saamas endale väga võimsa tööriista. Tema võimsust iseloomustab ennekõike see, et me juba pea iga päev kõneleme, kuidas suudab üht ja teist, kirjutab kolumnist Jaanis Prii.
Aga homme suudab ta ehk märksa enamat. Erinevad tehnoloogiaeksperdid ja teadlased ennustavad erinevat tähtaega, millal saabub vaimne üleolek inimesest, ehk tehnoloogiiline singulaarsus või kui soovite, siis ka tehisaru transformatiivsus. Optimistid pakuvad kümmet aastat, keskmikud 40 aastat ja pessimistid venitavad selle rajajoone lõpmatusse.
Kuigi selline inimesest üleoleku olukord oleks väga huvitav arutelu teema, jääb see siin kõrvale. Võtaks päevakorda, mida täna juba käegakatsutavalt meiega teeb ja mis selle tagajärjed. Samas laiendaks vaadet lummava või kollitava rohepöörde konteksti.
Tehisaru töötab arvutitel. Juba Aristoteles arvas, et igasugune elu esmalt toitumine ja seedimine mis vajab soojust. Selles mõttes serveripargid väga aristotellikud. Isegi liiga, sest nad toituvad sellestsamast soojusest. Esmalt ajame kivi või gaasi ahju, põletame ära ja siis teises otsas jahutame. Kogu see peene valdkond nimega IKT, ehk info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, mille tipuks tehisaru , vajab märkimisväärselt elektrit. Teadlased pakuvad, et umbes 3% energiavajadusest.
Erinevad tehnoloogiaeksperdid ja teadlased ennustavad erinevat tähtaega, millal saabub vaimne üleolek inimesest,
Pannes kaalukausile, palju kulub tehisarule elektrit ja selle, mida kogu see süsteem meile annab, ei ole olukord väga halb. Tõsi, statistika võtab arvesse vaid traadi ühe otsa, tehnoloogia valdkonna energiatarbe. Traadi teine ots, ehk teenuse tarbija kulutab samuti märkimisväärselt energiat, aga see meie teha ja vastutada.
Õnneks ka siin tehnoloogia areneb ja energiatarve ei kasva paralleelselt jõudluse kasvuga, vaid tagasihoidlikum. Sellele saab muidugi keskkonna jalajälje mõttes lisada kõik, mis seotud riist- ja tarkvara loomisega. Riistvara ehitamine nõuab maavarasid. Ja oleks see vaid ainult raud, nagu rahvakeeli asja nimetatakse. Lisaks tuleb kõik see kaup kuhugi transportida ja nii jalajälg vaikselt kasvab.
Teisalt saab servereid toita taastuvenergiaga ja neist eralduvat soojust kasutada näiteks majade kütteks.
Hoopis huvitav aga vaadata, kuidas tehisaru kasutusvõimalused igapäevast elu muudavad ning kuidas me tänu temale teistmoodi käitume.
Googlet, Facebooki ja Instagrami me tavaliselt kohe tehisaruga ei seosta – nii igapäevased rakendused juba.
Tehisaru esmamõttes ikka ChatGPT. Tegelikult muidugi mitte. Eelnevalt loetletud tööriistad mõjutavad praegu meid veel märksa enam kui uudne GPT. See tähelepandamatu ja hiiliv mõju. Uued meediad, nagu raadio ja televisioon tegid meile ajupesu möödunud sajandil. Sel sajandil lisandusid Google ja Facebooki süvapesu.
Patust ei ole puhas ka ChatGPT, millest saanud reklaamitegijate ja suunamudijate tõhusaim tööriist. Nüüd suudavad nad toota üha odavamalt veelgi rohkem reklaami, mis puhastavad survepesurina meie meeled igast ostukõhklusest. Sa ei pane tähelegi, kas sellest, kui hea uus robotniiduk räägib sulle näoraamatus naabrimees või nägid seda reklaamina enne kusagil pildil või videos. Tehisaru juba ette välja raalinud, mis parim lähenemine, et viia sind ostutehinguni.
Arusaadavalt ei ole selline sunnitud ostuohvriks olemine väga roheline käitumine. Tootja ja reklaamija saavad aga alati suunata vastutuse tarbijale.
Vastumõjusid muidugi kavandatakse ja rakendatakse. Regulaatorite survel saab tuleval aastal igaüks endale osta Facebooki reklaamivaba versiooni. Kuutasu 9,99 eurot kallim ja nutitelefonidele mõeldu 12,99 eurot kuus. Ette võib aga arvata, et vähe leidub neid, kes mesimagusa reklaami keelamise eest nõus maksma.
Kliimaministeeriumi teadusnõukogu ei peaks ju lugema ainult lilli ja liblikaid, vaid pistma rinda mainitud tehnoloogiliste tormidega.
Siiski võib olla palju abi rohepöörde eesmärkide saavutamisel. Näiteks kõikvõimalikel mudeldamistel. Kompleksülesanded üksi inimajaule rasked. Masin ja tehisaru tuleb liitlaseks võtta. Praegu käib näiteks äge diskussioon, kas Eesti saavutab kliimaneutraalsuse üksnes maismaa tuuleparkide najal või vajame ka avamere parke. Ja kui vajame, siis mitut ja kuhu. Kompleksülesanne ei sisalda ainult tuulikuid ja nende rajamise keskkonnamõju, majanduslikku tasuvust ja hinnapoliitikat, vaid samu küsimusi ka salvestusmahtude vajaduse ning lõpeks ka piisava elektrivõrgu kohta.
Kliimaministeeriumi teadusnõukogu ei peaks ju lugema ainult lilli ja liblikaid, vaid pistma rinda mainitud tehnoloogiliste tormidega.
Toon paar näidet. Praegu käib kibekiire tuuleparkide uurimine ja ettevalmistus Kihnu külje all ja Saaremaa läänerannikul. Tuulikute puhul üks suur murekoht, mis saab siis, kui tuult ei ole. Siis peaks avitama salvestusseadmed. Samas, kahe eri piirkonnas paikneva pargi puhul tuuletut aega poole vähem kui oleks seda ühes pargis. Emba kumba suure tõenäosusega ikka puhub. Palju aga selline lahendus rohkem maksma läheb, kas hajutatud end ära tasub. Kes teab? Kui keegi teab, siis ärgu vaikigu.
Tavaliselt aga nii, et üks teab koos oma arvuti või serveripargiga vastust ühele küsimusele ja teine teisele. Nii oleme me juba praegu osa hübriidintellektist, kus inimene, arvuti ja muu tehnoloogia töötavad ühtses globaalses võrgus. Probleemiks teadmiste fragmenteeritus.
Tehisaru aitab nendesamade parkide puhul lahendada muidki kitsaskohti. Tuulikud oht rändindudele. Need lendavad aga parvedes ja peamiselt kevadel ja sügisel. Parkide juures olev radar ja videotuvastus koos masinnägemisega saavad lindude saabudes tuulikud selleks ajaks seisata.
Veel lihtsam see tehisaru, mis kodust või kontorist lahkudes selle kütet vähendab ja veidi enne naasmist taas ülesse kütab. Eriti hull lugu büroohoonetega. Külmetavad ministeeriumiametnikud oli eelmise aasta moetrend. Tavaliselt ei keera seal keegi kütet maha isegi nädalavahetuseks ja pikkadeks pühadeks.
Seega kui kameeleon, kes kord kliimanegatiivselt elektrisinine ja siis positiivselt lootusandev roheline. Neile, kes tehisaru aga pelgavad, unerahuks hea teada – seni kuni pistiku pluss ja miinus meie kätes, saame elektronide voo igal hetkel katkestada.