Tartu volikogu arutab Jaan Õunapuu rahandusvaldkonna abilinnapeaks nimetamist neljapäevasel istungil.
Miks te tahate saada Tartu abilinnapeaks, pärast kõiki neid seniseid ameteid?
Mu elus on taasiseseisvumisest peale olnud tõepoolest erinevaid ameteid, alates Luunja vallavanemast, siis kümme aastat Tartus maavanem, neli aastat kahes valitsuses regionaalminister ja kolmes riigikogu koosseisus.
Olen igapäevaste tegemiste tõttu kursis Tartu eluoluga. Olen viimasel ajal meenutanud aastaid 1994–1996, kui olin saanud maavanemaks ja kõige aktuaalsem teema oli omandi- ja maareform. Tollel ajal võttis Tartu maavalitsus ka Tartu linna omandi- ja maaküsimused enda vastutusalasse, linnapeadega oli palju suhtlust. Väino Kull küsis, kui palju tööpäevast kulub Tartu asjadele, julgesin arvata, et 60 protsenti päevast.
Ega ma ole Tartust kadunud, elan Tartu piiri ääres, tõsi küll, Tartu vallas. See side, mis aastast 1977 on tekkinud, kui tulin tolleaegsesse EPAsse (praegu maaülikool – toim) õppima, on kogu aeg olnud. Ma ei pea end Tartus võõraks, siin on piisavalt inimesi, kes on mu käekäiguga kursis. Seda näitasid ka kohtumised koalitsioonipartneritega – pikalt seal ei läinud.
Kumb siis ikkagi, kas tahtsite abilinnapeaks saada või nõustusite ettepanekuga kandideerida?
Ütleme ikka nii, et nõustusin. Selleks ajaks, kui mind ja kutsuti kuulamisele, oli sel teemal rääkimist olnud juba paar kuud varem. Näen, et Tartu linnavalitsus toimib hästi, inimeste suhted on head. Ei kavatse mina siin hakata revolutsiooni tegema. Mängureeglid on paigas.
Natuke üle aasta on tööaega jäänud, lõpp läheb niikuinii valimiskampaania nahka. Mingi agenda võiks ju olla lisaks sellele, et ära teha jooksvad asjad, mida peab tegema.
Aasta ja viis kuud. Loomulikult tuleb esmalt ära teha need asjad, mis on kokku lepitud ja pooleli.
Minule jäänud aja jooksul tuleb teha järgmise aasta linnaeelarve ja kaasava eelarve teema käib. Linnapeaga oleme arutanud, et linnavarade küsimustega tuleks tegelda, neid on võibolla liialt palju, need tuleks paremini kaardistada. Linnal on natuke alla 600 munitsipaalelamispinna, kas see kõik end õigustab.
Kõigi nende seisund ei vasta tänapäeva ootustele. Kas neid peaks olema lihtsalt vähem või koondatult munitsipaalmajades?
Niipalju kui mina olen linnavalitsuse inimestega rääkinud, siis otseselt me üürikorterite ehituseni selle järele jäänud ajaga ilmselt ei jõua, kuid uus linnavalitsus peaks hakkama sellega tegelema.
Kuidas hindate Kajar Lemberi juhtumit?
Olen kindel selles, et linnavalitsuse terviku huvides ja ka minu kui võimaliku järeltulija huvides on, et uurimisorganid kiiresti, operatiivselt ja objektiivselt teeksid kindlaks, mis kahtlustusega edaspidi peaks toimuma.
Linnavalitsus on kindlasti seda meelt, et sellele uurimisele kaasa aidata. Mingit teist võimalust ei saagi olla.
Mis ma ütlen – ega mullegi tuli see kahe nädala tagune teisipäevaõhtu, kui olin Saaremaal ja panin «Aktuaalse kaamera» käima, mitte lihtsalt üllatusena, vaid see oli lausa šokk.
Kas tänasel päeval üldse keegi saab öelda, kui palju Kajari kahtlustuse alla minevad tegevused on linnavalitsuse tööga seotud?
Mis Saaremaa suvest saab. Puhkus on tuksis?
No midagi, jääb seda lesta, turska ja siiga kellelegi teisele püüda. Arvan, et mõne nädalavahetuse saan ikka Saaremaale sõita, et muru ära niita ja võrgud merre panna. Lühike maa see pole. Tartust Saaremaa kodu ukseni on 375 kilomeetrit.
Abilinnapeana käiks teie valdkonda ka turismindus. Kas Tartu ja Kuressaare lennuliin võiks fookusesse jõuda?
On jah ka turismindus ja ettevõtluskeskkond, aga selle aja jooksul küll lehelugejale lubama ei hakka. Kui lendajaid on – palun väga. Lennundus on bisnis, tean seda väga hästi, mul poeg on lennukikapten.
Mis ameti te nüüd maha panete, et abilinnapeaks saada?
Päris jalad seinal ei olnud, aga sellist ametit, mille pärast üheksast tööle minna ja viiest ära tulla, mul ei olnud. Läbi aastate olen olnud maaülikooli vilistlaskogus, olen juhatuse esimees. Olen ka Eesti Rahva Muuseumi sõprade seltsi juhatuse liige ja ka maaelu edendamise sihtasutuse nõukogu esimees.