka kalale hea.
Nagu metsas, on ka meres tähtis, mis taimest saab. Metsa osa raiuvad, osa kaitsevad. Metsa me kasvatame, meri kasvab ja vohab ise. See tähendab, et meri seob süsinikku, millega moodsal ajal kohustuslikult või vabatahtlikult kaupleme.
Kas mere sees ka kapsast ja kartulit ehk karpe ja vetikaid saab kasvatada? Saab, aga meres on igasugune kasvatamine veidi keerulisem. Selleks on vaja sadamaid, laevu või paate, võrke ehk muud sellist. Ning teadmisi.
Meie meri on selles mõttes eestlase moodi, et ei ole ta liiga külm ega kuum. Paremini kasvab meresaadus just külmas või soojas. Ja vesi on meil ka riimveeline, ehk pool mage ja pool soolane.
Seepärast suurt toidulaua kasvatamist me meres veel ei näe. Aga sinnapoole liigutakse.
Kui mets ja põllumaa on hinda läinud, siis meri kui 30 protsendi süsiniku siduja on suuresti avastamata ehk Kolumbus pole Ameerikasse veel jõudnud.
Vahel merd lausa peaks raiuma. Raiuma just seepärast, et nii saab ka osa liigsest süsinikust kätte. Mere sundraiumine tähendab adru ja vetikate korjamist ning põllu väetiseks kasutamist. Nagu randlane seda vanasti tegi.
Eriti rikkad on erinevate ökosüsteemide kokkupuutekohad. Näiteks merekallas, kus kasvab mere- ja maataimi. Rannaniidud köidavad karjakasvatajat. Näiteks linnalehmad Pärnus ja rannaveised Kuressaares. Päris tühiasi ei ole ka sellise maastiku hoolduse eest makstav toetus.
Kui mets ja põllumaa on hinda läinud, siis meri kui 30 protsendi süsiniku siduja on suuresti avastamata ehk Kolumbus pole Ameerikasse veel jõudnud.
Eesti pindalast 35 protsenti kattev mereala väärib seepärast suurt tähelepanu. Seda enam, et ta võib oma ületoitmise eest kätte maksta, kuid võib maksta ka süsiniku sidujana meile peo peale. Sõltub sellest, kuidas mereasja ajame.
Eesti mets seob üha vähem süsinikku. Hirmsa nimega LULUCF ehk maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus seob keskmiselt seitse protsenti Euroopa süsinikuemissioonist – umbes 200 miljonit tonni. Eesti kohta tehti hiljuti ümberarvestus ja tuvastati, et maismaa süsiniku sidumisega on tõsiseid probleeme.
Vahepeal teadlased, metsamajandajad ja metsakaitsjad vaidlesid, kas metsa ja põldu on õigem mõõta tollipulga, teodoliidi või satelliidiga. Nii detailseks läheme seal süsiniku arvestusega.
Merega on lugu teisem. Sellest me teame nii vähe, et ei oska tema tulususest isegi midagi arvata.
Ka valearvestus on parem kui mittearvestus. Firenze matemaatik ja astronoom Paolo dal Pozzo Toscanelli arvestas 1474. aastal Euroopa ja Aasia vahemaa mitu korda väiksemaks, kui see tegelikult on. Kolumbus jäi teda uskuma ja see «teadmine» andis talle söakuse 18 aastat hiljem Ameerikasse jõuda.
Meie meri on süsinikuringluse mõttes avastamata nagu Ameerika. See ei tähenda, et kui merd ja seal elavat uurida ja arvutusi teha, ei saaks seda uut meremaad avastada ja end teenima panna. Seda ikka heas, ellujäämise mõttes.